Mida "lebo" päeva.

Täna siis käisin Montevideos koos Leticia ja Uruguayga. Autos öeldi mulle, et pean pakile ise samal ajal sinna kontorisse järele minema, kui nemad arsti juures mõlemad on. Ütlesid, et lõpetavad kella ühest. Jõudsime Montevideosse ja mulle öeldi, et viskavad mu vanalinna ära. Umbes kolm-neli km enne vanalinna sai kell kümme ja mind pandi mingis täiesti lambi kohas maha ja öeldi, et pean edasi jala või bussiga minema, sest neil oli kümneks arsti juurde aeg pandud ja nad olid juba siis hiljaks jäänud. Olgu nii. Samuti öeldi, et väga palju maad ei ole, kuskil 20 minti jalutada..
Läksin siis mööda üht tänavat ja läbi ühe pargi ranna promenaadile, mida mööda sai ilusti vanalinna. Aga lootsin tõesti, et on lühem maa. Hommikul oli ilm hullult külm, isegi auru tuli suust, aga selleks ajaks oli ilm ikka mega palavaks läinud. Aga ma jõudsin lõpuks ikka ilusti kohale.
TNT-s istus üks tore tädi, kes juba vaikselt aimas, et tegu on Anni nimelise tüdrukuga, kes otsib oma kaamerat. Rääkisin talle siis loo ära, et see on mulle kingitusena mõeldud, selle väärtus on 50 dollarit ja ei maksa rohkem kui 200 dollarit. Ütles mulle algul, et see ei loe. Kui asi Uruguays maksab üle 200 dollari, siis pean mina ka 60% sellest hinnast maksma, vahet ei ole, kui paljuga ma selle sealt välismaalt ostsin. Siis ütles ta mulle veel, et minu kaamera on lennujaamas!! ja ma pean hoopis sinna sellele järgi minema!! Ja kontorist pidin saama ainult mingid paberid. Vaatasin siis paberid üle ja rääkisime asja üle ning selgus, et ma ikka ei pea seda 60% maksma, vaid ainult lennujaama hoiutasu. Küsisin siis, et palju see veel on. Ütles, et ei ole palju, 12 dollarit. No olgu. Siis selgus, et 12 dollarit on päev ja minu pakk jõudis Montevideosse 27. märtsil. Ehk siis ma oleks pidanud vist selle kohales 12 päeva eest tasuma ehk 12x12=144 dollarit!! Hakkasin siis jälle protesteerima ja ütlesin, et ma sain nagu alles eile teada, et ma üldse pean sellele järgi siia Montevideosse tulema, ma ei kavatse seda maksta! Siis arvestas ta kolmanda aprilliga, sest siis tuli ju esimene kõne tegelikult TNT-st, et mu pakk on Montevideos ja pean sellele järgi minema. Ma tegin vähe luiskamist ka ikka, aga nii ju peabki, kui minugagi nii tehakse. Siis ütles ta mulle hinnaks 36 dollarit. Parem. Leppisin siis sellega, küsisin kõik asjad veel üle ja tulin tulema.
Kuna kell oli alles 11 ja mul oli üheni palju aega, siis mõtlesin minna McDonaldsi kohvikusse kohvi jooma. Ostsin hoopis midagi põenvamat. Kirjas oli, et on kuum piim parima šokolaadiga. Lauda toodi mulle tass kuuma piima ja väike šokolaaditahvel eraldi. Ja seal juures oli veel mingi komm ja klaas vett. Tegin natuke vingerpussi ja panin šokolaaditükid piima sisse. Sain endale mõnusa kakao.
Peale mäkki mõtlesin jalutama minna. Kõndisin mööda seda vanalinna jalakäijate tänavat rannapromenaadi poole. Olin peaaegu juba kohal, kui helistas Uruguay ja küsis, kuidas mul läks. Seletasin siis ära talle, et ma pean lennujaama minema ja seda tegema enne nelja, sest neljast pandi väidetavalt see koht kinni. Uruguay pakkus mulle aga kaks varianti, kas lähen ise bussiga või tulen järgmisel teisipäeval temaga uuesti Montevideosse, sest neil pidi nüüd asi hoopis kella viieni venima. Otsustasin üksi bussiga siis lennujaama minna.
