Pole sõnu.

Täna (kolmapäeval, 17. märtsil) algas päev tavapäraselt. Või no kolmapäevase aeroobikatrenni lasin küll üle ja magasin mõnuga kella kümneni, aga kõik muu ikka sama. Kooli jõudsin väga napilt. Ma ei saa aru, mis toimub, aga viimasel ajal leian end koguaeg kodus molutamas ja siis 7 minutit enne tundide algust avastan, et ma peaks juba ammu kooli poole teel olema.. :D Aga jõudsin täpselt õigeks ajaks.

Esimesed tunnid olid matemaatika II-d, kus ma alguses jälle mõhkugi aru ei saanud, sest nad teevad kõike liiga keeruliselt.  Lõpuks hakkas asi isegi natuke selginema :). Kolmas tund oli kirjandus. Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, aga meie kirjanduse õpetaja on täpselt samasugune nagu filmis „Öö muuseumis“ see naine, kellesse härra sheriff (?) armunud on.. Kes teab, see teab.. Lucia teadis ja nüüd me koguaeg saame öelda, kui kirjanduse tund algab, et „näe, staar tuleb!“. Vaimukad.

Ja siis tulid kolm kunsti tundi. Tänaseks pidime me ära lõpetama töö, millega nemad kuskil kolm nädalat tagasi alustasid, aga mina alles ju eelmine nädal. Tegin kiirelt lõpuni ja andsin hindamisele. Ise jäin tulemusega suhteliselt rahule, sest ma pole kunagi varem niimoodi pidanud joonistama.. Õpetaja hindas kaheksapalli süsteemis ja ma sain hindeks kaheksa!!! Peale minu sai veel üks tüdruk kaheksa ja oligi kõik. Kõigil teistel oli natuke kehvem hinne.. Näiteks Lucia sai seitsme :). Ja natuke jõudsin algust teha ka järgmise tööga. Järgmine kompositsioon, mille peame endale paberile joonistama, aga seekord varjutama värvilise pliiatsiga.

Peale kooli tulin koju. Panin pesu kuivama ja tulin arvutisse, rääkisin vanematega nõksa. Olime vaatamas parasjagu ühte isa videot kui järsku tuli Valentina koos Pazi ja ta sõbrantsiga. Valentina hakkas lambist Pazile asju kätte andma ja ütles Pazile, et ta neid minu pihta viskas. Kõike seda nägid ka minu emme-issi. Ja uskuge või mitte, Paz viskas mind nende asjadega jumala kõvasti ja ma sain päris haiget. Lõpuks tahtis ta mind mingi mänguraadiosaatjaga visata, aga ma võtsin talt käest kinni, tõmbasin ta enda juurde ja võtsin raadiosaatja käest ära. Muidugi hakkas ta nutma selle peale ja siis tuli Valentina, tuli mulle kallale ja peksis mind oma kätega, karjus, et kuidas ma teen niimoodi väiksele lapsele, võttis Pazi ja läks üles kõigile kaebama.. Võtsin siis need mulle loobitud asjad kätte ja hakkasin üles minema, et ka enda poolt asja selgitada. Reina tuli poolel teel vastu ja küsis, mis siin siis praegu toimus. Seletasin talle asja ära, aga no muidugi olin mina ju see kes paha oli ja Pazi väidetavalt peksis, sest Reina ütles mulle, et ma ei tohi Pazi niimoodi lüüa. Ütlesin, et ma pole kedagi löönudki ja sellega vist Reina leppis, sest läks üles ära. Läksin siis mõne minuti pärast järgi, et natuke miskit hamba alla saada ja siis Olid need tited kõik seal koos Uruguay ja Reinaga. Uruguay küsis mult siis, et mis meil toimus seal. Ütlesin veel enne Pazile, et mulle tegi tõsiselt haiget see, et ta mind niimoodi asjadega viskas. Sellepeale oli Paz algul vait, aga kui Valentina naerma hakkas, hakkas muidugi pisike ka. Rääkisin siis Uruguayle ära, mis toimus ja muidugi Valentina eitas kõike. Selle kõige peale sai Uruguay ikka mega vihaseks. Karjus seal Valentina peale algul natuke midagi ja ütles, et neil kahel minu tuppa enam asja ei ole ja ta ei luba neil siia tulla. Pöördus siis minu poole ja ütles, et mina olen juba täiskasvanud naine, aga Paz on alles kolme aastane ja see ei ole lihtsalt võimalik, et nii pisike minusugusele haiget võib teha. Ja et ma pean aru saama, et sellised need väiksed lapsed ongi. Ma saan tõesti aru, et nad on meil siin vähe väiksed, aga ma ei saa sellest aru, miks peavad nad nii kasvatamatud olema?? Mulle tõesti meeldivad väiksed lapsed ja mulle väga meeldib nendega koos olla. Ja pealegi Paz ei olnud see põhitegelane.. Tema tegi ainult seda, mis vanem õde käskis tal teha.. Ja Paziga saame me alati super hästi läbi, kui Valentinat kodus ei ole. Kõik on lihtsalt nii hea, kui seda Valentinat ei ole! Ma ei tea, kaua ma seda enam välja kannatan..

