Wednesday, June 12, 2013

VIIMANE ORIENTATSIOOOOOON: Laupäev.

Oh sa pele... Palju on teha, uni on peal, aga tuleb kirjutama hakata..

Alustame LAUPÄEVast.

Äratus oli siis kell 4.30. Eelmisel õhtul sain magama alles kell 22.30.. Ärkasin siis ja käisin pesus ja panin asju kokku veel ja siis sõin hommikust üksildasena ja siis tulin alla ja panin veel asjakesi kokku ja kümme minutit enne 5.45-te väljusin majast ja liikusin rutakalt bussijaama, kus buss mind juba ootas. Marie ja Jule olid juba kohal ja imestasid, et keegi mind ära ei toonud. Mina ei imestanud. Selline mu elu on! :) Ja ma elan ju nii lähedal..

Igatahes alustasime sõitu ja ma oleksin tahtnud niiiiii väga magada, aga mingi kuradi vanamees istus meie ees ja norskas lihtsalt üle terve bussi. Jobu selline.
Montevideo bussijaama jõudsime kell 7.45 ja liitusime teistega, kes juba McDonaldsi juures ootasid. Musikesed ära ja alustasime Marie ja Jule'ga jutustamist, kellega ju muidu siin väikses Minases kokku ei trehva.
Kell 8.30 saabusid vabatahtlikud ja mõni hetk hiljem jagati meid kolme gruppi, et minna siis liinibussiga edasi meie hostelisse. Mina sattusin esimesse gruppi koos Danieli, Jensi ja paljude teistega ja asusime Guillermo juhendamisel teele..



Jens ei tahtnud vist pilti..


Mõned turistipildid ka, sest mul oli nüüd ju kaaaameraaa!! :)



Päris ilusaid maju leidus..

Ja selline vahva oranž ka vahelduseks..

Keegi oli oma magamisaseme maha unustanud..
 Ja jõudsimegi hostelisse, millel nimeks "Ukelele". Kui me saime omale meili, milles teatati yfu aastalõpuseminarist, siis ei pööranud ma hosteli osale väga palju tähelepanu. Peab ütlema, et suure üllatusena leidsime me end jälle sealt! Millised nostalgiahetked siis kohe peale tulid. Me ju alustasime oma vahetusaastat just selles samas hostelis..


Panime siis oma pompsud kuskile nurka ja jäime teisi ootama.. 



Kui teisedki kohale jõudsid, räägiti meile kõik majareeglid jälle üle ning saadeti tubadesse. Kõik panid muidugi jooksu, et heas toas hea voodikoht leida, sest aeglastele jäid kahjuks madratsid. Mina sain endale täpselt selle sama toa ja voodi, kus aasta alguseski ööbisin. Minuga olid ühes toas veel Sonja (Saksamaa), Jule (Saksamaa), Florane (Belgia) ja Annalise (USA, Alaska).
Peale seda saime süüa hommikusööki. Minu puhul juba teist korda, aga kõht oli ka juba väga-väga tühi, niiet me lausa jooksime köögi poole, kui luba anti!
Ning siis algasid õpitoad gruppides. Täitsa lahe oli. Rääkisime, kuidas me muutunud oleme, mida me äraminekul kardame, mis oma kodumaal juhtuma hakkab jne.. Ja mis kõige lahedam - saime kätte need kirjad, mis me 19. augustil endale mere ääres kirjutasime!!! Millised emotsioonid ja milline naer! :D Kirja sisu jääb muidugi saladuseks..
Ning siis tuli lõunapaus.
Minu voodike paremal all.

Sonja uudistamas.

NAISED.
 Peale õpitubasid saime jälle süüüüüaaa! Lõunasöök!
Natukene jutustamist..

.. ja natuke söömist.
Kell söödud, lobises tühja-tähja ja lasi leiba, see tähendab saia luusse..
 Nõud tuli ise ära pesta..



Tagahoov ikka sama kole..

Sain ka kaamerasse naeratada.