Selleks pidin minema tagasi vabaduse platsile ja minema sealt bussiga bussiterminali. Bussiterminalis küsisin infopunktist, et kuidas ma saan lennujaama. Tädi ütles mulle ühe bussifirma nime ja pidin sealt omale siis bussile pileti ostma. Bussifirmaks COT (üks kõige tuntumaid bussifirmasid Uruguays) ja piletihinnaks 131 peesot!! Lennujaam asub Montevideo külje all ja Minasesse maksab bussipilet umbes 150 peesot! Täiesti lõpp. Aga no ega midagi teha polnud. Ostsin pileti ja jäin bussi ootama.
Sõitsime lennujaama mingi pool tundi. Õnneks peale minu läks seal vist paar inimest ka maha, aga buss viis meid täpselt lennujaama ette. Kõik ilus. Läksin siis jälle infopunkti, et küsida, kust ma saan oma paki kätte, sest TNT-st öeldi mulle, et peaksin saabumiste juurest kätte saama. Tädid infopunktist ütlesid, et see arvatavasti ei ole lennujaamas, aga võin minna küsima ühte mingisse putkasse, kus selliste asjadega tegeletakse. See putka asus lennujaamas nende saabumise uste taga. Ehk siis pidin sinna saamiseks passi näitama ja turvamees pani ilusti kirja, et ma lähen ainult sinna putkasse oma asja küsima. Putkast öeldi mulle aga, et minu pakk ei ole selles lennujaamas. Mida kuradit nüüd.. Olen vales lennujaamas??? Öeldi, et minu pakk asub kuskil kilomeeter eemal vanas lennujaamas ehk nüüdses sellises kohas, kus nende lennukilt tulnud pakkidega tegeletaksegi. Oh püha jumal küll. Hakkasin siis jala tatsuma selle rohelise maja poole. Pidin kõndima mööda maanteed ja muidugi oli kuulda nii mõndagi signaali möödunud autodelt. Õnneks mul oli mu muusika!
Jõudsin siis lõpuks sinna vanasse lennujaama. Küsisin ühelt tädilt, et kas sealt saan ma oma paki kätte. Uuris, kas mul on paberid olemas. Mingid mulle anti jah sealt kontorist. Siis mind saadeti mingi onu juurde, kes tahtis mult passi, uuris siis, kust ma tulen (pass ju mingi väljamaalase oma) ja siis andis veel mingid paberid. Käskis minna järgmisesse kohta.
See järgmine koht oligi täiesti suur laohoone, kus need kohale tulnud pakid kõik asusid. Igal pool olid ainult töötavad mehed ja ei mina aru saanud, kuhu ma minema pean. Lõpuks üks onu karjus mulle seal, et tule siia. No läksin siis. Näitasin paberid ette, onu tõi pakki ja siis kutsus mingi tädi sinna. Avasid minu silme all mu paki!! Ja mis ma nägin.. Kõik pakendid olid nii ära räsitud ja oli kohe võimatu mitte märgata, et seda pakki on korduvalt avatud.. Õudne. Õnneks fotokas paistis korras olevat. Tädi siis kirjutas paberile mingis ebaloetavas käekirjas mingi teksti ja palus minna järgmisesse kohta nende paberitega. Pakki veel kätte ei saanud. Selles järgmises kohas võeti mult kõik need paberid ära, trükiti miskit arvutisse, küsiti muidugi juba kolmandat korda selles hoones passi ja lõpuks, peale mõningat ootamist, anti mulle järgmised paberid ja kästi minna nüüd juba 4538-ndasse kohta ehk kassasse. Käes oli tõehetk. Minu sellele paberile oli märgitud, et ma ei pea midagi maksma. Aga öeldud oli ju nii palju erinevaid summasid, et kohe õudne. Pidin natuke järjekorras ootama ja lõpuks mind kutsuti. Onu võttis paberid ja küsis minult siis 277 peesot ehk umbes 11 eurot. Polnudki nii palju.. Kuradi haige firma on see TNT tõesti. Aga seda nimetatakse Uruguay kultuuriks. Siin käibki kõik nii. Õudne. Peale maksmist pidin jälle esimese onu juurde minema, kes nüüd juba küsis, kas Eesti pealinn on Tallinn ja et kuidas on eesti keeles tere. Väga palju jutustav ja mitte nii palju töötav mees oli. Tema võttis mult ühed paberid ja andis mingid kaks tšekki mulle tagasi ning saatis jälle sinna laohoonesse. Ja sealt ma siis lõpuks saingi oma räsitud kuid kullakalli pakikese kätte! Järgmine sihtkoht: bussipeatus.
