Saturday, June 22, 2013

Kolmapäev ja neljapäev: LUCIA ja JUAN MANUELI suur õhtu!

Oioi. Üritan nüüd selle blogimisega natukene järele jõuda. Vaevalt, et jõuan. Aga alustame siis kolmapäevast.

Koolist oli meil vaba päev, seega põõnasin mõnuga. Eelmine õhtu sai peale Pazi sünnat alles ju kuskil poole kahe aeg magama mindud. Ärkasin natuke peale ühtteist ja hommikut ei söönud. Olin nõksa üleval ja kui alla tagasi tulin, nägin telefonil vastamata kõnet - Gustavo, Lucia isa. Helistasin tagasi ja ta ütles mulle, et kell kaks on minek. Juba!!! Kell kaheksa pidi ju alles kontsert hakkama.

Jooksin siis üles, küsisin Valentinalt mõnd ilusat kampsit ja tulin alla säädima. Peale pesu sõin ruttu lõunat ka ja.. Pool kaks olin valmis. Nemad olid ukse taga kell 14.22. Kes nemad? Gustavo (Lu isa), Ines (Lu ema) ja Natalia (Lu õde). Tee pealt võtsime vanaisa ka peale ja nii me koos sõitsimegi Montevideosse.
Nii äge pere ikka - kuulavad autos rahulikult raadiot ja keegi ei toksi erinevaid nuppe! :D Sai jälle mõnusalt autos olla :)

Montevideos käisime kõigepealt mingitest tähtsatest kohtadest läbi, kus neil oli vaja miskeid asju ajada. Järsku jõudsime mingi üüüüüber ilusa ja vanaaegse maja juurde ja veel väga suur teine. Küsisin suure imestusega, et mis maja see veel on. Tegu oli Seaduste Majaga ehk siis Parlamendiga.. Nemad imestasid selle peale, et mina pole seda veel näinud. Küsisid siis, et mis ma üldse Montevideost näinud olen. Sain oma vanalinnaga ainult uhkeldada. Siis tehti mulle minituur autoga ümber selle laheda maja, tegime paar kiiret fotoklõpsu ja sõitsime edasi. Õhtul lubati mulle öist promenaadi ka näidata :). Lõpuks leidus keegi, kes tahtis mulle linna tutvustada!! :) Niiiiii armsad on nad ikka..
Sõitsime veel kontserdipaigast, ühest mega ilusast ja suurest teatrimajast mööda või siis läbi, sest Ines viis kellelegi kellegi ülikonna. Seal samas üle tee oli ka suur Radissoni hotell, kus muide Lucia ja kogu see ilgelt suur orkester magama löödi nendeks viieks päevaks!! Kõik toit ja muu elu oli tasuta! Nad ei pidanud absoluutselt mitte millegi eest maksma. Juan Manuel (Lucia vend) sai muide ühe teise kutiga oma hotellitoa 20ndale korrusele, kust avanes vaade tervele Montevideole!! Ja Lucia elas kolme teise tüdrukuga üheksandal korrusel ja nemad nautisid vaadet merele :). Ohhhhhh, tahaks ka ju..

Too Seaduste Maja



eest

küljelt

küljelt

tagant

eest koos mingi jorsiga

eest koos kahe jorsiga



Siis läksime bussijaama, mis on ka kaubanduskeskus. Seal on ka autodele see kaubanduskeskuse parkla ja mingi mega rahvas oli lihtsalt. Ines ütles, et tavaliselt on Gustavo koguaeg leidnud koha kaubanduskeskuse ukse ees, aga vaevalt, et sa seda nüüd leiab, sest liiga palju rahvast on.. Aga näed, leidiski!! Saime kohe ukse ette :D
Kaubanduskeskuses otsisid Gustavo ja Ines oma emadele-isadele kingitusi ja torti, sest oli vanavanemate päev ja siin on see päris tähtis! Tehakse kingitusi ja näidatakse austust :)
Kui ostud sooritatud, läksime edasi Lucia tädi koju, kus olid juba ka vanaema-vanaisa, tädimees ja täditütar. Sõime kooki, jõime kohvi, rääkisime juttu. Ja juba hakatigi suureks kontserdiks sättima :)