Jule

Vot neid asju võib lõpmatuseni sööma jääda.. Toode on pärit Brasiiliast. Magustoiduks.

Jule
 Peale söömist oli meil mõnusalt vaba aega taas muljetamiseks.
Vabatahtlikud valmistusid järgmiseks õpitoaks.
Valmistatakse kohvreid, millega pärast tegime ülesannet.

Jutuvadin käis..

Vabatahtlikud panid meile tümmi kaa!

ja siis nägid, et üks kaak teeb pilti..

Meie vahva hipistunud Björn Saksamaalt lasi endale rastapatsid teha.. Millised pisikesed jubinakesed, aga ise ta oli nende üle väga õnnelik. Teised tahtsid talle kääridega kallale minna.


Ei tea miks, aga kui mina sinna jõudsin, üritasid kõik sellist nägu teha.. Tai (USA, New York) on meil nägude ja muude sarnaste veidruste meister!


Kes paremini vaatab võib näha, et Florane'il on käes pallid. Nimelt see pildil tagaplaanil olev tüdruk ei osanud aasta alguses üldse žongleerida, aga siis nägi aasta-alguse seminaril, kuidas Mauricio (vabatahtlik) osavalt seda tegi ning tüdruk mõtles ka harjutama hakata. Ostis omale kohe pallid ja kolm tegi juurde ka ning nüüdseks oskab ta juba neljaga ka žongleerida.. Mina olen oma oskused kaotanud.. Too tüdruk oli meie aasta muutuja. Vaiksest hallist hiirest jutukaks hipiks.. Ise ta ei arva, et ta nagu hipi välja näeb :D

Endiselt ootasime õpitubade algust..

 Ja algaski teine õpituba, kus me saime need kohvrid ja mingi hunniku ajakirju, kust siis pidime leidma kõik, mille me Uruguayst kodumaale kaasa võtame, need pildikesed välja lõikama-rebima ja kohvrisse kleepima. Meil oli enamus kohvrisisust materiaalne, kuigi tegelikult oli eesmärgiks lisada sinna päris palju ka iseloomustusi ja tundeid jne.. Töö toimus väljas ja tegelikult oli täitsa külm..

meie grupp

naabergrupp

ülebasseini grupp.

teiseltpoolt naabergrupp

meie kohver.


 Peale ülesannete lahendamist mindi jälle oma õpitubadesse ja rääkisime kõik ilusti üle. Ning siis jälle vaba aeg..

Fede ja Luciano

maaakeraa.

santi

Santi poseeris nagu mängiks ta kitarri..
 See maakera tehti selleks, et meile tuli üks fotograaf, kellega läksime siis mere äärde pilti/videosid tegema meile ja YFUle mälestuseks ning järgmise generatsiooni kohalemeelitamiseks.. Saime kõikkoos karjuda jälle ja puha :D


sealt nad tulevad..

Mul on aasta algusest enam-vähem sama pilt tehtud. Kuidagi juhuslikult avastasin.. Aga nii veider tunne oli, sest me nagu just mõni päev tagasi oleks seal kõik koos istunud ja üksteist natuke veel võõrustanud..
Lõpuks jõudsid vabatahtlikud meie maakeraga ka mere äärde, aga no küll neil läks aega, et kõik jupid õigesse kohta saada.. Minule anti au hoida alumist Lõuna-Ameerika tükki.. Jäin napilt Uruguayst ilma..


Vahetusõpilased, vabatahtlikud, Maite, pildistaja

Mu poosekujud 1-2-3.

Florane (Belgia) ja Daniel (Eesti)

Pilt pilti pildistavast pildistajast.
Kui toredad videod tehtud (kindlasti lisan need siiagi, kui ma neid ükskord näen!), hakkasime tagasi hosteli poole liikuma. Teepeal jutustasime meie "uue" vabatahtliku Hermaniga, kes on umbes sama kõva boss nagu Maite. Nüüd otsustas ta tagasi Uruguay YFUsse tööle tulla. Herman on sellepoolest huvitav, et ta käis 2010/2011 Eestis Tallinna Ülikoolis õppimas. Totuke õppis kahjuks inglisekeelses osas seega eesti keel talle väga selgeks ei saanud. Aga selle kõndimise ajal leidsime ka ühiseid tuttavaid, niiet lahe! :)
Herman käsutab lapsi liikvele!

