Esmaspäev, 01.07.13
Hommikul magasin kaua ja lõunal otsustasin siis ära teha selle kaua aega võtva ja mitte just väga tõmbava tegevuse nagu kohvri pakkimine, et teada saada, palju ma maha pean jätma ja palju ma juurde pean ostma. Ehk siis tuli ära kaaluda kõik see majandus seal minu keldritoas..
Ma ei pannnud kõiki asju kohvrissegi, kui juba oli kaal 20,4!!! See ehmatas väga, mis tähendas, et alfajoreseid tuli plaanitust vähem kaasa osta.. Kurb..
Ja miskit muud huvitavat esmaspäeval ei juhtunudki.
Teisipäev, 02.07.13
Kuna eelmine päev kaalutud kohver ehmatas väga, siis plaanisin endale osta väiksema kohvri, mille saan 8 kg (lubatud nii palju) täis toppida ja endaga üles kaasa vedada, sest seljakotti lihtsalt ei mahu 8 kilo!! :D
Kuna mu vahva sõber Lucia oli jälle Montevideos oma orkestriga harjutamas, siis ajasin oma veel vahvamal sõbral Eugel jalad alla ja koos läksime. Käisime kõik Minase poed läbi, mis üldse eksisteerisid. Kõige normaalsemad kohvrid olid ikka esimeses poes.. :D Ühes kirjatarvetepoes on mul üks onu juba nö n"vana sõber" ja isegi tema poes müüdi kohvrit. Kõige odavam leid!! Ja ühes poes töötas Eugenia tuttav. Euge hoiatas mind juba enne poodi sisenemist, et sinna me jäämegi ja tal oli täitsa õigus. Tuli see tuttav onu ja lihtsalt jäigi ja jäigi rääkima!!! Tal oli mõni kohver ka.. Aga liiga kallid minu skaalal.. Siis tuli juttu, et ma olen vahetusõpilane ja kohe varsti kodumaale naasmas. Onu ütles siis mulle, et tal on mulle kingitus ja läks tahatuppa kuskile. Ma tegin ettepaneku Eugele, et jookseme minema, sest ma ei viitsind temaga sinna veel mulisema jääda, aga Euge arvas, et õigem on oodata see kingitus ära. Onu tõi poe pastaka mulle! Jupii! See mul oligi puudu.. Ei aga tore onu oli muidu.. Kohvrit me sel päeval veel ära ei ostnud. Järgmine päev oli plaan minna Montevideosse ärireisile ja siis sealt ka nõksa uurida :)
Peale suurt kohvriotsingut otsustasime palava ilma tõttu minna Eugega poodi ja osta jäätist. Ja edasi viis meid tee tema koju.
Seal kiusasime koera ja Eleonorat. Pidin Eugele ja Eleonorale nende kunsti laudade peale endast jälje jätma ja oma autogrammiga neid õnnistama! Veel lugesin Eugenia kalendermärkmikut ning lisasin järgmised vajalikud detailid nagu "saada kaart Annile" ja "saada Annile alfajoreseid ja dulce de lechet!". Ning veel taheti saada minu Eesti aadressi ja telefoninumbrit ja veel igasuguseid eestikeelseid väljendeid..
Ning õhtul taas koju.
Kolmapäev, 03.07.13
Plaan oli siis see päev seadnud mu suunataju Montevideo poole, et teha väike suveniirishoppingu tuur. Eelmine õhtu sai korra internetis millegi pärast Julega räägitud ja tuli välja, et ka tema plaanib kell kümme hommikul sama suuna valida. Ehk siis valisime koos kella 9.45-se bussi ja sõitsime koos Montevideosse. Tee peal juttu jätkus kauemaks, kuigi uni oli peal päris suur.. Rääkisime ikka, et kui rasked need meie kohvrid on ja kui palju tuleb jätta Uruguaymaale.
Lõpuks siis kell kaksteist olime bussijaamas. Jule pidi saama kokku oma kutiga, aga kuna see oli vist vähe hilinemas, siis Jule tuli minuga kaasa kohvreid vaatama. Leidsime, aga samas ei leidnud ka. Kõik ikka kallid ja rasked.. Kõik poed said siis läbi vaadatud ning siis saime lõpuks selle Jule kutiga kokku. Kuna nende suund oli ka just vanalinna, siis pakuti mulle küüti! See oli äss-pakkumine ja võtsin ta kohe kahtlemata vastu!