Sõit sugulaste juurest teatrisse võttis nii palju aega, sest iga tänavabloki taga oli ristmik valgusfooriga ja no seal linnas ei teata rohelisest lainest mitte midagi!! Ootasime iga tule taga.. Teater oli iseenesest suht lähedal.. Aga jõudsime ikka ilusti kohale.
Minule oli pilet ostetud natuke hiljem, kui ülejäänud perele, seega anti mulle eraldi koht neist kaks rida taga pool ja pidin üksi istuma. Ei olnud hullu :) Mis mind väga imestama pani oli see, et üleriiete garderoobi panek maksis ja seega olid kõik teatrisaalis jopede ja mantlitega!!!
Aga kontsert algas. Nii kahju oli see, et pilte ei tohtinud teha. Aga vähemalt avanes mulle mega ilus vaade täpselt tervele orkestrile. Ja no see orkester.. Mõtlesin, et tegu on ikka palju pisemaga, aga neid oli seal laval ikka megalt palju!!!
Esimene lugu oli kohe hümn. Kõik tõusid püsti ja laulsid kaasa. Natalia vaatas korra minu poole ja nägi, et ma ainult naeratan. Hiljem sain palju norida, et ma ei laulnud hümni kaasa.. :D Totud. Ja mis veel. Meil Eestis ju ei plaksutata peale hümni, aga siin tuli mega aplaus! Isegi 10 kuud peale Uruguaysse saabumist avastan veel igasuguseid kultuurilisi erinevusi!! :)
Ülejäänud kontsert oli väga lahe!! Teise loo ajal tuli pisike pisar silma, sest tegu oli väga aeglase ja kurvatoonilise muusikapalaga, mis viis mõtted minu lahkumisele ja minu kõige kallimatele Luciale ja Eugele ja nende peredele, kes on juba nagu minu pered..
Kõik lood muide olid pärit Lõuna-Ameerika muusikutelt ja päris viimane lugu oli Ruben Radalt!! Selle nimeks Montevideo. Tahaks kangesti selle tüübiga kohtuda ja öelda talle: "Tere onu Ruben!" Mis siis, et meil ei ole temaga vähimatki seost, kui ainult perekonnanimi :D Ta ju üldse mustanahaline.. :D
Vahepeal olid lood koos eesmängijatega. Mingi kohalik, täpsemalt Argentiina Rein Rannap esines, siis oli keegi tüüp akordionil, aga tema esitus mulle kohe üldse ei meeldinud.. Mängis liiga üle, või ma ei oskagi seletada.. Siis osad orkestrist said oma soolod. Kahjuks minu Minase omad olid kõik nö tagaplaanil. Kõige ees oligi Juan Manuel ja seda kõige otsesemas mõttes. Ta istus esimeses reas kõige parempoolses ääres, aga kahjuks oli ta koguaeg publiku poole seljaga, niiet tema äratundmine võttis mul kolepalju aega.. Lucia oli paigutatud oma tšelloga teiste tšellomängijate taha niiet ta oli meil täitsa üksinda.. Ja Barbara passis keset viiulite merd :D
Aga jah, väga-väga lahe kontsert oli ja ma jäin mega rahule. Saal oli ka täitsa täis, mis tähendas, et seda orkestrit oli tulnud vaatama üle 2000 inimese!!!

Vot selline kena vaade oli minu kohalt!

Siin ees sinise kampsiga on Lucia tädimees, tema taga paistab natuke Nataliat ja siis Gustavo

Päris üüberblingen saal oli!


Onu mul..