Herman lähemalt vaadates.


Meie kohvri vuntsidega mees.. "Tere! Kõik hästi?" Oli lihtsalt nii tore pilt, et pidime ta enda kohvrisse lisama..

Daniel Sei.
Hostelis tagasi, saime jälle süüa. Teeaeg.
mmmmmmmmmmmm jään igatsema. YFU orientatsioonilt ei puudu kunagi suur kogus DULCE DE LECHEt. Sõin seda hää küpsisega ja tulemus oli nagu ikka - vaimustav!

Luciano.
Järgmisena oli meil kavas ikka fotograafi ära kasutada ehk siis sääti üles selline möll meie "elutuppa". Teema oli siis selline, et pidime kõik kirjutama paberile ilusalt ühe-kahesõnalise sõnumi, mille tahame edastada oma perele. Sellest sõnumist ja too autorist tehti pilti ning pilt saadetakse mingi aeg postiga peredele. Mina mõtlesin ja mõtlesin, et no mis võiks olla vahva sõna(paar), mida öelda perele ja mis iseloomustaks meie elu. Ei suutnud mina välja mõelda miskit, millest ka nemad aru oleks saanud. Kahju.. Kirjutasin neile armsalt ja suurelt "Gracias" koos kahe armsa ja suure südamega, kust see aitäh tuligi :)
Ja enne pildistamistseremooniat toimus midagi väga hirmutavat, aga samas põnevat!!! Saime kätte oma EKSAMID!!! Uuesti pidid tegema suhteliselt vähesed, kahjuks nende hulgas ka Daniel. Eksami pidid tegema need, kellel oli 50st punktist vähem kui 30 puntki. MA SAIN 33 PUNKTI!!!! Oii, olin õnnelik, aga samas oleks tahtnud uuesti ka teha, et oma arengut näha. Korraks saime oma töid näha ka ja no mis ilusad absurdsed vead mul seal ikka olid. Naersin hoolega. Natuke naljakas oli see, et ma ei leidnud ühtegi inimest, kellel oleks punktisumma jäänud 30 ja 33 vahele.. Leidsin ainult kaks sõpra, Jule ja Cornelius (Saksamaalt), kes said minuga võrdväärselt 33 punkti :D Minu iseenesest madal tulemus ei teinud mind sugugi kurvaks, pigem just rõõmsaks, et ma nii paljugi sain... Ma tean, et ma olen arenenud ikka kõvasti peale veebruari algust.. :)
Kui teised eksamit uuesti tegid, tegime meie siis seda pildistamise värki ja vabad inimesed lihtsalt suhtlesid kus jumal juhatas..



Rääkisin koridoris soojal vaibal kolme sakslasega juttu.  Üks neist oli vabatahtlikust 19-aastane tüdruk.


Ütlen ausalt, üritasime teha ilusaid pilte ka, aga need lihtsalt ei tulnud välja. Siis otsustasime lõpuks ikka mingi lolli pildi teha ja vops - esimese korraga tuli väga kaunis pilt!
Iga kord, kui keegi meie juures olevast uksest sisse-välja käis, karjusime meie talle "uks kinni!!", sest sealt teiseltpoolt tuli hullult külma õhku. Korra sain selle eest näha Luciano keskmist sõrme ja mõni teinegi noris, aga kes ikka ukse ilusti kinni pani, sai näha minu ilusat silti kirjaga "Gracias"
Too vabatahtlik