Jõudsin üleval süüa ära ainult ühe banaanikese, tulin alla, panin asjad kokku ja läksin kooli ära. Natuke vara küll, aga siin kodus ka sel hetkel enam olla ei tahtnud. Minu vanal klassil olid juba muusikatund läbi ja selgus, et teatritunni ajal lähme hoopis kultuurimajja mingit näitust vaatama. Läksime koos viienda kunsti klassiga. Teel sinna tahtis Valentina (mu ütlemata tore endine klassiõde) minu muusikat kuulata mp3-st. Talle meeldis. Lõi tantsu ja puha. 

Näitus oli ülimalt põnev. Tegemist oli avamisega ja seega oli maalide autor ka kohal. Ma pole kunagi näinud, et keegi niimoodi pilte maalib. Ta oli kujutlenud mõnd ilusat maastikku, leidnud kuskilt mingid vanad kasutatud materjalid ja kinnitanud need tsemendiga pildi külge, ning siis kõik ilusti värvidega ära maalinud. Jube lahe! Enamus tööd olid aastast 98! Näituse avamise puhul olid kohal ajakirjanikud ja mingi kaameraga onu ka niiet äkki saame jälle kümme korda kuulsamaks! Ning veel pakuti meile veini ja coca-colat. Kui veini pakkuma tuldi, ütles Guillermo kohe, et meil on praegu tund ja klassis ei jooda alkoholi. Coca-Cola oli lubatud. Siis hakkasid mu klassikaaslased mult küsima, kuidas on mingi lause eesti keeles. Näiteks tahtsid nad teada lauseid nagu "Sa oled nii ilus!" (mõeldud klassiõe Camila poolt Guillermole :D) ja "Ma tahan cocat."

Kooli jõudsime tagasi teise teatri tunni alguseks. Õpetaja jagas meid paarideks. Mina olin koos klasssivenna Diegoga. Ja muidugi pidime improvisatsiooni tegema ja nagu juba tavapäraks on, pidime mina ja Diego alustama. ALATI pean mina improvisatsiooni ülesannetega alustama. Alati. Seekord teistele teemat ei öeldud, ainult meile. Matused. Ohjummel. Kui Guillermo "läks!" ütles, kukkusin ma maha ja tegin nii, nagu mu ema oleks surnud. Natuke saime seal koos Diegoga nutta ja hulluda, kui Guillermo karjus "stop!" ja ütles siis, et see väidetav ema tõuseb üles. No mida õudukat üldse. Aga saime esimese korraga hakkama! :D Pärast, kui pidime publikuks teiste juurde minema, siis öeldi mulle, et ma saan alati nii hästi hakkama. 

