Oi kui lahe nädalavahetus mul oli! :) Sellepärast ei jõudnud eile siia ka..
Aga reede õhtusest veel, et jõudsin Bon Jovi kolmetunnisest kontsertist ära vaadata tunni ja selle kõrvale ära süüa veerandi šokolaadist. Olen ikka maiasmokk.
Eile ärkasin ma kella poole üheteistkümne aeg vist.. Sõin hommikust ja kuna mu kaunis internett siin otsustas veel kaunimalt jamada, siis otsustasin hoopis minna natuke poodidesse ja osta oma ilusale fotokale kott ära. No täitsa lõpp, kuidas ei leidu sellist asja.. Leidub, aga kõik on väga veidrad või siis kallid. Näiteks ühes väga tuntud tehnikapoes oli ainult ühtesugust ja maksis see 25 dollarit! Siis läksin fotopoodi.. No koledamaid kotte ma näinud ei ole.. Siis läksin järgmisesse tehnikapoodi. Seal oli ainult mingi väga lambi kotikene, kuhu mu fotokas poleks sisse mahtunud. Siis mul tuli meelde, et meie kooli lähedal asub veel mingi üks ime-ime-pisike tehnikapoeke, kus müüakse arvuteid, videokaameraid ja muud sellist trääni. Läksin siis vaatasin sinna ja no kohe oli tore valik olemas ja ei olnud üldse kallis ka. Sain omale ilusa kotikese 220 peesoga (9 euri kanti).
Läksin koju tagasi ja varsti juba sõime lõunat Uruguay, Tomase, Lolo ja Paziga. Reina passis ka köögis meiega. Peale söömist mängisin koos Paziga. Joonistasime arvutis sellest teadatuntus ja vanas heas Paintis. Lõpuks sai kell pool kaks ja ma pidin hakkama sättima end linna poole, sest pidime Maicaga kokku saama, et teatri tunniks üks see lühietendus valmis mõelda. Panin end riide ja Paz tuli ka minuga alla. Ja kui ma siis lõpuks uksest välja tahtsin minna, jooksis ta mulle sinna risti ette ja jäigi korrutama, et ma ei tohi minna. Ja hakkas ikka päris hullusti nutma. Vaesekene. Aga paha Anni läks ikka.
Saime Maicaga keskväljakul kokku ja suundusime ta kodu poole. Elab mu eelmise pere kodule päris lähedal.. Sain seal tema kodu juures tuttavaks Maica venna sõbraga, keda Maica isegi ei mäletanud. Aga rääkisime temaga juttu inglise keeles, sest ta tahtis natuke harjutada.
Alles pool kolm saime tuppa, et siis seal meie tekstid välja printida. Tutvusin ka Maica emaga. Too oli mingi viiruse saanud ja tema käed olid sellest mega paistes, hullult villis ja nägid ikka väga rõvedad välja.. Fuhh.. Ma loodan, et ma seda viirust endale nüüd ei saanud. Tal on see olnud juba suht tükk aega, aga ülejäänud pereliikmed veel nakatunud ei ole..
Läbi suure vaeva (Maica tahtis teksti veel wordis ilusaks ka teha) saime lõpuks need tekstid prinditud. Läksime siis tema maja kõrval asuvasse majja, kus ta vend elab. See oli ikka väga ilusaks tehtud ja tegelikult oli remont alles käimas. Aga Maical oli veel palju aega seal ringi uitada, võttis kapist šokolaadi ja isegi ei mõelnudki mulle pakkuda, vaatas seal mööda tube ringi ja, kell oli kolm. Ma siis lõpuks küsisin ta käest, et kas me nagu mõtlema ei peaks hakkama, sest ma ju tahtsin kell neli juba järgmises kohas olla (Luciaga kokku saada, et siis festivalile minna). Õnneks sai siis aru, et ma sinna nagu passima ei läinud..
Hakkasime tekste läbi lugema ja samal ajal mõtlesime etendust. Õudne. Sain omale suhteliselt tüütu partneri, sest tal oli koguaeg vaja minu öeldud laused üle öelda ja seda väga kõva häälega.. Ma pean nimelt ühte natuke švipsis meest mängima, kes puude lõhkumisest nii väsinud on ja siis näägutavale naisele vastu hakkab.. Aga no Maica vaatepilt erineb minu omast ikka väga palju. Tema arvates peaks üks tööst väsinud mees koguaeg hullusti karjuma, mina võtsin aga asja rahulikult ja rääkisin oma teksti laiseldes :D. Ja muidugi Maica "näitles" täiega üle, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Näitlema peab ikka nii, et publikus istuv inimene arvaks, et tegevus toimub reaalselt.. See on minu arvamus. Ehk kui minu tegelaskuju on väsinud, siis ta ka käitub väsinuna, mitte ei hüppa ja karga ringi mööda lava. :D Õudne. Ja mis veel hullem, ma pean selle terve teksti pähe õppima ja me peame lava seade tegema ja endile riided selga panema ja.. Mul ju ei ole miskit siin võtta!! Õnneks Maica lubas miskit vaadata...