Ning siis läks õhtu veel huvitavamaks. Jätkasime video filmimist järgmisele generatsioonile ja nüüd pidime siis jutustama. Mina, agar Anni nagu ma olen, tahtsin ka kohe osa võtta. Arvasin, et kindlasti tuleb mega närv sisse ja puterdan seal kaamera ees, aga ei. Väga kenasti tuli välja! Pidime kaks korda tegema. Esimese võtte ajal olid minu grupis Tai, Jule ja Daniel (Saksast). Teise ajal olime koos Tai, Danieli (saksa) ja Sonjaga. Herman küsis meilt siis igasuguseid küsimusi, millest pidime siis kohe rääkima, näiteks piinlik olukord vahetusaastal, Uruguay hümn, Nacional või Penarol, lemmiksöök, mitu maakonda on Uruguays, millised jne.. Ning siis ütles/näitas ta meile sõnu, millega me pidime ütlema esimese sõna, mis meile pähe tuleb seoses öeldud sõnaga.. Selle Uruguay hümniga oli vahva lugu see, et meie esimeses grupis ei teadnud meie, kuidas see käib. Mul ei tulnud viiski meelde. Aga siis ütles Jule, et tema teab ja hakkaski laulma! Endal oli veel hääl täiega ära.. :D Kõigil jäid lihtsalt suud ammuli :D Kõik vabatahtlikud olid ka seal elutoas, kus seda värki filmiti, vahetusõpilased löödi välja ja ukse taga pidi olema täielik vaikus. Peale meie filmimist tehti Jule'le suuuuur aplaus :D
Ja tuli järgmine grupp. Hiljem, kui me uuesti pidime tegema, küsiti neid samu küsimusi ja seega ei olnud asi väga huvitav enam.. Aga eks kunagi paistab, mis sinna videosse siis lisatakse ja mida mitte..
Enne filmimist ja pildistamist oli veel selline kammaijaa, et ma küsisin Maitelt, et mis kell meil see värk umbes on. Maite noris siis, et noh, kas tahad end ilusaks teha. Jah, tahtsin, või no õigemini tahtsin teada, kas ma patsi jõuan uuesti teha, sest see nägi hommikusest bussis magamisest ja ülejäänud päevast mega kaunilt sassis välja :D. Hiljem noris ta jälle mu kallal, kui läksin pilti tegema .. "Noh, vaadake, kui ilus soeng meie tüdrukul on!" :D Jobu :D
filmivad.

kuulavad/vaatavad/ootavad

Ma ei mäleta, kas ma aasta alguses kirjutasin, aga see vasakpoolne kutt oleks praegu mu hostvend, kui asjad teisiti poleks läinud. Asi oli nii, et nende pere mõtles mind valida, aga siis otsustasid nad ikka ümber ühe saksa tüdruku Carlotta kasuks.. Kutt ise rääkis mulle seda aastaalgul, kui bussijaamas bussi ootasime, et siis oma linnadesse sõita.. Tuli ise mu juurde ja küsis, et kas ma olen Anni.. :D Vot selline lugu..

Üks vabatahtlik ja üks vahetusõpilane agaralt hulludele kokkamas. Õhtusöögiks saime hamburgereid või grill-kana.


Ja oligi õhtusöögi aeg. Nagu ütlesin - hamburgerid või grillkana. Huvitav oli see, et kõik olid nii huvitatud sellest hamburgerist, et kana ei tahtnud keegi peale minu.. :D Ma ootasin agaralt grilli ääres, millal mulle üks kanafileetükike valmis saab, et seda siis salatiga süüa. Sain. Ja peale minu pidi meie vabatahtlikust grill-meister teistele peale käima, et  sööge kana ka.. Aga no kui mõnusalt mahlase kana ta mulle ikka tegi!!

nom-nom-nom





Trepilt pidi tasa-tasa alla tulema, sest elutoas käis filmimine. Paraku oli see tasa-tasa allatulek sealt võimatu, sest trepp tegi ikka kohutavat häält!! Daniel Saksast..

