VIIIIMANEEEE ORIENTATSIOOOON: Pühapäev

Kirjutan siis oma nädalavahetusest edasi.

Niisiis, nagu kunagi sai mainitud, siis hommikusööki anti pühapäeva hommikul kell üheksa. Ärkasime kuksil 8.45, väiksed kohendused peegli ees ja läksime jälle saia, võid, dulce de lechet ja muud sarnast kraami krabama.
Peale seda algasid meil järgmised õpitoad. Seekord praktilised. Meile anti valida nelja töötoa vahel kolm, millest kõige rohkem huvi tundsime. Õpitubadeks olid: Pass, Hüvastijätt, Kodumaale naasmine ja YFU vabatahtlik. Igas õpitoas veedeti enam-vähem tunnike ja siis mindi järgmisesse. Mina valisin esimeseks Passi, kus Santiago ja Luciano rääkisid meile sellest lennujaama värgist ja kuidas see 90-päeva templi värk käib. Mina ja väga paljud teisedki on siis riigis praegu nö illegaalselt. Samal hommikul pöördus tagasi kodumaale Vic ja ka tema oli nö illegaal, ehk siis templi 90 päeva olid möödunud. Meile öeldi kunagi, et võime seda templit lennujaamas ka uuendada, aga nüüd tuli välja, et Vic'il olid lennujaamas sellepärast päris suured jamad, et ta templit uuendamas ei käinud.. Niiet nüüd peame kõik esmaspäeval (17.juuni) uuesti Montevideosse minema ja koos migratsiooniametisse sammud seadma. Veel räägiti meile selles toas kohvrist. Öeldi ka, et odavam on lisakohver osta, kui asju postiga saata. Millegipärast ei tahtnud ma seda uskuda väga.. Tuleb üle vaadata täpselt.. Aga ma loooooooodaaan, et mul lisakilosid ei tule.. Õnneks on kõik riided nii rõvedaks läinud, et siia saab päris palju jätta :)
Teiseks õpitoaks valisin Hüvastijätu. Kuidas öelda sõpradele tsau, kuidas perele.. Muidugi peaksin ma oma perele tänutäheks midagi tegema ja selleks anti meile päris mitu mõtet. Ma vist jään ikka oma kaua peas ringi rännanud mõtte juurde, millest kirjutan siis, kui asi teostamiseks läheb :) Aga peab ütlema, et vahetusõpilased on päris vahvate ideedega! :)
Ja oma viimaseks õpitoaks valisin Kodumaale naasmise. Ja ops. Kogu grupis ma olin ainuke MITTE-sakslane!!!! :D Ja meid oli umbes 15 :D Isegi vabatahtlikud, kes meile kõike juttu rääkisid, olid Saksamaalt!! :D Õnneks räägiti hispaania keeles ja sain ka vestlustest osa võtta.. Üks vabatahtlik muide oli siin Uruguays kunagi vahetusõpilane ja kui ta tagasi Saksamaale pidi minema, sattus ta nii masendusse, et peale mõnda kuud tuli tagasi Uruguaysse ja jäigi siia elama!! :D Päris mitu on selliseid.. Ütleme nii, et sellest õpitoast väga palju abi ei olnud, sest mul ei ole kojunaasmise ees mingit kartust ja tundub, et selles grupis kellelgi väga ei olnud.. Ja ega me väga sellest teemast seal ei rääkinudki :D Nagu ikka, läksid jutud söögi peale, mida igatsetakse ja no siis ei saanud mina miskit kaasa rääkida, sest olin ju ainuke mitte-sakslane.. Aga tuli välja, et ka nemad igatsevad musta leiba!! :D Ma ei teadnudki, et nad Saksamaal söövad seda...

Ning siis saidki õpitoad läbi. Meile öeldi, et peame tooma oma bussipiletid ja need maksti meile siis kinni..

Siis, kui neil järjekorras igav hakkas. Ma olin üks esimestest, kes oma majandamisega hakkama sai..

Sooviti söberipilti.

Majandus käib.. Raha laual ja puha..

Järjekorra poose

Järjekorrapoose vol.2

Kel money käes, läks

hihihiiii, leidsime eelmisest õhtust ülejäänud (pulga)kommide koti!!! Panime mõne taskuse kah! Pärastiseks..

Särav Sonja Säde!

MINU VOOODIII!!! Väga vajalik pilt teile siia.. Tegelikult oli täitsa mõnsa :)

Pean ka sellise mälestuseks ostma. See mis Patricia (mu hispaania keele õpetaja) mulle kinkis, läks ju kohe hallitama.. Nüüd mul on termos ja see kõrre moodi värk olemas, aga põhiasja mitte..

Ja saabuski kauaoodatud lõunasöögi aeg!! Mis te arvate, mis me sõime?? PITSAT! Ja mis te arvate, kui palju meile seda toodi? Siin maal müüakse pitsat mitte ketastena vaid meetrites! Ja meile toodi 15 MEETRIT PITSAT!!!! :D Puhta hulluks läinud see YFU. Aga no nii head pitsat ma siin maal veel saanud ei ole.. Kui välja arvata need mõned üksikud korrad, mil ise on tehtud..

