Näed sa siis, ei jõudnud eile siia. Oli ju tüdrukute õhtu Eugenia ja Luciaga, aga sellest hiljem..
Koolis käisin eile. Laupäeval. Õudne. Kodust sain välja 12.15, tunnid algasid juba 12.20. Arvasin, et ma jõuan viimasena klassi ja pean oma esimese piinlikkuse ära tundma, aga tee peal nägin ühte klassivenda samuti sinnapoole kiirustamas. Kahjuks olid tal pikad ja kiired jalad, et ma talle järgi küll ei jõudnud. Aga minu ees sisenes veel üks klassiõde klassi ja klassis sees ei olnudki rohkem kui kuus inimest vist. Ei olnud ma esimene ega ka viimane. Õpetaja oli küll klassis juba, aga nad arutasid kohalolijatega, mis ajaks meie laupäevast tundi ümber muuta. Kui meil see lõpuks nüüd kunagi õnnestuma peaks, siis meil ei ole enam laupäeviti tunde! Aga mida hullu igavat filosoofia tundi. Õigemini kaks tundi. Terve see aeg ma lihtsalt joonistasin sirkliga lillekesi oma vihikusse. Natuke kirjutasin ka, aga no õpetajate käekirjad siin on ikka eriti halvad, et õudne kohe. Isegi halvemad, kui arstide omad..
Koolis leppisime veel Luciaga kokku, et ma lähen kaheksaks Eugenia juurde ja sealt lähme temaga koos Lucia juurde, sest ma ei mäletanud enam, kus ta elab.. Ja tegime toiduplaanid ka ära! Pitsa ja šokolaadimuffinid.
Kodus ma natukene lasin lebo, rääkisin vanematega ja vaatasin filmi. Kohalik pere oli seekord väga väsinud ja kõik ainult magasid. Film oli mega hea!! Chasing Mavericks. Sai üheks minu lemmikuks kohe kindlasti!
Peale filmivaatlust läksin üles, kus Reina ja Leticia vaatasid ka mingit filmi ja lasid lebo. Varsti nad kadusid. Tulin jälle alla, käisin pesus, rääkisin veel oma vanematega ja oligi kell juba seal maal, et minna poest läbi ja Eugeniale siis uksele koputada. Kodust võtsin kaasa ühe kalevi pähklitega šokolaadi ja poest ostsin kaasa mingid näksid ja fanta. Eugenia kodus tervitasin ta ema ja juba tavapäraselt kiitsin ikka nende kodu sisekujundust. Neil on hetkel mega suur remont käsil ja juba vaikselt hakkab asi paika minema :). Ja tulemus on ikka imeilus!
Jõudsime Eugeniaga Lucia juurde ja väga ei saanudki seal olla, sest pidime poodi pitsa ja muffinite materjali ostma minema. Läksime TaTasse (poe nimi) ja no sellel pole on tõesti väga veider energia, sest iga kord, kui ma sinna oma sõpradega satun, hakkame me alati tantsima ja väga veidralt käituma..
Pitsa jaoks ostsime juba kodus leiduvale singile lisaks maisi, ananassi ja juustu. Siin Uruguays süüakse pitsat ainult juustuga või siis harva ka singi-juustuga. Mitte kunagi pole ma siin näinud, et kuskile pannakse maisi või ananassi peale, aga minul tuli isu ja kui ma Luciale ükskord koolis ütlesin, et selline pitsa on hea, siis ta ütles, et teeme seda. Nad ei ole mitte kunagi pitsat maisi ja ananassiga proovinud. Olgu, maisiga nad ükskord Camila kodus said, kui ma natuke neile pakkusin seda, aga rohkem mitte.
Peale toidupoe külastust käisime filmi valimas. Olin neile giidiks. Või no läksime ühe leti juurde ja ma hakkasin järjest ütlema, et see on hea film, see on hea film ja see on hea film. Oli raske leida filmi, mida ma ei olnud juba näinud. Aga leidsime. Selle treilerit ma küll kunagi nägin ja olen plaaninud ka filmi tõmmata, aga nüüd pole enam selleks põhjust.
Lõpuks jõudsime oma tuurilt tagasi koju ja hakkasime kokkama. Muffinitaigna segasin põhimõtteliselt mina valmis. Meil oli olemas mingi tordipulber, Lucia pani õige koguse vett, mina kolm muna ja siis ma hakkasin seda mikserdama. Lucia isa on selline vahva mees (ja suur kokk) ning tahtis kohe minu kokkamise hetke jäädvustada :D Pilte saime suhteliselt palju ja ma loodan, et nad neid varsti ka minuga jagavad, et ma saaks siis need siia ka üles panna. Vähemalt mulle lubati need anda :).
Siis kutsus Lucia isa mu enda juurde kööki, või no tegelikult me istusimegi koguaeg köögis, aga ta tahtis, et ma siis selle pitsa valmis teeks. Lucia palus, et ma ananassi paneks ainult poolele pitsale, sest võibolla talle ei meeldi. Ehk siis esimese pitsa pidin mina valmis tegema, et Lucia isa saaks minu pealt õppida ja siis hiljem ise edasi meisterdada.
