Valge t-särgi šõu

Ausalt öelda täna ei viitsigi väga oma hommikust kirjutada. Mis seal ikka erilist - ärkasin, läksin trenni, olin tubli, tulin koju ja passisin nõks tühja, ootasin kooli.

Me veel ei teadnud, kas meil on täna kool või mitte. Mõned sealt koolist ütlesid, et on tunnid, teised ütlesid, et õpetajad okupeerivad kooli ära ja tunnid jäävad ära. Muhvigi ei saanud aru ja selleks tuli minna kohale asja uurima.
No selgemast selgem oli see, et matemaatika II tunnid meil toimuvad. Tunnis tegime mingit ülilihtsat ülesannet ja muide, me oleme mate IIs ka üle läinud arvutamise (tundmatu leidmise) peale üle ja enam ei tegele nende kolmnurkade ja ringide joonestamisega! Nüüd on vähemalt viimasteski tundides tore! :) Igastahes, see ülesanne. Ma sain võrreldes teistega ikka mega ruttu hakkama lahenduse leidmisega.. Õpetaja küsis mitu korda üle klassi, kas on valmis ja ma olin ainuke, kes ütles kohe esimesel korral ja! See loll abiõpetaja oli ka muidugi meil tunnis ja kuna ma istusin just nende laua ääres, siis nad soovisid mu vihikut näha. Ja no siis neil oli imestus suur, et mingi Anni Eestist oskab peale tunni segamise ka matemaatikat! :D Vähemalt see meie õige õpetaja ei väsinud mind kiitmast! :)
Siis oleks meil pidanud tulema kirjandus, aga no see õpetaja streigib alati, kui võimalus :D Ehk siis see jäi ära. Siis tuli klassis arutlusele, et kas kunstiõpetaja tuleb või mitte ja et kas meil siis täna on poolaastakontrolltöö või mitte. Võeti vastu ühine otsus lihtsalt terve klassiga lahkuda ja mitte kohale ilmuda. Peale selle me olimegi vist ainuke klass, kes koolis kohal oli :D
Enne äraminekut ja enne otsust saatsin Lucia ühiskonnakontrolltöö järelvastamisele, sest ta tegi selleks suureks Montevideo kontsertiks proovi, kui teised paberile sõnu kritseldasid. Ja nüüd ta läks Barbara klassi tundi, et see töö koos nendega teha. Barbara oli oma klassist ainukesena kohal :D Täitsa lõpp, kui vihaseks õpetaja sai, sest tema jaoks on need kontrolltööd ülitähtsad ja neid ei saa kuskile peale vaheaega liigutada :D Hiljem liitus Lucia ja Barbaraga ka Anna (Barbi klassiõde), aga õpetaja oli palunud neil edasi öelda, et ülejäänud klass seda tööd enam teha ei saa ja nad kõik said omale päevikusse halva hinde :D Vaesekesed..

Ehk siis jätsin need tipskid oma kontrolltööd tegema ja ise tulin klassikaaslaste saatel koju. Kell oli nii umbes pool kolm. Kolmest läksin jälle linna, sest kuna mul siin koolis viimased päevad ja täna õhtul oli päris viimane teatritund, siis mul oli vaja osta asju, mis siis lasta kõik täis sodida :D Mälestuseks. Plaan oli osta üks ilus vastupidav märkmik ja valge t-särk. No kus mina alles otsisin seda märkmikku!! Käisin läbi kuus kirjatarvete poodi ja kaks toidupoodi, et leida sobivat märkmikku. Juba olin alla andmas, aga lõpuks siis ühest poest leidsin täpselt perfektse märkmiku!! Ja ühest poest leidsin ka valge t-särgi, mis oli tegelikult sellise urkapoe ja sellise tavalise tegumoe kohta päris kallis, kuus euri!

Kell neli oli algamas suuuuuuur jalkamäng Uruguay-Brasiilia vahel. Juba olid kõik poed oma akendele Uruguay lipud riputanud ja mõned mehed olid välja söögikohtadesse oma lipud riputanud ja end telerite ette istuma sättinud. Ma siis saatsin peale märkmikuostu kohe Luciale sõnumi, et kas ma võin temaga tema juurde mängu vaatama minna või pean seda tegema siin kodus koos Reinaga.. Hakkasin juba etteaimavalt Lucia poole kõndima, sest nad alati lubavad mul seal olla :D Ja siis täpselt, kui olin sõnumi ära saatnud, nägin üle tee Luciat, kes oli just koolist koju kõndimas.

Ning läksimegi tema juurde, kus ukse peale tulid mulle juba vastu kaks suurt ehmatus- ja kallimasinat Natalia ja Juan Manuel :) Ja nende vanaema oli ka kodus :)
Lasin juba Lucial oma märkmiku tiitellehe ära teha, aga kirjutama peab ta viimasena, sest ta mul siin kõige kallim ja mulle meeldivad raamatud, mis lõpus nutma ajavad :) Olgu, olen elus vist ainult ühe raamatu lõpus pisarakese poetanud, aga ikkagi. Lucia jääb viimaseks!! :)
Vaatasime siis Lucia ja vanaemaga jalkat, vahepeal sõime ja vahepeal kallistasime ja vahepeal kiusasime ja siis jälle kallistasime :D. Neid meie kallistusi ei jõua ühe päeva jooksul kokkugi lugeda :D
Kahjuks Uruguay kaotas 1:2 ja jäi finaalikohast ilma :(. Palju õnne teile, mu kallid teleri ees möirgavad vanemad, kes te olite kaunilt Brasiilia poolt! Olgu teil nüüd tore! :D

Natuke enne kuute hakkasime sealt tulema, sest kõigil kolmel oli vaja minna orkestriproovi ja ma saatsin neist kaks ilusti ära. Juan Manuel pani juba ees minema. Ja siis ma tulin koju ning sättisin end teatritunniks.