Peale pitsa õgimist lasti jälle leiba luusse ja otsiti igast nurgast magustoite :) Me leidsime jälle need banaanimaiused! Aega magustamiseks ja seejärel lihtsalt lobisemiseks oli meil kohe väga-väga palju!

ma lihtsalt klõpsutasin ja nad ei jäänud ühegi pildi peale normaalselt :D

Lõpuks poosetati eraldi ühe pildi jaoks.. :D

Meie Tai!

YFU on igalpool!

JULE'GA!!!

Siis tuli Santiago ja lõi meid sealt elutoast välja, sest nad hakkasid mingit üllatust meile ette valmistama... uuuu, kui salapärane!

Malet sai ka mängida :)

Tehti sonks pähe!

Mõned mängisid pilli..

... ja laulsid. Kui aus olla, siis oli nende "laulu" üle terve hosteli kuulda! Aga sellised need YFUkad on! :D

Maite lapsi rahustamas.. Või lihtsalt juttu rääkimas..

Siin on näha, kuidas valmistuti üllatuseks! Keegi vahetusõpilastest ei teadnud, mis toimuma hakkab, aga käimas olid valimised, kus valiti parimatest parimad..

Vasakul Cornelius (vahetusõpilane Saksast), paremal see tüdruk, kes Uruguaysse tagasi tuli peale oma vahetusaastat ja nüüd elabki siin..

Ootasime uksetaga loa andmist sisenemiseks. Uksel on näha üks meie ülesannetest, kus pidime kultuuri eripärasuse etappe iseloomustama alustades millega me üldse aastaalguses veidrana arvasime olevat lõpetades endale nüüdkeks külge jäänud omadustega :)

Ning siis tuli meile järsku käsk tähtsatelt ninadelt, et peame end pikkuse järjekorda panema. Te ei kujuta ette, kui keeruline on seda teha mega kitsas koridoris!!!! Õudne!

Jens säilitas rahu nagu alati..

Annalise tegi jälle miskit veidrat. Nüüd otsustas ta endale kahepoolseteibi otsaette kleepida ja siis end teiste inimestega ühendada.. :D Ainult YFUkad..

ja saimegi sisse!

Leidsime suure teleka firmalt SONYFU!

Väike kole sõbrapilt Florane'iga kuhu ronisid kõik peale..

Mingid jalad paistsid teleka alt..

Paparazzi..

Nii lähedalt ei tohi telekat vaadata!

Ja algas üllatus. Tegemist oli YFUrmativoga, mis siis kujutas endas sellist asja, et Herman ja Antonia olid end vahvatesse kostüümidesse pannud ning nad näitasid meile siis ühte mega lahedat videot, mille nad meist olid jälle kokku pannud. Tegemist oli naljaga, kus oli meelega võetud meil facebookist pilte ja siis tehtud natuke halba photoshop'i ja siis räägiti meist uskumatuid lugusid, mida tegelikult ei ole juhtunud. Näiteks siin Uruguays on üks mega kuulus laulja nimega Ruben Rada ja juba terve aasta on käinud jutt selle ümber, et ta on minu onu :D Nüüd oli videosse pilt pandud, kuidas ma (endal bikiinid seljas) kohtun oma onuga :D. Danieli (minu kaasmaalase) kohta oli tehtud näiteks selline asi, et kuna Daniel meil siin ülikõva spordimees, siis videosse oli just pandud pilt ja talle üks mega paks kõht külge "kleebitud", et ta nagu oleks paksuks läinud. Ma loodan, et see video pannakse ka kunagi netti üles, et ma siis selle siia saaks riputada.. :) Pöidlad pihku!
Peale seda jagati meile siis need auhinnad. Muidugi tehti nii, et ikka kõik saaksid midagi. Mina sain muidugi kuldaväärt tunnustuse - kõige viisakam!!! Oli veel nt. unimüts, kõige rohkem kontoris käija, kõige moodsam, kõige hipim, kõige rohkem poiss-sõpru jne jne..
Ja peale seda pidasid Maite ja Luciano väikse kõne, kus algul pidime näitama nende küsimustele vastuseks rohelist või punast paberilipikut (jah/ei, hea/halb). Ning nende kõne lõpus väga paljud lihtsalt nutsid! Meil siin see Antonia on vabatahtlikuna kontoris tööl, aga tegelikult on ta meil Austriast pärit ja ta on 19-aastane ja mis veel lahe - ta tunneb Tiinat, sest ta oli sügise algul Tšiili YFUs tööl.. Aga ütles, et seal oli liiga igav olla ja Uruguay on ikka palju ägedam kui Tšiili! :)
Igatahes ta nüüd peab ka varsti kodumaale tagasi pöörduma ja vaesekesel ei tulnud üldse sõnad suust välja, kui Maite ta enda juurde kutsus, et tänada jne, sest Antonia lihtsalt nuttis.
Ja ütlen kohe ausalt ära - mina nutsin ka!!! Ikka palju-palju!! Niiiiii kurb hakkas lihtsalt, sest meist on saanud üks väga ühtehoidev grupp ja nüüd ongi juba meil aeg lahku minna! Kusjuures mul ei olnud seal  orientatsioonil üldse sellist tunnet, et nüüd ongi viimane kord, kui ma paljusid neist näen.. Sakslasi näeb veel lennujaamas, aga ülejäänutega mitte..
Ja vaene Björn.. Tema nuttis meil kõige rohkem ja ta ei suutnud äragi lõpetada. Minu nutuke oli siis, kui Maite ja Luciano "kõnet" pidasid ning vahepeal, kui Tai pidi juba ära minema ja temaga hüvasti pidi jätma.. KURB! KURB! KURB! Kõige kurvem osa vahetusaastal..
Õnneks see Euroopa on nii pisike, et küll me nendega veel kohtume ja no muidugi on minu reisi eesmärkideks nüüd minna New Yorki ja Alaskale ja sinna ka, kus Julian elab, kui ma vaid mäletaks, kus..
Aga jah, me näeme veel...