Lõpuks ühe paari (Victoria ja Lucia)  improvisatsiooni teema oli lennuõnnetus ja nad sattusid üksikule saarele. Camila läks samal ajal vetsu ja kui ta tagasi tuli, sattus ta otse improvisatsiooni keskele ja Guillermo palus tal jääda. Kõik nad kolm olid nii kurnatud õnnetusest. Siis käskis Guillermo minul (jälle esimene!!) improsse sulanduda. Mängisin hullu pärismaalast, kes rääkida ei osanud ja lõpuks tahtis need inimesed ära süüa. Niimoodi lampi tuli selline osa siis.. Mind tapeti. Lõpuks pidid ka teised publikulised (ei teagi, kas eksisteerib üldse selline sõna) improsse sisse imbuma ning ka nemad otsustasid olla hullunud pärismaalased. Lõppes sellega, et pärismaalased tapeti. Ilus.

Ning saigi läbi. Pidin jälle koju tulema. Tulin kohe oma tuppa, et näha, kas see Valentina on mulle miskit korraldanud või mitte. Ei olnud. Õnneks. Enne panin veel kõik oma asjad kappi luku taha igaks juhuks jälle. Läksin siis taas üles, laud oli kaetud ja istusime Uruguayga lauda. Kõik oli nii, nagu vahepeal poleks miskit juhtunud. Rääkisin talle näitusest ja ta vist tahab isegi vaatama minna. Siis tuli Leticia, kes käis vahetult enne Valentinaga miskit rääkimas. Valentina ja Paz olid üldse juba magama ära läinud, kell oli pool üheksa.. Ja hiljem tuli ka Tomas. Kõik suhtlesid jumala vabalt, ei mingit nurisemist, kitumist, solvamist ega pahandamist. Lihtsalt suurepärane. Ja see tegi tuju taas heaks! Peale söömist läksime elutuppa ja küsisin Leticialt, et kas ta käib ka inglise keele tundides. Käib, aga ega ta väga usin õpilane ei ole.. Rääkisin talle siis minu empsiku suurepärasest õppimisest ja Leti lubas ka nüüd niimoodi end keeleliselt arendama hakata :D. Ta arvas tegelikult, et kõik eestlased oskavad super hästi inglise keelt.. Seletasin talle siis ära, et selle veneaja tõttu päris nii ei ole... Vot tak. 

Vaatasime siis koos Leti ja Uruguayga rahaauku, hiljem tuli ka Walter külla. Kell 22.15 tulin alla :).

Paneks üle tüki aja mõne pildikese ka.. Kaameraga tehtud pilte panen homme. Hetkel veel telefoni omad..

1. aprill koolis.

Siis, kui Nacionali megalipp lahti keriti.

Õnnelikud megafännid.

Minu lemmik pilt tänasest oli see. Meenutas kodu ehk siis Viljandi paadimeest... See pruun tume osa ongi tehtud kasutatud materjalidest..

Valentina (klassiõe) lemmik.. Tegemist tormiga.

Okei, üks kaamera katsetustest kah.. Siis, kui ma asja alles avastasin. :D

No olgu, teine kaamera katsetus ka juurde. Oli ju vaja öösel lolli mängida... :D

Ma olen siin vahepeal unustanud mõningaid asju kirjutada. Praegu tuli näiteks üks neist meelde. Esmaspäeval, kui Uruguay sinna TNT-sse helistas, paluti tal öelda minu nimi ja perekonnanimi. Ütles siis Anni ära. Ei saadud aru ja paluti tähthaaval öelda. Uruguay ütles siis: A-N-N-I-E. Kusjuures sellist nimepilti on mulle palju pakutud. Veel on olnud ka Ani ja Anne. Ja siis paluti perekonnanimi öelda. Oh sa püha müristus! Ma olen siin peres olnud juba pea neli kuud ja Uruguay ikka ei teadnud mu perekonnanime!!! :D Mida nalja! Tal ei olnud lihtsalt meeles, nagu paljud muud asjadki.. Minu mäletamist mööda oleme me sellest varem ka rääkinud..

Aga nüüd tuttu. Päikest!