Kontsert kestis 2 tundi! Peale seda läksin saalist välja ja jäin oma peret ootama. Siis tuli meil Natalia ja tema vanaemaga pissikas ehk siis tormasime vetsude poole. Seal oli tekkinud juba aga mega pikk järjekord, aga me ikka ootasime ära. Ja kui asjaajamised aetud, panime Nataliaga alla korrusele jooksu, sest nii kange tahtmine oli ju kõiki näha ja kallistada ja musitada ja paitada!!
Mega rahvas, mis seal all korrusel peasissekäigu juures oli, aga leidsime omad ruttu. Kus kõik olid alles ilusad! Poistel ülikonnad kõik ühesugused ja tüdrukutel kleidid kõik ühesugused. Tüdrukutel veel kontsad ka jalas. Barbaral olid kontsad ikka mega-mega kõrged ja veel mõnus platvorm oli ka all, aga näed, tüdruk oli ikka must palju lühem :D
Siis läks pildistamiseks. Lasin ka endast ja oma parimatest koos mõne pildi teha. Ja siis juhtus midagi väga armsat :) Gustavo tutvustas mind teistele, kui oma last ja mina jooksin kohe teda kallistama!! :) Tuli lihtsalt selline emotsioon ja lembehetk! Oma õiges hostperes pole niimoodi kunagi juhtunud ja ilmselgelt ei juhtu ka.. :) Ma ütlen, Lucia pere on minule palju rohkem pere, kui mu oma hostpere! :D Kahju neid siia kohe jätta :(

vasakult: Lucia - mingi tüdru - mingi tüdruk - mingi tüdruk

Vasakult: Lucia - mingi tüdruk - mingi tüdruk - mingi tüdruk. Taga: Juan Manuel

Jah, Lucia ja Juan Manueli ja nende kolme mingi tüdruku juurde läks lisaks Barbara.

Lucia, Juan Manuel ja Barbi! Minu omad!


Gonzalo (Barbi vend) ja Natalia (Lucia õde)

Need kõige lahedamad!

Saage tuttavaks - minu kahjuksmitte-hostpere! Gustavo, Ines, Lucia, Juan Manuel ja Natalia.

Et jah.. Me ei ole normaalsed.


Minule ja Natile tuli juurde ka Deborah (Barbi õde)


Vasakult: Mingi tüüd - Barbi poiss-sõber - Barbi - Lucia

Pakkuge selle vasakpoolse kuti vanust!! Kui arvasite 22, siis olete hoolega mu blogi lugenud ja teadsite õigesti!! Väga ei ütleks, et tüübil 22 aastat vanuseks on..



Edasi juhtus nii, et kõigile neile orkestantidele oli väike pidu väikeste snäkkidega kuskil seal samas teatrimajas, aga meist natuke eemal. Minu omadel oli ka kõht tühi ja nad läksid sööma. Meie natuke aega lollitasime Natalia ja Deborah'ga (Barbara õde, kes oli ka seal), aga varsti ütlesime, et meile aitab ning läksime ka nende orkestantide juurde :D Sõime!! :D Naersime!! Lollitasime!! Pildistasime!! Sõime veel!! Lõpuks tulid Barbara ema ja Ines ka sinna sööma :D Või no ütlesid neile orkestantidele seal meie juures kogu aeg, et nad tooks miskit :D Aga lõpuks käisid ikka ise kätega haaramas :D Aga kõigil oli jumala savi, et me seal olime. Neil vist oli isegi hea meel. :D
Korra palus Juan Manuel, et ma teeks temast ja paarist tema sõbrast pilti. Läksin temaga siis kaasa ja ootasin, kuni ta oma sõbrad kokku kogus. Pilt tehtud, tuli Juan Manuel minu juurde ja ütles: "Nüüd tule, ma tutvustan sind kellelegi.." Ma ei saanud algul miskit aru. Siis hakkas mingi väga veider tüüp Argentiinast minuga jutustama. Ohõudust. Kuradi Juan Manuel ma ütlen :D. Ma ei saanud sellest kutist enam kuidagi lahti. Lõpuks lihtsalt hoidsin eemale täiega.. Okei, päris nii hull ka ei olnud. Tore ju ikka tutvuda kellegagi välismaalt :) Palus mind veel facebookis sõbraks lisada.. Eks vaatab seda asja veel. Siiani pole jõudnud..