Santiago läpakalt avastasin järsku miskit tuttavat :) Nii armas oli leida selline kleepsuke :)

Siis paluti meilt abi koristamisel. Nipetnäpet mõned üksikud tegid miskit, aga meil lihtsalt ei olnud pealehakkamist, kui oli vaja hoopis inimesi kallistada..

Daniel (saksast) näed taipas ära, et see on meie viimane kord, kui kõik koos oleme.. Minul ei olnud kohe üldse sellist tunnet, et see ongi viimane kord. Kuigi ka minul oli plaanis paluda oma vahetusõpilastel mulle miskit kuskile kirjutada.. Aga näed, jäi tegemata :(. Nüüd on uus mõte. Käin ja külastan nad kõik oma elu jooksul ära ja lasen siis miskit kirjutada! :D

Mina! Suurelt ja punaselt!

Federico, vabatahtlik, Florane'i hostvend, käisime Brasiilias koos..

kallid-kallid-kallid. lõputud kallid.

Siis juhtus midagi vähe hirmutavat.. Mind küll mitte nii väga, aga siiski. Nimelt terve see orientatsioon rääkisid vabatahtlikud, kuidas nad kõige lõpus Danieli (saksast, aga kes on ka see kukupai või no kõige populaarsem meie generatsioois, vist..) basseini viskavad.. Juba hakkasidki seda tegema, võeti uus pluus seljast, taskust telefonid ja iPodid ning loeti kolmeni... Kahjuks jäi kogu show ikkagi ära.. :D Neil hakkas kahju..

USA. Tai, Annalise, Julian

Vabatahtlikud

Vabatahtlikud ja Antonia

Federicoga väga hirmus pilt.. :D

Federicoga vähe normaalsem pilt..

Tahtsin nende tähtsate ninadega ka pilti teha.. Olin ainus, kes seda soovis ja ise küsima läks. Mulle tehti kohe suur awwww nende ninade poolt :D

Maite: "Anni, teeme ühe hullu pildi ka?" Anni: "MUIDUGIIII!!" :D

Siis, kui vahetusõpilased vabatahtlikult plasttopse pesevad. Kohustus oli tegelikult neid pesta.. Aga no väike vingerpuss käib asja juurde :D

Kui teised kallistasid ja kallistasid, arvasid need kõige kõvema südamega mehed, et hea hetk on malet mängida..

Ja kella kuue aeg asusimegi bussijaama poole teele..

Bussijaamast lahkusid mõned ikka päris kiirelt. Minase omad, õigemini Marie ja mina ning Sonja Floridast ning Daniel (Eesti) Coloniast ning Jens ei-tea-kust ja sakslased mõned pidime veel natuke ootama. Mina, Marie, Sonja, Daniel ja Jens lahkusime kell seitse õhtul. Jule ei tulnud meiega Minasesse, ta sai oma "sõbraga" kokku! :D Vot sellised lood..

Sakslased läksid kohe mäkki. Minul söögiisu küll ei olnud. Eriti peale sellist saiaõgimist seal orientatsioonil. Hamburger oli viimane asi, mida soovisin..

Tagasiteel oli väsimus lihtsalt meeletu ja oleks tahtnud magada, aga Marie on meil selline jutustajatüüp ja nii me siis terve tee ainult rääkisime ja rääkisime.

Aga  nüüd lähen küll magama!
Tuli välja, et mul on terve nädalavahetus põhimõtteliselt vaba niiet ehk saan siia kõik kirja pandud. Homme õhtul küll otsustasime Julega, et teeme miskit vahvat! :) Eks paistab!

Olge lahedad!

A.