Minu "lõbus" eilne õhtu lõppes siis kahe filmiga ja hea kalevi šokolaadiga. Ütleks, et väga halb ei olnudki, kuigi välja oleks ikka tahtnud minna.. Igatahes, sain kell kaks läbi natuke magama ja hommikul ärkasin kell 11.
Tundus, et ka teised olid just siis ärganud, sest nad ei olnud veel hommikust söönud, Leti pani alles oma mate vett keema, Uruguay kohmitses kakaotassi kallal ja kahte suuremat last ma üldse ei näinud. Varsti Valentina tuli. Ta rääkis mulle siin üks päev, et läheb täna maale oma sõbrannaga, seega ma arvasin, et Leti ja Uruguay plaanivad teha taas logeleva päeva. Kui meil ei oleks miskit plaanis olnud, oleksin ma läinud lihtsalt välja kõndima. Mõtlesin oma kõndimisest juba eile õhtul ja nägin seda retke isegi unes! :D Aga jamh, minu unenäod on ikka veidramast veidrad..
Valentina ja Leticia istusid köögis, mina natuke mängisin Paziga ja vaatasin telekat.. Siis suundusid kõik ülesse ja ma jäin üksi alla. Varsti tuli Uruguay ja küsis, kas ma olen maaleminekuks valmis..? Mul oli jälle see möh? hetk, kus ma mitte millestki ei tea, aga kümne minuti pärast pean valmis olema millekski.. Keegi ei maininud mulle poole sõnagagi, et mingi maaleminek toimub. Kõik teised juba sättisid end minekuks valmis seal üleval. Ütlesin siis Uruguayle, et keegi ei räägi minuga millegi pärast.. Aga siis tuli välja, et nad olid just sellele mõttele tulnud. Läksin siis alla ja panin oma asjad valmis. Selga sättisin oma kohalikud maariided ehk siis mitte just kõige ilusamad hilbud..
Varsti hakkasime minema, aga Uruguay jäi koju. Suund võeti hoopis teisele poole ehk siis meie maakoht, kus ma eelmine kord selle perega käisin, jäi hoopis seljataha.. Nojamh, äkki omab siis Uruguay mingit sellist kohta veel, kus hobustega sõita saab jne.. Sõitsime ja sõitsime. Siis sain ma lõpuks aru, et me lähme kellegi teise maakoju, sest me korra sõitsime õigest kohast mööda ja siis Leti helistas kellelegi. Lõpuks jõudsime pärale. Täitsa lõpp, milline rahvas!! Ja käimas oli mingi räige pidu. Grilliti ja joodi ja kõik need lapsed jooksid mööda aeda ringi ja.. Mega rahvas ikka. Ja mina olin oma kõige maakamate riietega üldse. Mul oli ikka väga hea meel, et ma vähe viisakamad riided, ma ei tea küll miks, kaasa võtsin. Sain kohe vahetama minna, sest mingit hobusega sõitmist küll oodata ei olnud.
Ehk siis käimas oli räige läbu. Kõik jutustasid Ladina-Ameerikale omase ülivalju häälega, naerdi nagu hobused, joosti ringi, vehiti kätega, räägiti eesseisvast reisist. Sinna New Yorki läheb ikka päris suur kamp! Ja väga lahe reis saab neil olema. Naised juba arutasid kõik poed üle - H&M, Forever 21, Zara jne.. Nad on sellest H&M-i poest ikka väga vaimustuses! Nad peaksid siis rootsi või soome minema, kus juba ühelt tänavalt võib 150 H&M-i poodi leida.. :D
Tänase päeva alguses oli minu tuju tegelikult suhteliselt maas, sest peale tuli koduigatsus.. Igasugune väiksemgi ese või isik või muu värk meenutas kodu, Eestit ja mõnusat elu. Näiteks nägin ma seal peol ühte meest, kes oli täpselt nagu minu männimäe vanaisa :). Siis oli seal kolm koera, üks nendest sai minu suureks sõbraks ja nurus mult koguaeg pai - see meenutas minu kallist Tanat.. See sõber koer muide sõi päeval ühe linnu ära. Ta niisama muutus kassiks vahepeal.. Ja kogu see reisi arutamine ja pidu ja kõik meenutas mulle sarnaseid Eesti pidusid või siis minu isa, kes Kurvitsate juures saunapeol miskit järgmist asja Intsuga arutab ja siis kogu seltskond nende jutu peale naerab... Või siis ainult mina naeran koos nendega, sest olen vaikselt seal nende kõrval juttu pealt kuulanud.. Ja koduriideid tahaks ka..