Onu pakkus empanadasid. Hiljem küsis mult: "Kas said mu ikka pildile?"


Orkestri rahvas



musi-musi-musi






Juan Manuel lihtsalt jäigi mulle poosetama ja ma ju pidin teda muidugi pildistama.. Sellepärast ta mul siin pea iga pildi peal esinebki..


Need Lucia silmad sellel pildil!!!! Mida ilu!!!




ema tuli..

Rõõmus Ines

Rõõmsad Lucia ja Barbara emad!

Magusat toodi ka!





Barbi iludused.



Lucial tuli tüdimus, et ma tast koguaeg pilti teen. Aga ma pean ju iga hetke lihtsalt omale mälestuseks pildistama!! Mis ma ilma temata peale hakkan??!!


Nautis head magusat!



Too viiulivõti Barbara kaelas, mille ma talle sünnipäevaks kinkisin!! :)


Jap, siis kui üks mõtleb, et teeks ühe normaalse pildi ja teine mõtleb kõike ristivastupidi..







Juan Manuel ja tema kutid

Too vasakpoolne oli see tähtis nina, kes peale orkestrit ja enne dirigenti ette marsib ja siis kõik tema järgi oma pille hakkavad häälestama.. Kui JuanMa läks ütlema, et teeks pilti, siis too kutt vaatas teda kõigepealt sellise pilguga, et kes sa kurat oled, aga näed - pilt käes! :D

Barbi kutt võttis välja oma iPadi ja JuanMa avastas sealt mingi väga vahva programmi, millega saab niiöelda lahedat filmi teha. Kõigepealt filmid kedagi ja siis saad ta pommiga näiteks õhku lasta :D



ja nii nad siis hakkasidki kõiki filmima ja õhku laskma :D Nalja kui palju..










Too vasakpoolne kutt ongi nüüd minu "boyfriend" Argentiinast! :D Nali. Üks paras jors on..







Siis, kui kivi neile pähe kukkus.. Seetähendab tehti uus filmistseen.


Nagu näha, siis rahvas kadus.. Ja meie olime ikka seal..


Kummitus.






Sõbrapilti jorsiga :D

selline teater siis..





Lõpuks peale kahtteist saime alles sealt teatrist minema ja me olime VIIMASED!!! Ainult turvad olid vist veel jäänud :D Lucia ema-isa ja vanaema ootasid kõik meid seal üleval treppide juures endal nii väsind näod ees.. :D Vaesekesed..

Väsinud inimesed.


Lucia väga tore vanaema ja Ines. Too vanaema igakord ütleb mulle, kui vahva ma olen ja kui väga ta mind ikka igatsema jääb.. :)


Natuke pidime siis ootama seal teatri ees, kuni Gustavo autoga sinna jõudis.. Mega külm oli lihtsalt!! Lollitasime siis edasi :D Mis ikka muud teha.



Nemad ja nende plakat.. Päris pisike teine..







Lõpuks meie takso jõudis ja kobisime kõik sisse. Neil see mõnus 7-kohaline pereauto. Mina, Lu ja Juan Manuel kobisime kõige taha. Viisime Lu teise vanaema ta koju ära ning siis võtsime need esimesed vanaema-vanaisa peale ja hakkasimegi kodupoole sõitma.
Ja nagu lubatud, sõitsimegi mööda öist promenaadi! Hullult ilus oli, aga kahjuks väga palju sealt auto tagaistmelt ei näinud. Aga vähemalt nägin ära ühe mega ilusa hotelli! Väga antiikne ja vana hotell! Ja Gustavo pidas auto veel kinni, et ta saaks mulle pildi teha! Miks nemad ei ole minu hostpereks........???
Uni tuli seal autos ikka nii räigelt peale, aga minu kallikestel oli muljetamist kontserdist nii palju, et jutt käis ja käis ja käis. Eriti tuli seda juttu Juan Manueli suust. Aga siis käis järsku mingi nõks ja kõik jäid magama. Ma ka üritasin, aga mu kaelapadi oli taga seljakotis ja ma ei saanud seda kätte, seega magamisest väga miskit välja ei tulnud.
Too hotell!!!!