Meie teatri õpetajale kohe hullusti meeldib mind kiusata. Alati, kui peame tegema iprovisatsiooni, pean mina esimene olema, ja ka nüüd on minul vaja selgeks õppida palju raskem osa ja palju rohkem teksti kui Maica.. Maica oli nõus ka vahetama, sest tal on peaaegu kogu see tekst juba peas, aga no Guillermo jagas meie osad ise ära ja me peame nüüd nii tegema. Paha mees.
Lõpuks siis 15.45 sain sealt tulema. Saatsin Luciale sõnumi, et lükkame mineku poole viieks, sest tahtsin kodust läbi käija ja natuke süüa ka enne minekut. Peale selle oli eile ikka MEGA külm ilm! Hommikul tehti mul siis garaaži uks ka lahti ja jäetigi lahti.. Kedagi ei huvitanud, et ma siin magada sooviks, aga külmus ei lase seda väga teha. Kokkuvõttes läks kurk ka natuke valusaks. Õnneks see viimane kadus peale kakao joomist :).
Kodus olid Reina, Leticia ja Paz. Ja esimest korda ma nägin, et meie kaminasse oli tuli tehtud! Ilus. Pidin sellesti isegi kohe pilti tegema! Sõin siis natuke ja kell pool viis ütles Lucia, et tulevad mulle järgi autoga. Panin end valmis ja varsti olidki nad ukse taga. Ütlesin perele tšau ja istusin autosse. Selga panin veel pikakäistega pluusi, dressika ja jope. Tol hetkel Luciat vaadates arvasin, et sai vist natuke palju kaasa võetud, aga hiljem juba kahetsesin rängalt, et veel kampsunit sinna alla ei toppinud.. Lucia oli t-särgi ja õhukese kampsiga. Õudne. Pidime surnuks külmuma seal.
Igatahes festivali nimi on Minas & Abril ning see on nagu Lavalleja nädal (võibolla mäletate piltide pealt, kui siin keskväljakul suur hulk putkasid oli ja kõik igasugust trääni müüsid). Aga see oli tegelikult maa-elu teemaline, ehk siis toimusid võistlused, kes suudab kauem hobuse seljas olla. Nagu tehakse nende härgadega, aga seekord siis märatsevate hobustega (mõtlesin tükk aega sõnale "märatsev" sünonüümi, mis sobiks sõnaga hobune.. tulemuseni ei jõudnud). Enne seda näidati veel sellele kokkutulnud ilgelt suurele rahvamassile ära, kuidas Artigas Uruguayle iseseisvuse välja võitles vms.. Ma ei saanud muhvigi aru.. Selleks tuleb vist ikka rohkem kohalikku ajalugu teada. Aga Lucia isa töötas seal festivalil ja ta tõi meile programmid ning hiljem kinkis ka mingid koomiksina tehtud selle sama ajaloo tutvustused. Loodetavasti võtan kätte ja loen selle mõni päev läbi :). Lucia isa veetis ka meiega päris pikalt aega ja varsti tuli ka Lucia õde. Ema neil oli kuskil ära.
Siis me kõndisime Lucia ja ta õega natuke seal laadal ringi ja vaatasime asju. Lucia isa pidi tööd tegema minema, aga varsti juba helistas. Nimelt neil oli seal VIP-ide/töötajate alas mingi tüdruk, kes on pärit Türgist ja kes ei oska hispaania keelt. Keegi temaga aga inglise keeles suhelda ei osanud ja sellepärast oli ta seal täitsa üksi. Lucia isa küsis meilt, et äkki me viitsime hiljem minna temaga jutustama. Lubasime mõelda. Siis aga nägime ühte pluusi müügil, millel oli kirjas "Nobody loves me" ja siis mõtlesime välja natuke julma nalja. Nali selles, et mõtlesime osta selle pluusi ja kinkida see tollele Türgi tüdrukule.. Pahad tüdrukud ikka küll. Me siiski ei teinud seda. Kõndisime veel natuke täitsa sihitult ringi ja ootasime Eugeniat, kes mingil põhjusel loobus eile õhtul kooli minemisest. Tegi poppi.