Muffinid said valmis. Njammi. Oli aeg hakata neid kaunistama. Muide, muffinite vahele panime ennem ahjupanekut ka dulce de lechet. Kahjuks see vajus täiesti põhja selle vedela taigna sees, et pärast oli tükk tegu seda sealt muffinipaberi küljest kätte saada. Aga kui kaunikesed ahjust tulid, hakkasime me neid veel kaunistama. Lucial olid kodus kapis igasugused tordikaunistused, need pisikesed südamed ja tähekesed ja lihsalt ringid ja veel mingid šokolaadilaastud. Kinnitasime need muidugi dulce de lechega muffini külge ja no mida ilu! Kaunistamise mõtted läksid järjest lahedamaks. Alustasime nimede esitähtedega ja lõpetasime Eesti ja Uruguay lippudega! Tahaks juba neid pilte siia panna.
Ning siis läksimegi üles korrusele, kuhu neil oligi ehitatud selline mega suur tuba külaliste jaoks. Suur laud, mõlemal pool suured diivanid, baarilett, grill!!, veranda. Filmi plaaniti meile näidata mingist vanast telekast, aga kahjuks dvd-makk nõuab telekaga ühendamiseks juhtmetele kolme auku, aga telekal oli ainult kaks. Värve ei tahtnud ta meile näidata. Tükk aega pusiti ja lõpuks toodi see läpakas sealt alt korruselt ära ja vaatasime läpakast. Ei pole hullu.
Toodi pitsa! Kõigepealt võttis Eugenia sellest minu pitsast ampsu. Mida lahedat nägu!!! :D Talle hullult meeldis! Siis proovis Lucia. Ta jäi lausa vait ja siis ma küsisin, et kas ei meeldi..? Ta vastas, et see on lihtsalt MEGA-hea. Kohe võttis lauatelefoni ja tegi kõne alumisele korrusele, et nad järgmisele pitsale veel rohkem ananassi paneks! :D Järgmisele pitsale lisati ka muna. Mida head üldse!
Ja peale pitsat tulid muffinid. Njammmmmii. Me oleme ikka superkokad! Kahjuks sõime sellest heast pitsast ja muust sogast (krõpsud, pähklid, küpsised) kõhu enne nii täis, et suurest muffinihulgast sõime igaüks ainult kaks muffinit ära. Enamus jäid alles. Aga väga maitsvad olid :). Ja neile meeldis mu šokolaad ka väga. Nad isegi ütlesid, et neil on need mesikäpakommi paberid alles, mida (muidugi koos kommidega) ma jagasin oma eelmisele klassile augustis! Tahtsid veel seda kommi, aga kahjuks mul ei ole enam endalgi just mesikäpakommi :(.
Peale filmi tegime selle lagastuse seal üleval korda, aga siis tuli Eugeniale ja Luciale mingi väga veider tuju sisse ja nad hakkasid mulle tantsima. Näitasid ette kõik maailma tantsud alustades tangos ja lõpetades vene rahvatantsuga.. Oi seda nalja :D.
Viisime asjad alla ära ja natuke vaatasime veel mingeid vanu pilte nende arvutist, kus Lucia ja Eugenia veel noored ja ullikesed olid. Nad on lausa titest saati sõbrad olnud! Ka siis sai palju naerda.
Kuid saigi meie tore õhtu läbi. Eugeniale tuli isa järgi ja nad tõid minu ka koju ära. Juba kell 01.45 olin kodus.
Täna hommikul oli nii hea, sest mul ei olnud ju äratuse peale vaja ärgata! Ärkasin kell üksteist. Üleval kedagi näha ei olnud. Sõin natuke hommikust ja vaatasin telekat. Algas mingi Disney animafilm inglise keeles!! Nii harv juhus, et pidin kohe lõpuni vaatama selle filmi. Vahepeal tuli Uruguay ka minuga vaatama, aga siis tuli tal mingit tähtsamat ette. Lõpuks tuli Paz ja algas tema igapäevane miks-tuur. Miks on nii ja miks on naa ja miks-miks-miks. :D Õudne. Juttu tuli peredest, sest multikas ühel pahal naisel ei olnud pere ja sellepärast ta oligi nii kuri. Paz küsis lõpuks minu käest, et milline on minu isa nägu. Ütlesin talle, et enam-vähem selline nagu minulgi ja et tal on ka oma isa nägu. Siis ta ütles mulle, et ta ei taha, et tal isa oleks, sest isa on paha. Oh neid pisikesi küll :D. Aga väga memmekas on meie Paz tõesti.
