Villa Serrana

Mõnus puhkust täis pühapäev oli.

Ärkasin pool üksteist, käisin pesus ja läksin üles. Istusime elutoas Leti ja Paziga. Kuna oli täiesti haudvaikus, ütlesin Pazile: "Tead, et ma olen siin veel ainult kolm nädalavahetust ja siis ma lähen juba ära.." "Kuhu sa lähed?" "Oma koju Eestisse." Siis ta tuli ja sosistas mulle kõrva: "Aga Anni, ma ei taha, et sa ära lähed.." Niiiiii armas mummipummikene :) Võtan ta kaasa endaga. Peidan kohvrisse. Peaks ju kaalu mahtuma küll ja võibolla mahub veel purk dulce de lechet ka veel pealekauba :D
Siis mõtlesid tükk aega Reina ja Leti, et mis me lõunaks sööme, sest kodus ei olnud midagi. Lõpuks läks Leti üles magava Uruguay käest nõu küsima ja Uruguay ütles, et lähme hoopis Villa Serrana'sse sööma. See on ilus kohake Salto del Penitente lähedal..
Tulin kohe alla ja panin riide. Natuke pidin veel üleval ootama, sest neil võttis vähe seel jala käima ajamine aega, aga lõpuks asusime teele. Ja minu imestuseks jäi Reina koju!

Villa Serrana.. Ei teagi, miks sellised söögikohad sellisesse kohta on tehtud. Linnast umbes 25 km kaugusel ja mingit väga suurt erilisust seal ei olnud. Asus jah küngaste vahel ja loodus oli üsna kena, aga jamh..
Koht, kuhu meie sööma läksime, oli alles hiljuti avatud ja üsna suur teine. Väljas oli bassein ja puha. Aga me olime algul ainukesed restoranis!! Hijem tulid mõned kambakesed ka ja õnneks lõpuks oli sööjaid päris mitu..
Menüü oli mega kallis. Mina valisin endale kuldse keskmise ehk siis grillkana ahjukartulitega. Leti ja Uruguay sõid grill-liha. Pazile telliti muidugi kohe algul friikartulid ära ja need toodi mõnusalt suure kausiga. Jõudis juba arvamus tekkida, et kõik praed on suured, aga siis jõudsid need meie omad. Letil ja Uruguayl oli täitsa normaalne, aga no minu kana oli pandud suuuurele valgele taldrikule üks väike tükk kanafileed ja sinna juurde veerand sidrunit. Ja kuna Leti tellis ka ahjukartuleid, siis need toodi eraldi väikse alustaldriku peal mõned tükid ja öeldigi, et need on meile kahepeale.. Aga toit iseenesest oli täitsa maitsev.. Ja hiljem tellisime Letiga magustoitu. Tema brownie jäätise ja maasikamoosiga, mina mingisuguse Triffle (vist?), mis kujutas endas browniepuru vahukoore ja maasikamoosiga. Vahukoor ei olnud magus ja see tegi magustoidu täitsa heaks! Polnud liiga magus.. :)
Aga jah, koht oli väga ilus ja juba ütles Leticia ära, et tema peab seal oma 40ndat sünnipäeva! :D

Üritasin läbi autoklaasi natuke loodust ka pildistada. Väga ei tulnud välja, aga hea, et nii paljugi

Seal käisimegi söömas.

Suur sissekäik.

Basseinist avanes päris kena vaade..

Leti asus kohe ajakirju uurima..

nom-nom

minu kana ja vasakul see suur kuhi kartuleid, mis meile kahepeale toodi ja paremal liha, mis Letile ja Uruguayle toodi.

Väike majake mäekünkal

Suur mate-sõber meil.

magustoidukesed hääd.

Pazil oli pildistamise tuju, mida juhtub väga-väga harva. Kasutasime kohe juhust :D

Peale lõunasööki läksime natuke teelt kõrvale, kus oli ka mingi voolav vesi ja kus pidavat olema mingi väike kohake, kus saab ujumas käija, aga selle koha juurde oli keegi oma maja ehitanud ja nüüd oli läbipääsukeelu sildid üles riputanud. Seega põhikoht jäi nägemata..

viskas kivakesi.

keegi ehitas väga veidrat moodi omale maja. Seinad olid laotud mingitest liivakottidest..)

Ja siis tulimegi koju. Kuna vihma hakkas sadama, siis muid plaane ei tekkinud kellelgi, kui tukastama minna. Ma tulin alla ja olin arvutis ja teki all mõnusalt soojas.

Õhtul kell 19 oli Hispaania-Uruguay mäng, mida me Reina ja Tomasega vaatasime. Leti ja Uruguay läksid kellegi juurde külla seda vaatama, aga Leti ütles juba algul ära, et lapsed jäävad koju :D. Muide, täna ta täiega käis peale mulle, et ma pean talle selle šokolaaditordi retsepti kirjutama. Brownied meile meeldivad!
Mängu kaotas Uruguay ja lõppseis jäi 1:2.

Ja muud ei miskit.

Homme Montevideosse, kuigi ausalt öeldes pole väga viitsimist sinna minna.. Aga mis sa teed..