Aga no meie seltskonnake ei suuda lihtsalt normaalne olla ja pidime ikka ringi veiderdama. Näiteks kui me Eugeniale vastu läksime, tegime seda lihtsalt täiega joostes, sest meil oli külm ja no kes see ikka kõndida viitsib. Või siis selline asi, et siin on väga moes kinnitada omale mingid punutud/keritud pael juustesse. Mõtlesin ka lahe olla ja et kui mõne ilusa leian, siis panen ka. Maksis vist mingi 10 peesot. Aga neid lähemalt uurides Luciaga leidsime, et need asjad olid sääl ikka suhteliselt koledad. Siis tuli müüaonu meile neid näitama ja pakkuma ja siis mul tuli lihtsalt ilma mõtlemata suust üks suur ja vali "NO!" välja. Purskasime kõik naerma ja läksime oma teed.
Kui me selle Eugenia kätte saime, läksime jälle seda hobuste võistlust vaatama. Ikka väga kole asi.. Tegin video ka, aga selle lisan homme. Ja tegelikult tegin nagu omast arust veel kaks videot, aga neid mul kaameras ei ole. Nuppu ma nagu vajutasin. Ei tea.. Masin vajab veel õppimist.. Näiteks sain ma nüüd kallilt vennalt teada, et fotokal on ka WiFi olemas.. Pole mina seda veel sealt avastanud.. Keeruline.
Mõnda aega vaatasime võistlust ja siis ütles Lucia, et tema ikka tahab selle Türgi tüdrukuga tutvuda. Andis siis oma isale teada ja too tuli meile ühe tädiga värava juurde vastu, kust enam ilma loata sisse ei pääsenud. Oi, saime Vip'i alasse sisse! Ja mis kõige lahedam, härra president ise oli ka seal kohal! Kui ma enne Lucia isalt küsisin, et kas oleks äkki võimalik minna ja koos temaga pilti teha, aga Lucia isa arvas, et see ei ole väga hea mõte. Kurja. Ma oleks nii kuulsaks saanud. Vähemalt YFUs küll. :D
Aga siis kutsutigi see Türgi tüdruk meie juurde ja koos temaga läksime väravatest välja jälle selle suure rahvamassi sekka võistlust vaatama. On mul ikka lapsed küll. Ise tahtsid tüdrukuga tutvuda ja siis ei rääkinud temaga peaaegu üldse. Esimese asjana öeldi kohe mulle, et tavai Anni, hakka rääkima! Kahjuks oli tüdruk väga vaikne ja see rääkimine väga ei õnnestunud. Ja ma olen ka ju teadatuntud ebasotsiaalsus ise. Aga hiljem minu pliksid tegid tüdrukuga ikka juttu vähe rohkem. Minult küsiti tõlget ja siis kuuldu öeldi tüdrukule. Või no mis tüdruk, ta on 28-aastane naine, aga välja nägi küll nagu mingi 18-aastane. Tegelikult on veider mõelda, et ka mina saan juba varsti ju 18. Kõik teised minust juba mõned aastad vanemad inimesed, kes omal ajal 18 said, tundusid mulle ikka palju suuremad ja elukogenumad juba.. Ise küll ei usu, et juba mingi 18 ette tuleb..
Kui võistlus lõppes, otsustasime meiegi ära minna, sest oli ikka meeletult külm olla. Enne veel saatsime noore naise sinna VIP'ide alasse tagasi. Natuke pidime ootama ka, kuni Lucia isa talle vastu tuli ja sel ajal said kõik näha, kuidas käitub üks eestlane külmal talveilmal. Ehk siis hakkasin seal võimlema ja hüppama ja kiireid-suuri käeringe tegema, mida alati tädi Margit suusaraja ääres või võrumaa paksus lumes ralliraja ääres teha käseb.. Teistel oli nalja palju, aga minusse saabus 20 sekundiks isegi soojus. Ja kõige hullem oli see, et jalatallad külmetasid kohe kõige rohkem! Veider. Oleks kohe vilte jalga tahtnud..
Peale seda võistlust algas seal samas mingi kuulsa Argentiina laulja kontsert, kuhu kõik ikka tormasid, aga me ei jäänud vaatama. Kutsusime Lucia ema järgi, et siis edasi juba koju minna. Enne ostsime laadalt veel OREOsid!!!! Kõht oli tühi ja no täitsa lõpp, kui odavad nad seal olid. 20-nene pakk maksis 20 peesot (umbes 0,80 eurot), mis teeb ühe küpsise hinnaks 1 peeso. Hiljem vaatasime poes nende hindu ja seal tuli kõige odavam tükihind üle kahe peeso!!! Milline hea diil!