Lõunasöögi lauas arutati jälle reisiplaane. Muudeti sihtkohta. Kariibi mere saared vahetusid Euroopaga. Plaanivad sõita vist rongiga suunal Pariis-Viin-Budapest-TÜRGI!! Edu neile sellel pikal teel.. :D Ütlesin ka vahepeal sõna sekka, et mis kohad on ilusad ja kus meie perega käisime ja mis moodi ja kui kaua jne. Tahaks veel minna..
Ülejäänud päev oli üks suur passimine. Olin natuke arvutis (nädalavahetusel on selleks tõesti palju aega), vaatasin Kättemaksukontorit, olin üleval Leti ja Reinaga, lahendasin ristsõna.. Ei miskit huvitavat. Õhtul mõtlesin end natukenegi tuulutada ja läksin Uruguayga toidupoodi kaasa, et supi jaoks kõrvitsat osta. :D Ühest kõrvitsast sai korvitäis igasuguseid erinevaid juurvilju pluss veel sai ja piim. Lõpuks läksime kassasse ja tuli välja, et tal ei olnud võimalik maksta, sest puudus sularaha ja kaardiga tasumisel oli vajalik isikut tõendav dokument, mida tal muidugi kaasas ei olnud. Haige süsteem ikka. Jätsime kogu selle korvitäie sinna kassa peale ja kõrvale korvi sisse vedelema :D Palusime valvata, et tuleme mõne minuti pärast tagasi, aga tegelikult oli see vale. Ostsime kõrvitsa hoopis meie nurgapoest, kus ju võime kunagi hiljem maksta. Meil aga läks autos suureks jutuajamiseks, et Uruguay tiirutas lõpuks niisama linnapeal autoga ringi. Uuris selle kohta, et kuidas ma oma vahetusaasta eest maksin. Rääkisin talle toetajatest ja kõigest sellest. Siis ta tahtis teada, et kas ma siia ka raha kaasa võtsin. Algul ütlesin talle ei, sest ma ju otseselt ei võtnud siia sentigi kaasa. Kõik oli ainult pangakaardi peal. Siis ta hakkas mulle kohe raha pakkuma. Ütles mulle, et kui ma vajan raha, pean talle kohe ütlema ja ta annab mulle. Kui lahke temast :). Sain ikka lõpuks talle ära seletatud, et mu kallis emake kannab mulle vahepeal natuke ja nii me elame. Selge. Siis tuli juttu nendest reisidest, et YFUga on ikka väga mõtetu reisile minna, sest nad küsivad mega raha. Ta rääkis mulle, et ta peab uue kastiauto Argentiinasse Buenos Airesesse parandusse saatma. Ma ei tea küll miks sinna, aga jamh.. Ütlesin talle, et kui ta ise autoga läheb, et äkki on nõus mind ka kaasa võtma, aga kahjuks on 800 kilomeetrit tema jaoks liiga pikk autosõit.. Minu issi on ikka vapper mees, et Euroopas täitsa ise sõitis! Uhke tema üle kohe! Aga Uruguay jätkas reisi teemal, et äkki ma leian mõne sõbra ja lähen siis koos temaga Buenos Airesesse, sest ta käseb mul seal ära käia ja see ei pidavat nii kallis olema. Olen täiesti kindel, et YFU ei lubaks mul mõne alaealisega kuskile välismaale tiirutama minna. Uruguay lubas siis uurida, et äkki on mõnel peretuttavatel plaanis minna kuskile, et äkki võtavad minu ka kaasa :). Elame-näeme.
Argentiina rallist tuli ka juttu ja tuli välja, et ka Uruguay on seal käinud. Aga ta on sügavalt pettunud, sest viimasel korral ei näinud ta mitte midagi sellest suurest rahvamassist. Isegi kaks pealtvaatajat olla seal surma saanud tol korral. Ja nad olid vist öösel kell kaks juba raja äärde kohale läinud, et näha kell üksteist ühte katset. Normaalne. Ma ei tea küll, mis olukord seal siis valitses, aga täitsa tohmud on nad küll, et sellisesse kohta jäid. Ma arvan, et minu vend ja minu isa oleksid küll kuskile kolme kilomeetri kaugusel asuvasse ägedasse kurvi kapanud, mida kaardil märgitud ei ole ja seal rallit kahekesi jälginud :D. Ja mulle ikka väga meeldis meie Poola seiklus!! Oii, tahaks veel...
Kodus leidsin end jälle teleka eest. Vaatasin mingit filmi telekast, Paz sõi minu juures, Valentina sõi köögis ja ülejäänud olid kadunud. Lõpuks pakkus Reina mulle ka suppi ja läksin kööki. Sõin seal üksi. Reina pani aga käppelt elutuppa ja sai panna peale oma lemmikkanali, kus mingid ülemeigitud võllid päev otsa üksteisega vaidlevad. Jube põnev. Sõin supi ära ja tulingi alla.
Homme jälle varane ärkamine, sest üheksast on mul juba ju aeroobika. Ei tea, kuidas välja kannatan, sest jalalihased on ikka mega valusad!!!
Olge mahedad!
No comments:
Post a Comment