Lahendus oli mööda käsipuud alla tulla. :D
Siis toimus miskit vahvat. Kõigil sai söödud ja filmid filmitud ning siis võtsid need kolm - Santiago, Mauricio ja Guillermo- meie filmimise diivanil istet. Vahetasime siis positsioonid. Mina alustasin küsimuste küsimusega ja nemad vastasid ise samal ajal suurte vigadega hispaania keelt rääkides. Nalja sai palju. Eriti sellega, et küsisin Santilt, milline oli tema kõige piinlikum juhtum Eestis (tuletan meelde, et ta käis Eestis vabatahtlikuna tööl YFUs). No ja siis ta rääkis, et ta sõitis ükskord Narva ja küsis seal kandis kelleltki kuskile poole teed. Küsimus oli siis selline, et kas see otsitav koht jääb paremale või vasakule. Aga kogemata küsis ta seda nii: "...(koht) - paremale või pasaküla?" :D :D Pidin end surnuks naerma lihtsalt :D




Ja kui nali läbi sai, pandi seal elutoas asjad kokku ja jäime jutustama, kuni saabus piduuuuuu. Kõigepealt näidati meile üllatust, milleks oli see imearmas video: http://www.youtube.com/watch?v=6De1XXHh7uo
Ja siis jätkus asi peoga, kus nõksa-näksa tantsiti, siis olid kellelgi üliägedad pimedas helendavad žonglöörimispallid kaasas, millega siis žongleeriti ja teistele showd tehti..
Tantsust väga asja ei olnud. Mõni küll viskas jalga selle cumbia rütmis ja mõni ka rütmist mööda. Mina, Jule, Daniel (eesti) ja Jens leidsime end diivani seljatoe pealt istumas ja tegime seal oma tantsuliigutusi :D Veidraid muidugi. Aga lõpuks jäi mulle mulje, et me olime just need, kes kõige rohkem tantsisid :D. Hiljem liitus meiega ka Sonja.
Siis hakkas Antonia (vabatahtlik Austriast) kõigile salsat õpetama ja ma tahtsin kakohe tantsima minna. Peale mõningaid sammukesi ja keerutusi läksin kööki, et leida janukustutamiseks vett. Sealt leidsin mõned isiksused juttu ajamas, nende hulgas ka Julian USAst, kes ütles: "Võttes arvesse tervet meie seltskonda, arvan mina, et kõige paremini tantsib meil Anni!". Vot selline ilus kommentaar tuli :) Tegi kohe tuju toredaks :D



Johannes ja Cornelius Saksast

Vabatahtlik taset näitamas



Trallalaa

"Mis sa tegid pilti vää??", "Tavai, teeme nüüd ühe ilusa pildi uuesti!"

Tai proovis ka käppa.



Santiago punub.

Ning siis otsustati limbot tantsida..












millised emotsioonid!!!





Santiagol kästi ka ikka ükskord ära teha..
Ja siis öösel kella kahe aeg otsustasime üheselt teha ühe kuulsa ja maailma kõige ägedama Harlem Shake'i video. Siin ta on: http://www.youtube.com/watch?v=9vpTZ0VkyWw&feature=youtu.be
Peale seda, umbes kella kolme ajal nägime me kõik välja sellised..
Lihtsalt ei jõudnud silmi lahti hoida. Ja kell 3.15 löödi meid lõpuks magama. Kell üheksa oli hommikusöök!


Nüüd saigi laupäev läbi.
Nagu ma ütlesin, mul on nii palju teha ja ma olen nii väsinud, et ma lähen tuttu ära. Kell on kohe 00.30 ja homme pean jälle varakult tõusma. Kõigest saate kindlasti lähiajal teada :)
Lihtsalt peamised teemad ära, et homme tulevad yfukad siia ja peame Jule'ga neile appi minema YFUt reklaamima, siis homme õhtul või laupäeval lähen tsirkusesse. Homme kutsus Lucia ja laupäeval Leticia.. Pean nüüd plaani välja mõtlema.. Ja esmaspäev pean uuesti Montevideosse minema, et passis templit uuendada ja enam mitte illegaalsena riigis olema.. :)

Olge mõmmid!

No comments:

Post a Comment