Lucia juurde jõudsime nii umbestäpselt 2.50. Toad olid mega-mega külmad!! Gustavo tõi mulle õnneks ühe mõnusalt suure hommikumantli, siis pandi konditsioneer ja soojapuhurid tööle ning Lu tõi veel ühe magamiskoti ka elutuppa, mille ta lahti lukustas suureks ja siis me pugesime kahekesi sinna alla. Magama läks ainult Juan Manuel. Aga siis, Uruguay kultuurile kombeks toimus kell pool neli öösel õhtusöök!!! Selle peale kamandati isegi Juan Manuel üles! Meil seal Eestis läheksid vist kõik ikka kohe magama, aga siin pugiti kõhud ikka mõnuga täis. Gustavo jõi veel õlli ja meie mingit karastusjooki, sõime võileibu ja singi-juustu plaadikooki. Ma ise küll nii palju ei puginud. Mul nii öösel isu pole.. Ja umbes kella nelja aeg saimegi lõpuks tuttu! Mind pandi Natalia voodisse magama ehk siis olime Luciaga kahekesi. Natalia ise läks ma-ei-tea kuhu. Aga ma armusin tema voodisse, sest seal oli ka see voodisoojendaja linade all, mille juhe tuleb stepslisse lükata ja siis ta soojendab kogu voodi ära! Mul hakkas öösel isegi palav!

Hommikul pidi Lucia vara ärkama, sest tal olid hommikul veel eratunnid inglise keele ja mate ja füüsika ja ma ei tea veel mille. Üks oli juba 7.30 aga selle ta lasi vist mõnuga üle. Ärkas alles enne kümmet, sest kümnest oli tal juuksuriaeg! Oh jess. Tema katkistest juusteotsadest oleme me juba ammu rääkinud ja ta koguaeg lubas juuksurisse minna. Nüüd ta seda lõpuks ka tegi! Olin uhke ta üle.
Mina ärkasin alles kuskil üheteistaeg. Ines, Lucia ja Gustavo olid elutoas ja köögis askeldamas, Nati läks kuskile laagrisse ja Juan Manuel magas ikka veel mõnuga. Sain siis kakaod juua ning siis hakkasime Luciaga mingit filmi vaatama. Vahepeal sõime lõunat ja siis ärkas ka unimüts üles. Ülejäänud aja lesisime niisama ja rääkisime juttu.

Lucia ja tema terved juuksed.


JuanMa vioola ja nende järgmise kontserdi plakat (laupäevane kontsert Minase orkestriga)

Tinistab pilli.




Kell kolm ma vist hakkasin siis kodu poole tulema. Tervitasin kõik ära ja siis tegin veel nõusid pesevale Inesele suure kalli ka seljatagant kõige eest! Pean veel kord esitama küsimuse: Kuidas saavad ühed inimesed nii head olla??

Lucia oli teel jälle kuskile tundi ja saatsime siis üksteist natuke. Supermarketi juures läksime oma teed. Ja siis ma tulingi koju! Siin aga ei toimunud miskit huvitavat. Ehk siis neljapäev lõppes suht ebahuvitavalt.

Siinkohal lõpetan. Uni tuli peale. Varsti jälle! :)

2 comments:

  1. Tubli kirjutaja oled! Olen sulle palju lähemal distantsi mõttes kui teised ja tulen veel lähemale... Kokku me kahjuks siiski siinpool maamuna ilmselt ei saa. Kuigi ESTO le võid ju kohale kimada. Mul on seljataga 36 tunnine ülevalolek väikeste tukkumistega lennukis. Nüüd magama.....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ise ka vaatan, et ma täitsa tore! :D

      Väga kutsub mind sinna ülespoole, aga ma ikka naudin oma viimseid päevi siin omal maal.. Kahju juba lahkuda..

      Aga teie hoidke eesti lippu kõrgel!! :) Varsti näeme!

      Delete