Vanalinnas otsiti parkimiskohta, kõik oli absoluutselt täis. Lõpuks ühe kohakese leidsime ja kohe nii ilusti, et sealt Ismaeli kodu juurde oli juba väga lühike maa. Jätsin küüditajatega hüvasti ja seadsingi suunad selle juurde. Kuigi käisin teda ju külastamas kunagi märstis või aprillis või jumal teab millal, leidsin ukse kõikide teiste samasuguste hulgast kohe üles! :)
Kutsuti sisse. Nägin seal veel Ismaeli ema ja ühte pisi-pisikest tüdrukut, kes väga juttu veel ajada ei osanud, aga jalad käisid päris kiirelt. Saime kiirelt sõpradeks. Siis pakuti mulle süüa ning tegime samal ajal plaane, mida ja kust me kuskilt saame. Ehk siis mina tegin nimekirja, kus oli kirjas neli asja ja Ismael mõtles välja, kuhu minna.. Midagi keerulist tegelikult ei olnud, tuli lihtsalt vanalinna peatänavale minna :D
Mõned ajad hiljem hakkasime siis minema. No sealt tänavalt küll midagi ei leidnud.. Kõik oli nii mega kallis ja ei miskit ilusat. Siis jõudsime juba vabaduse platsile välja ja olukord oli lootusetu, sest tänav sai läbi :D. Aga siis leidsime Radissoni hottelli juurest, mis oli ka seal platsi kõrval, ühe suuuuuuure suveniiripoe, kus oli miljon taldrikut! Mul ju oli koju vaja Uruguay taldrikut, meil siin Eesti perel selline komme.. :) Tahtsin omale pluusi ka, aga hinnad olid ikka mega laes. Ja ma ei leidnud miskit ilusat ka. Peale selle ütles Ismael, et ta viib mu mingisse kohta, kus ma saan neid pluuse ja muid jura odavamalt.. Olin käpp!
Aga no seda taldrikut ma vist valisin ikka pool tundi vähemalt. Neid oli seal tõesti miljoneid, aga samas ei midagi erilist..
Edasi kõndisime tagasi :D Või no Ismaeli kodu poole. Vahepeal hüppasime läbi kirjatarvetepoest, kus ma nägin esimest korda oma elus Uruguays müügil olevaid Uruguay piltidega postkaarte!!!! Pidin endale kohe ostma ning plaanisin selle iseendale saata, aga need viimased päevad läksid ikka liiiiiiga kiirelt ja nüüd see postkaart on mul siin kodus, aga endiselt kile sees..
Ning siis vajas Ismael oma postkaardile lisaks veel marke. Kõigepealt läksime postkontorisse, sinna, kus ikka kirju saab saata. Sealt saadeti meid ühte teise kohta. Sama maja, aga teine uks. Seal siis paluti meil lausa istet võtta ja siis tädi võttis kõik olemasolevad margid välja ja rääkis meile igasuguseid põnevaid jutte nende kohta!
Miks kõik see? Ismael tahtis oma Eesti sõbrale sünnipäevaks kaardi saata ja kuna see sõber kogub marke, siis ostis talle ka päris mitu Uruguay marki kingiks.. Mina hakkasin kulleriks :)
 |
| See kunstitöö peaks olema ühe väga kuulsa Uruguay kunstniku töö.. Mina teda ei tunne.. |
 |
| Postkontor |
Ning siis suundusime tagasi Ismaeli koju. Viskasime asjad tuppa ja siis läks ta autole järgi. Mina jäin tema isaga, selle pisikese tüdrukuga ja veel ühe tädiga ootama. Autot hoiavad nad kuskil kaugel eemal..
Lõpuks saime siis autosse. Isa jäi koju, aga selle tädi ja tüdriku viisime kuskile ära ning edasi poe poole. Pood asus päris kaugel. Nagu Kopli Tallinna kesklinnast (nii ütles Ismael). Teel Koplisse nägin esimest korda Uruguays rongi!!! Vist oli mingi turistikas, sest vedur oli veel see vanaaegne!! :) Pidime tema järel ootama..
 |
| Ismaeli isa, see pisike tidrik ja tädi. |
 |
| Suuuuuur puu- ja juurviljamarket! :) |
Lõpuks siis jõudsime Koplisse. Mõnda aega otsisime seda poodi, sest palju aega oli möödas, kui Ismael seal viimati käis. Aga peale küsimist ja suunajuhatamist leidsimegi koha üles! No ja seal poes läksin mina täitsa hulluks.. Kui seal vanalinna suveniiripoes maksis t-särk 390 peesot (umbes 14,4 euri), siis see sama t-särk maksis seal Kopli poes 130 peesot (umbes 4,8 euri). Tuli ju siis ikka terve pere särgivarandust suurendada :). Aga peale särkide ei ostnudki miskit. Nüüd oligi kõik vajalik olemas ja võisime tagasi minna. Tegelikult sai mul Florane'iga kokku lepitud, et saan temaga 16.15 vabaduse platsil kokku, et siis üksteisele tsau saaksime öelda..