Kui ma mööda maanteed selle vana lennujaamani kõndisin, tuli mul isegi korra pisar silma, sest lihtsalt nii kohutavalt väsitav oli kõik see möll.. Tol hetkel oli suur tahtmine olla kodus, süüa pühapäeva hommikuseid pannkooke ja muretseda ainult selle üle, et kas ma homseks ikka ajaloo kontrolltööks jõuan õpitud või mitte. Aga kui ma sealt majast väljusin ja oma pakki seljakotis hoidsin, tuli mul peale suur naer sellest hullust jamamisest. Kuidas saab asi kohe nii jamaks kätte ära muutuda. See on ju kõigest üks väike digikaamera.. Aga nüüd on minu muretsemised läbi! Tänkgaad.

Bussipeatuses ei pidanudki palju ootama, sest bussid tulid iga paari minuti tagant sealt lennujaamast. Ja bussipilet tagasi terminali maksis nüüd 37 peesot. Asi oli nii, et lennujaama ma läksin bussiga, mis suundus Punta del Este poole, aga tagasi tulin tavalise linnaliinibussiga. Aga veider on ikka, et lausa 131 peesot küsisid selle eest..
Teel terminali helistas mulle jälle Uruguay ja uuris, kus ma olen. Tema olla lõpetanud, aga samas tahtis, et ma mingisse haiglasse läheksin. Ei saanud mina aru, kus see haigla on ja otsustasin ikka terminali minna. Pealegi oli kell juba neli ja mul oli kõht mega tühi. Terminalis tahtsin sööma minna. Ühes söögikohas olid hinnad täitsa mõistlikud, aga läksin ikka vaatasin McDonaldsi ka üle. Oli võrdlemisel söögikoha pasta bolognese 150 peesot (umbes 6 euri) või mäki burksid. Burksid maksid rohkem!!! Ulme. Ja pole ammu pasta bologneset söönud! Tuli täitsa isu.
Sõin oma söögi ära, oli maitsev, ja läksin otsima fotokale mälukaarti. Hinna erinevused on ikka megad. Ühes poes maksis see minu kindel kaardike 31 dollarit, teises 42 dollarit.. 16 GB, klass 10. 32-sed maksid lausa 87dollarit ühes poes ja 96 dollarit teises. Õudne. Nüüd on vaja veel kotike kuskilt osta, aga neid leiab vast siit Minasest ka :)
Ja just siis, kui olin kõik oma tuurid lõpetanud ja miskit enam teha polnud, saatis Leticia mulle sõnumi, et ootab mind mindi obeliski juures. Muidugi ma ei teadnud, kus see on. Lubas tulla terminali juurde. Ja siis tuli mulle terminalis vastu Walter (Uruguay hea sõber), kes juba muidugi teadis Uruguaylt, et ma seal terminalis sel hetkel olen.. :D Jutud levivad kiirelt, aga pakid mitte..
Leidsin siis lõpuks Leticia üles ja sõitsime siis edasi Uruguayd mingi haigla juurest peale võtma. Peale seda käisime korra kuskil mingeid auto asju võtmas ja siis Leticia pidi vist mingeid riideid/jalanõusid kuskilt võtma. See viimane kuskil oli üks täitsa eriline koht. Selles eramajas elavad inimesed, kes on kellegi sugulased (Leti vist) ja nemad on veel oma korda mingitpiti Uruguay ekspresidendi sugulased, niiet täitsa vahva värk! Ja keegi sealt majast tervitas meid põsemusiga ka. Olen nüüd kuulus!