Meie plaan koju minna aga muutus. Või no tegelikult me läksime koju, aga mitte enda omadesse. Maandusime kõik (Euge, mina ja Lucia) Lucia kodus ja siis küsis Lucia ema, et kas me ööseks ei tahaks jääda. Lucia vennal oli samuti külaline, kes ööseks jäi - Barbara vend Gonzalo, kes mulle koguaeg kooli minnes vastu tuleb ja alati mind külla kutsub. Küsisin Leticialt luba ja muidugi ma sain selle! Minu esimene öö minu parimate sõpradega ja ilma pereliikmeteta! Ütleks nii, et mu vahetusaasta on alanud! :D
Lucia isa võttis meid siis auto peale ja sõidutas mind kõigepealt mu kodust läbi, et ma saaks siit oma riided ja muud vajalikud tarbed haarata. Siis läksime poodi õhtusööki ostma. Ja mis ma leidsin - ka meie El Dorados on müügil see kurikuulus Ismaeli hapukoor, mis tegelikult on mingi lahja juust, aga maitseb täpselt nagu hapukoor! Hinda ma ei näinud ja teistega ma oma rõõmu ka tol hetkel ei jaganud.
Õhtusöögiks plaaniti teha hamburgereid pihvi, peekoni ja juustuga ning magustoiduks üks hea alfajores :).
Edasi sõitsime filmilaenutusse ja võtsime filmi "Kirjad Juliale". Käisime seda romantilist naistekat kunagi empsukesega kinos vaatamas, aga väga meeles küll ei olnud. Ja teised polnud ka seda näinud, nii et sobis kõigile!
Ja siis läksime Eugenia kodust läbi, sest ka tema võttis mõne asja. Mõnele asjale lisaks ka mõne Wii mängu, mida plaanisime hiljem mängida. Samal ajal, kui tema seal kodus koperdas, rääkisime meie Eleonoraga juttu. Ta on ikka nii pisike ja nii armas ja nummipummi. Iial ei ütleks, et ta on 12-aastane!!! Ja siis meie Valentinake on 13-aastane.. Õudne.
Lõpuks saime jälle Lucia koju sooja tagasi. Panime Wii tööle ja hakkasime Super Mariot kolmekesi mängima. Oi seda nalja. Väga lahe oli. Ja varsti juba Lucia isa ütleski köögist, et peame end söömingule sättima. Tegime seda. Hamburgerile lisaks pakuti veel kartulikrõpse. Mida tervislikku sööki üldse!!
Peale söömist tegime voodid ära, rääkisime juttu, tegime nalja ja kunagi peale ühte hakkasime ka filmi vaatama. Plaat pani meil vahepeal segast ja hüppas lambist poole filmi pealt peaaegu lõppu. Õnneks tükk aega selle kerimisega jamades saime lõpuks ikka asjale pihta.
Film sai läbi ja no kus siis hakkas nalja saama. Olen endale ikka väga ägedad ja armsad sõbrad leidnud. Algas tüdrukute jutt, sest Eugenia muutus sellest kaunist romantilisest filmist niivõrd tundeliseks, et tal tekkis tol hetkel suur tahtmine ka armunud olla :D. Kolmekesi olime seal põrandal madratsitel ja kurtsime, kuidas kõigil ikka kutid tulevad ja lähevad ja meie oleme ikka ilma :D :D. Forever Alone'id. Ma enamus ajast lihtsalt naersin. Ja siis muidugi tuli ka teemaks see, et me peaksime endale need "Nobody loves me" pluusid ostma. :D
Samal ajal klõpsis Lucia telekast ka mingeid kanaleid ja jäi vormeli juures pidama. Kahjuks just enne starti olime me juba magama jäämas ja telekas lükkas end täpselt siis timer'iga välja. Aga nägin Kimi ära ja sain jälle öelda, et kui ta võidab, siis saame Eesti hümni kuulata :) Lõpptulemust ma ei tea.
Ehk siis magama saime alles kell neli hommikul ja äratus oli pandud kella kaheksaks, et jõuaks hommikul kella üheksast algavale hobuste rongkäigule :). Aga tänasest kirjutan homme, sest neli tundi ju magasime öösel ainult ja mul vaja hommikul jälle vara tõusta. Lihtsalt ei püsi need silmad enam lahti.. Peaks tikud tooma..
Pildid panen homme, sest ta mul siin praegu ei lase lisada millegi pärast ja väga ei viitsi jamada..
Musid ja kallid ja paid!
No comments:
Post a Comment