Läksime veel Ismaeli juurde, et ta saaks selle kaardi ära kirjutada. Ma läksin täitsa närvi ära, sest kell oli juba 16.20, tema ikka kirjutas ja mul sai telefonil aku tühjaks. Ehk siis mul ei olnud võimalust Florane'ile öelda, et ma hilinen ja ma arvasin, et ta läheb sealt minema ja solvub või miskit.. Lõpuks siis see sai oma kaardi kirjutatud, jätsime hüvasti ja ma panin täiega väljaku poole jooksu. Ja nagu ma juba teadsin, Florane'i ma sealt ei leidnud. Aga kuna mul oli soov niikuinii YFU kontorist veel läbi minna, siis jooksin sinna. Sealt saab ka alati telefoni kasutada ja abi paluda :D.
Luciano tuli ukse peale. Küsisin siis, et kas võin telefoni kasutada, anti luba.. Helistasin ja Florane ütles, et ta ikka keskväljakul. Lubas siis ka kontorisse tulla, sest nii meil lihtsam kohtuda.. Samal ajal pidin mina Maitele aru andma, sest ma ei olnud talle öelnud, et ma Montevideosse tulen ilma pereta. Ma arvasin, et nii palju ka ei pea sinna kontorisse teatama, aga eksisin... :D Jule oli ka enne kontorist läbi käinud ja siis ta rääkis välja, et ma ka Montevideosse tulin.. :D Õnneks ei tekkinud sellest mittemingit probleemi. Siis jõudsid Florane ja Daniel (saksast) ka sinna. Nad rääkisid seal sellest oma lõpupeost ja andsid ikka aru, et nemad "ei tarbinud mitte mingit alkoholi" jne. Siis saime ka teada, et Florane oleks peaaegu saanud minna Uruguay kõige kuulsama jalgpalluri Diego Forlan'i pulma, sest tema naise sugulane on Florane sõbrants või siis oli, et tema naise sõbrants on Florane'i pere sugulane vms.. Ei saanudki lõpuks pihta, aga midagi sellist seal oli. Aga kahjuks oli pulm ainult pereliikmetele ja kutsutud oli niiumbes 50 külalist.. Kahju..
Siis saime teada kurva uudise, et Luciano läheb 8. juuli Euroopa reisile ja kui ta tagasi tuleb, siis ta enam YFUs tööle ei hakka ja läheb kuskile mujale tööle, kus tal muidugi rohkem palka makstakse.. Kurb..
Ning siis oligi aeg öelda tsau, sest ma plaanisin kella kuuese bussiga tagasi Minasesse sõita.. Meil pidi järgmine tüdrukuteõhtu olema ja sealt ma ei tahtnud mitte mingil juhul puududa. Tegelikult juhtus tol ööl miskit muud, aga sellest kirjutan järgmises postituses!!!! :)
Kõndisime Florane'i ja Danieliga tagasi vabaduse platsi poole ja tuli välja, et nemad olid sinna jõudnud alles 16.30, sest bussidel oli mingi ilge jama tekkinud seal liikluses.. Niiet see ma ei olekski pidanud neid sealt väljakult enne leidma. Tee peal ostis Daniel endalegi mõne suveniiri (mate, termose ja autonumbrimärgi, mis tegelikult täitsa vinge mõte) ning saimegi bussile. Ühes peatuses läks Daniel maha, aga Florane saatis mind ilusti bussijaama ära. No sinna jõudsime küll nii napilt, kui vähegi võimalik - 17.55!!! Piletit ma osta ei jõudnud ja põhimõtteliselt astusin kohe bussi. Selle paari minuti jooksul jõudsin veel Florane'ile lipu peale kirjutada ja saime veel kalli-kalli ka teha ja läksin. Kui dramaatiline.. :D
Buss oli täiesti täis ja need, kellel piletit pole varem ostetud, peavad tavaliselt seisma. Teadsin juba kindlalt, et ma pean seisma, aga õnneks leidsin ühe koha ühe mehe kõrval. Tegelikult oli seegi reserveeritud, aga omanikku ei olnud veel tulnud ja ma nii kaua mõtlesin juhust kasutada.. Buss hakkas sõitma ja linnapiiril tuli siis reisisaatja pileteid müüma/kontrollima. Mulle ta ütles, et ta siis ütleb koha omanikule enne seal ees, et ma istun ta koha peal, kui ta bussi astub.. Okeika. Niiumbes pool tundi hiljem siis tuligi üks onu, kellele see koht siis kuulus. Ta tuli minu juurde, küsis, kas mul ei ole oma kohta, ütlesin ei ja siis onu ütles okei ja läks kõndis bussi tahaotsa ja jäi seisma. Ja seisiski terve reisiaja ning mina sain tema koha peal istuda!! :) On ikka toredaid inimesi siin ilmas :D Ei pidanudki oma kottidega seal vahekäigus kõikuma.. JUPII!
Aga edasisest kirjutan järgmises postituses! :)