Ja sõitsimegi kodu poole. Montevideo läheduses maanteel toimusid mingid filmimised ja me sõitsime ka kaadrist läbi. Nüüd saavad meist järgmise telenovela kurjad Gabrielid ja Marielad. Koju jõudsime 19.50 ja mul oli käimas teatritund. Eelmine nädal ju Guillermo ütles meile, et kui puudume, saame päevikusse hinde "1" ja seda saame küll kuidagi parandada ja asi nii hull ei ole, aga ehmatav siiski. Seega astusin tuppa, vahetasin koti ja läksin kohe kooli. Jõudsin viimased kümme minutit teatritunnist kaasa teha. Ütlesin Guillermole, et mina pidin arsti juures Montevideos täna käima ja kõik oli korras nagu Eestis (ei taha Norras öelda..)! Ja peale seda tulid kunstitunnid, kus ma arvasin, et saan lõpetada oma töö. Aga ei. Nad hakkasid hoopis mingit teooriat kirjutama ja tuli välja, et nad juba eelmine tund lõpetasid need tööd ära. Ma siis olin need tunnid lihtsalt nende seltsis, kiusasin neid, püüdsin nende tähelepanu ja mida kõike veel. Vahepeal pidi üks klassiõde näitama oma mingit fotoesitlust arvutist ja kuna õpetajal oli arvutis olemas kaks programmi, ubuntu ja windows xp, siis läks jutt üle sellele, et millised windowsid üldse olemas on. Järsku tuli kellegi suust arvamus, et Eestis on kindlasti olemas juba windows 2025 :D :D. On ikka totud küll mul siin. Aga sain uhkeldada sellega, et Eestis on üle terve riigi traadita internet olemas :). Ja siis taheti, et ma räägiks midagi kiires eesti keeles. Nad said aru ainult sõnast "klass". Ja siis pidin paar venekeelset sõna neile õpetama (tere, aitäh ja palun). Ning siis läks ühel hetkel kahel klassiõel sõnaliseks kakluseks. :D Väga aru ei saanud, milles teema oli, aga mind ajas see millegipärast hullult naerma. Järsku hakkas üks klassivendadest mingis pudikeeles rääkima, ja väitis, et see on eesti keel. Hakkasin talle siis õiges eesti keeles vastu vaidlema. Nalja jälle kui palju! :)
Peale tundi küsisin õpetajalt oma töö, mis on nüüd küll paari deitaili võrra vaesem, aga pole hullu. Täna olen liiga väsinud, et teile siia oma uuest kaamerast mõnd pilti panna, seega proovin seda teha homme..

Ja kui koju jõudsin, tundsin oma toas jälle suurt suitsuhaisu ja leidsin vetsupotist koni. Kui ma millestki aga väga väsinud olen, siis mul on komme plahvatada. Ehk siis läksin tagasi üles ja hakkasin köögis omale sööki muretsema. Reina oli juba magama tulnud. Uruguay tuli ka midagi sinna kööki kohmitsema ja siis ma ütlesin talle, et mul on üks probleem - mulle täitsa sobib, et Reina minu vannitoas end peseb ja nii, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et ta siin suitsetab, sest mulle ei jää õhku, mida hingata. Uruguay imestas üldse, et ta majas sees suitsetab ja lubas Reinaga rääkida. Ta on Reinale vist varemgi seda öelnud, sest Reina suitsetab meil verandal ja uks on lahti ning siis tuleb kogu see rõve hais tuppa, aga Reinat ei olla huvitanud see.. Ehk pannakse nüüd asi äkki vähe suurema kella külge.. Olen siin mõelnud küll, kuidas seda niimoodi neile öelda, et asi ebameeldiv ei oleks kellelegi, aga ma pole suutnud välja mõelda ja nüüd ma siis ütlesin selle otse välja. Loodan, et asjad paranevad peagi :)

Nüüd tuttu.
Ja homme peaks mul hommikul jälle aeroobika olema, aga ma olen lahe ja lasen üle, sest ma suren siia saatesse.

Olge vahvad!