Säästukõrvaklapid.

Hommikul oli nii hea magada ja alles kell 9.20 ärgata. Ei midagi erilist, aga hea siiski. Kohe läksin ka sööma ja siis kooli.

Enne kooli käisin siis ühes väikses elektroonikapoes kõrvaklappe ostmas. Valik oli üsna kesine – kaks paari. Esimene paar nägi vähe kenam välja ja oli 30 peesot kallim ka, niiet ostsin need. Onu, kes mulle neid müüs, ei teadnud tehnikast kohe üldse midagi. Koguaeg käis kuskil tagaruumis igasugust infot küsimas.  No olgu. Maksin siis nende eest 180 peesot ja sain kooli minna. Seal avasin paki ja mis ma avastasin! Need olid mõeldud telefonile!! Oleks saanud ka ilma selle jubinata ja tavalise mp3-e otsaga, aga siis oleks juhe maksimum 10 cm olnud..

10.45 oli meil keemia praktika, kus mind taas numbrimäng lõbustas.

Peale kooli läksin siis uurima uuesti poodi, et ehk saan vahetada. Nüüd oli mingi teine onu, kes oli asjas kohe märgatavalt targem. Andis mulle siis selle teise paari ja veel 30 peesot raha tagasi ka. Küsisin veel, et kas need on head klapid – Jaaa, on küll! Ehk siis 150 peesot (6 euri)

Kodus proovisin kohe klapid järgi.. No nii halva akustikaga kõrvaklappe pole ma elus kasutanud!!! Ja kohe hakkas juhe tsuksima ka..

Peale lõunat läksin siis taas kooli. Esimesed tunnid olid keemiad, kus kuulasin taas muusikat ja lahendasin sudokut. Lucia vaatas ka klapid üle ja ütles, et need on mul tõesti katki ja pean nad tagasi viima ja raha tagasi küsima. Plaan oli kindel.

Peale keemiaid tulid matemaatika I-d, kus ma jälle muhvigi aru ei saanud.

Ja siis ühiskond, kus ma isegi natuke kaasa kirjutasin.. J

Füüsikad jäid meil lõpust ära, sest õpetaja puudus oma sünnipäeva tõttu.

Peale kooli oli meil plaanis minna Lucia juurde Nataliaga. Nad pidid koos tegema mingit kirjanduse tööd, mina tahtsin Lucialt füüsika praktikaga abi. Enne seda käisin siis sealt poest uuesti läbi. Aga muidugi said mu kõrvaklapid järsku terveks selleks ajaks.. Onu sai vist päris pahaseks, et ma üldse julgesin sinna kurtma minna ja raha tagasi küsida.. Niiet jäin ikka oma halbade klappidega. Ehk suudan koduni ära kannatada..

Aga Lucia juures esimese asjana muidugi tapsime nälga šokolaadipiima ja moosiküpsiste ja oreodega. Oreodega on lõbus mängida :D.

Siis natuke jaurasime Luciaga niisama ning juba jõudiski Natalia. Nad hakkasid kella poole viie aeg seda kirjanduse asja tegema ja lõpetasid alles kuskil peale poolt kaheksat!! Mina terve see aeg passisin tühja ja igavlesin. Nad tegid kirjanduse enne, sest see olla tähtsam töö. Vaja juba homseks. Mina lahendasin sudokut, mängisin Wii'd tegin patse, vaatasin, mida teeb Lucia ema Ines. Ta on hambaarst ja siis ta valmistas mingitele inimestele breketeid. Päris raske töö.. Puuris ja viilis ja möllas nende plastikust juradega. Hea, et mina neid ei vaja!

Lõpuks siis saime asjaga alustatud. Aga muidugi oli Lucial vaja teha kõike täpselt algusest ja kohe samal ajal ka kujundusega tegeleda. Mina tahtsin ruttu tekstid valmis kirjutada ja siis kodus edasi sellega tegeleda.. Aga kuidagimoodi sain tehtud. Peamiseks abimeheks oli muidugi wikipeedia ja vihik. Õpetaja tegelikult ei lubanud wikipeediat väga kasutada. Ainult üks mingi raamat oli lubatud, aga seal ei olnud definitsioone. Ja oma sõnastus oli tähtis.
Lõpuks sain ma peamise tehtud ja peale üheksat tahtsin tulema hakata. Lucia ei tahtnud algul lubada ja käskis oodata, kuni tal isa kõju jõuab ja siis mind ära viib. Aga ma pidin ju juba tulema, sest need tüübid siin kodus tahavad ju magama juba minna. Lucia sain lõpuks nõusse, aga ta väike vend Juan Manuel, või no mitte väga väike, minust noorem, aga kõvasti pikem, ei tahtnud mind välja lasta. Hoidis mind lausa kinni! :D Lõpuks jooksis ukse juurde ja võttis võtme ära, siis läks mingisse järgmisesse huvitavasse tuppa, kus ma veel käinud ei ole (neil väga vahva elamine). Õnneks siis Lucia tegi vähe kurjemat häält ja sain ilusti võtme kätte ja kodu poole tulema hakatud.

Kodus oli mul taas väga külm vastuvõtt. Tomas lasi mu uksest sisse, kõik väljaarvatud Paz, kes magas, olid suures toas ja vaatasid telekat või õppisid. Valentina ütles ainukesena tere. Ja siis ta küsis mult veel Federico kohta, sest nad said seal 15-aasta sünnipäeval tuttavaks ja nüüd tervitavad üksteist läbi minu ja ajavad muud loba ikka läbi minu. Siis tulin tõin asjad alla ja läksin üles kavatsusega miskit süüa. Nemad olid muidugi ammu ära söönud. Küsisin siis Reinalt, et mis ma süüa võin. Vastust ei tulnud. Lõpuks vaatas Tomas ka vist vähe imelikult ja ütles, et ahjus on milanesad. Leidsin ahjust hoopis aga kalavassiini (mingi Reina special kõrvitsatoit, ülihea) ja sõin seda. Kui ta mulle ei ütle, mis ma süüa võin, siis võtan mida soovin. Savi mul.

Ja peale sööki tulingi alla ära.. :)

Vot selline päev.

Homme VÕIBOLLA lähme tsirkust vaatama, mis siia linna tulnud on. Paberil oli kirjas, et näidatakse maailma kõige väiksemat elevanti. Eks siis homme näeb, mis saab. Aga laupäeval peab ju juba Florida poole kihutama! :) TORE-TORE-TORE!