Läksin mina siis enne teatritundi trepil ootavate klassikaaslaste juurde, võtsin kohe oma asjad välja ja no nad lausa rebisid mult neid markereid käest ära, et mu pluusi täis sodida! Kolm neist kirjutas mu märkmikusse ka.. Teistel vist polnud väga aega :D. Aga no pluusi kirjutasid kõik nii täis, et ma nüüd pean omale uue valge pluusi teiste jaoks muretsema... Ütlesin neile küll, et ainult nimed pluusile ja tekst märkmikusse, aga nad ju ei kuula :D Nad mul hullud..
Kui Guillermo nägi, mis meil seal saali ukse taga toimub, siis andis ta meile õnneks natuke aega ja läks ise korra kuskile eemale. Vist õpetajate tuppa. Kui tagasi tuli ja palus kõigil saali tundi minna, ulatasin tallegi markeri. Kõigepealt ütles ei, aga siis võttis ikka markeri vastu. Hiljem lasin tal tunni ajal märkmikku ka kirjutada :) Või no küsisin, kas ta soovib ja selle peale vastas ta väga rõõmsalt ja koheselt jaaaa! :)

Lahe-pilt

Kõik-on-Juliod-pilt. Julio, kes on too paremalt kolmas noormees, seisab ja kõnnib täpselt nii..

LÕPUKS juhtus see, et saime õpetaja pildile. Kui Diego meist pilti hakkas tegema, siis ütles õpetaja kohe, et temast pilti ei tee, aga ma ütlesin selle peale julmalt, et muidugi teeme! :D Ja rohkem ta vastu ei vaielnud..

Aga täna teatritunnis oli siis see poolaastakontrolltöö teine osa. Eile nad tegid teooriat, täna läks asi praktikale. Alustasime mingi ulmelise soojendusega. Ikka see mäng (1-kõnd, 2-seid, 3-ümberpöörd jne). Siis pidime kõndima nii, et täidame iseendiga kogu ruumi. Ta siis hakkas meil seda nö ruumi piirama oma kätega, kuni surus meid kõiki ühte nurka :D Väga lähedane tunne tekkis. Siis pidid kõik iseseisvalt hingamis- ja hääleharjutusi tegema. Minul on nohu ja tol hetkel oli ka üsna raske kinnise nina tõttu hingata, niiet harjutused jäid poolikuks. Ning lõpuvärk ja põhiline asi - ta jagas meid kolme gruppi ja me pidime 5-minuti jooksul välja mõtlema mingi stseeni, kus kõik grupiliikmed osalevad, kus on mingi konflikt ja lõpus ka lahendus. Ma vist pole varem üheski etenduses siin Uruguays meie teatritunnis nii palju kaasa rääkinud kui täna! :) Ja kõik õnnestus suurepäraselt. Muidugi sai megalt nalja, aga no see on juba teada värk :D. Meie teema oli siis, et ma tahtsin omale ühes mingis putkas kõneaega telefonile panna, et emale helistada, aga müüja (Lucia) rääkis samal ajal oma sõbrantsiga telefonis ja peale selle ei saanud seal putkas kõneaega laadida ning siis järsku tuli varas (Diego, kandis etenduses minu jopet... :D). Mina sain korraks krambid, aga õnneks need läksid ruttu üle, siis haarasin ühe mingi puu pulga ja lõin vargale vastu pead. Varas kukkus end oimetuks, aga me ei saanud politseile helistada, sest nii minul ega ka müüjal polnud enam kõneaega. Siis varas ärkas ja läks jälle mölluks lahti. Võtsin siis uuesti puupulga ja ähvardasin varast veel nii palju lüüja,kuni ta lõpuks ära jooksis poest. Vot sellise asjaga saime valmis! :D
Meie grupp oli viimane ja teised naersid lihtsalt niiii räigelt, et kui me lõpetasime, paluti meil korra veel seda teha, aga kahjuks ütles Guillermo, et tund sai läbi...
Ning siis läks veel kallistamisteks! :) Jätsime hüvasti, aga õnneks ilma pisarateta :).

Meid pildistav Guillermo: "Öelge "Annnniiiiiii!""

Ja tulingi koju ära. Siit leidsin Mario ja Analia. Küsisin, kas nad ka tahaks mu märkmikusse kirjutada, aga sain vastuseks, et neil on veel aega. Mario lubas seda peale Uruguay sünnipäeva teha.. Ehk siis, kui ta enam nii kaine ei ole :D Ja siis tekitas talle muret, et Eestis ei saa ju keegi sellest tekstist aru ja et kui ma oma vanematele tõlgin, siis ajan mingit jura suust välja ja ei tõlgi seda, mis tegelikult märkmikus kirjas on. Pakkusin välja, et nad võivad kasutada Google Translate'i ja see vastus talle kõlbas :)

Ootasin siis tükk aega, millal õhtusööki saab ja kuskil enne poolt kümmet sõime siis Valentina ja Tomasega. Hakkasid mul seal köögi laua taga lausa tantsima. Panid muusika käima ja tantsisid :D Totud.

Ja nüüd siin ja kohe tuttu :)

Homme muide jälle ei tea, kas kool on või mitte. Öeldi, et okupeerivad homme ka meie kooli ära.. :D Eks lähme jälle kohale ja uurime asja :)

Tsauksti!