Vot siis.. Päeva esimene pool möödus kodu meenutades ja mõeldes, kui äge elu ikka Eestis on :).
Aga siis läks lõbusaks! Vihma hakkas sadama ja isegi välku lõi ja siis otsustati hakata kombele kohaselt tortafritasid tegema! Uruguay komme on vihmase ilmaga tortafritasid teha! Kiidan heaks selle kombe. Läksin ka kööki asja vaatama ja jäingi sinna, sest seal oli palju lõbusam. Tegin pilte ja uurisin, kuidas asi käib. Tervet retsepti mulle kahjuks ei avaldatud, sest see olla salajane.. Kurb. Siinkohal mainin, et kõik olid minu fotokast nii vaimustuses ja tahtsid koguaeg pilte vaadata.
Siis kästi mul käed ära pesta ja endale üks isiklik tortafrita teha :D Pidin lausa nime peale kirjutama. Rullisin tainast, panin oma tortafrita lataka selle õli sisse praadima (tegelikult nagu keetma), keerasin ta seal ümber veel ja varsti oligi valmis! Kuna see oli aga tol hetkel üksinda seal kandiku peal mind ootamas ja mina olin parasjagu oma fotokaga askeldamas, tuli üks onu ja tahtis minu tortafrita ära süüa! Sain õigel ajal jaole ja ütlesin talle kõva häälega: "Ei-ei-ei, see on minu oma!! Kas sa ei näe, et seal on minu nimi peal???!!" :D Kõik said kõhutäie naerda :D Aga minu tortafrita oli väga hää ja see tuli nii suur, et ma ei jõudnudki rohkem ühtegi ära süüa! Ja milline tung oli nende üle. Köögis oli ainult üks järjekord.
Siis imestas see Leticia sõbranna (kelle nime ma pidin välja uurima, mehe oma sain juba teada - Carlos, see kes rallil käib, aga see aasta ei lähe), et Eestis ei ole tortafritasid.. Ülejäänud köögiseltskond liitus tema imestusega. Kui ma tagasi tulen, siis on :D Ainult et retsept tuleb kuskilt leida.. See on juba väga väike mure..
Kui tortafritad otsa said, lahkusin köögist ja olin igalpool. Natuke elutoas, kus mõned vaatasid telekat, natuke väljas, kus lapsed mängisid ja natuke seal üks-sein-avatud ruumis, kus grilliti ja pidu muidu toimus.. Igalpool oli melu. Lõpuks leidsin end Carlose ja selle teise juba ammuse tuttava automehaanikust onuga elutoast ja koos vaatasime telekast x-games'i mingit tsiklite sõitu, kus muide Carlos ka käis. See toimub Iguazu koskede juures!!
Ja peale kuute hakkasimegi koju tulema. Lastel ja ka minul oli vaja veel koolitöid teha ja niigi kaua oli seal juba oldud. Viimane seltskond lahkus koos meiega.
Aga peale tortafritade tegemist on tuju läinud taas üles ja elu tore! Homme on meil füüsikas kontrolltöö ja natuke juba uurisin seda teemat. Teen selle kontrolltöö kindlalt kaasa ja õpin, aga kindlasti ei oska ma sealt kõike teha.. Teen nii palju kui mõistan.
Ja nüüd vist pessu ja tuttu! Suuur väsimus peal sellest vahvast päevast...
No comments:
Post a Comment