Oipekki.
Eile öösel mina ei maganud. Absoluutselt. Koguaeg oli mõtetes see, kuidas ma oma perega nüüd täna räägin õhtul ja kuidas me asjad kokku lepime. Plaanisin teha omale kohe ajakava. Mõtlesin välja igasugused küsimused, millele tahaks vastuseid. Näiteks, mida vabal ajal teha saab ja millal Uruguay soovib minuga inglise keeles rääkida. Lõpuks kella viiest sundisin ennast enam mitte sellele ega millelegi muule mõelda. Hakkasin numbreid lugema, hispaania keeles. Lugemine õnnestus, aga juba kuskil peale 90-t olin taas mingite mõtete juures, mida oleks tahtnud kohe täide viia, sest teadsin, et järgmisel hommikul ehk siis täna kaob kogu see energia... Võibolla oli ka minu unetuse põhjuseks üle saja aasta joodud vähe normaalsem kohvi..
Aga hommikul äratas mind nüüd juba poolteisttundi varem äratus ehk siis kell üheksa pidin silmad avama! Panin riide ja läksin üles. Ja olin kohe nimelt terve hommikupoolik üleval köögis ja rääkisin Reinaga juttu. Sain tema kohta juba väga palju teada. Ta on 61-aastane, tal on viis last, kes kõik on abielus, ta on Minases elanud ainult 3 aastat.. :) Siis uurisin tema käest, kas ta teab sellest kultuurimajast ja nö huvikoolist miskit, et kus need täpsemalt asuvad ja kas seal on miskit teha. Ta väga täpselt ei teadnud, aga lubas Uruguay emalt uurida. Too pidi asja natuke rohkem teadma.
Lõunatama pidin üksi ja kui ma kooli pidin minema, olid teised juba kuskile kõik ära läinud, niiet meil igal argipäeva hommikul käiv koristaja sulges minu järelt meie välisukse.
Oijuudas, mis JAMA see uus klass mul on.. Kõigepealt läksin ma asja uurima, et mis tunnid mul on ja mis klassis ma olema hakkan. See klass asub nüüd jälle koolis sees, mitte kuskil urkas. Ja kõik tunnid toimuvad jälle ühes kohas, mitte iga kord erinevas. Kunstiklassis me pidime jooksma ühest klassist teise nagu meie Maagümnaasiumi kooliski.
Istusin oma klassi ukse taha siis ja tuli Barbara. Rääkisin talle oma loo ära ja tal oli kohe sama, mis kõigil, et tegelt ka on YFU sellise asja mulle korraldanud??!! MIKS?
Sain teada, et Lucia, minu endine klassiõde, käib viiendas reaalklassis ehk siis tundsin vähemalt ühte inimest. Sellega asi piirdus ja ülejäänud jäidki võõraks.
Sisenesime klassi. Minu klass on nüüd mingis nö videosalongis, kus pingiread järjest tõusevad. Väga vahva.
Esimene tund oli keemia, kus õpetaja oli minust väga huvitatud. Esimesest tunnist pool rääkis ta lihtsalt minuga, pidin rääkima endast ja meie koolist, pidin ütlema Tere, pidin ütlema seitseteist (minu vanus, kes veel ei tea..), pidin rääkima, miks reaalklass, miks Uruguay jne.. Aga sellel õpetajal ei olnud Eestist kohe õrna aimugi.. Ta isegi ei saanud nime hääldamisegagi hakkama.. :D See pool tunnist oli tegelikult väga tore. Ülejäänud mitte enam nii väga. Tuli jälle see eelmise aasta klassi tunne peale, kus ma lihtsalt tüdinenult istun, igavlen ja kannatamatult koolipäeva lõppu ootan.
Järgmised olid matemaatikad. Seal oli õpetaja väga lõbus. Tegime algul jälle tutvust. Aga suht kohe mindi edasi oma igapäeva tunniga. Ja no mida nemad siin täna õppisid.. Tegelt ka! Nad on eelviimases klassis ja nad tegid selliseid arvutusi nagu 2x=0 või 4-x=0.. Jeedas.. Aga lõpuks sain Lucialt vastuse, et nad kordavad natuke eelmist aastat.. Eestimõistes siis kordasid kümnendas klassis õpitut.. No meie õppisime neid ma ei tea mitusada aastat tagasi.. Kuuendas vist..
Siis tuli mingi sugune aine, millest ma kunagi kuulnud polnud, aga seal räägitakse igasugustest tööasjadest. Et mis on oluline tööde juures ja kuidas üldse inimesi palgatakse ja mis on CV jne.. Igav.
Ja siis tulid füüsikad. Seal pidin kohe ära surema lausa. Esimeses tunnis kirjutasid nad terve tund. Ainult kirjutasid ja kirjutastid. Ma jätsin poole pealt pooleli, sest järg kadus ära ja teised jõudsid minust nii palju ette. Lebotasin niisama.
Peale esimest füüsikat läksin jooksin kooli peal ringi ja otsisin kunstiklassi sõpru!!! Leidsin Julio. Klassivend. Rääkisin talle loo ära ja too oli kohe nagu et misasja!! Tõsiselt räägid praegu?!! Jõudsid kaks klassiõde. Ühte neist olen ainult paar korda näinud ja temalgi oli nagu tõsiselt kahju rääkimata teisest, kes ei tahtnud samuti asja uskuda. Siis too tüdruk uuris, mis tund neil praegu tuleb ja teised kaks ei teadnud ning siis ma ütlesin: "tants!!" Saime naerda, sest ma ju tegelikult ei peaks enam teadma.. Ma oma igavates tundides kogu aeg uurisin, millest kõigest ma nüüd ilma jään.... Aga siis jätsin nendega hüvasti, sest pidin viimasesse füüsikasse jooksma. Seal tegime mingit tööd. Ma ei tea, kas see on hindeline või mitte. Füüsikast on mul teemad samuti tuttavad. Aga nüüd mul ei ole sõnastikku, sest enne oli see mul telefonis ja siis sai kõik kontrolltööd ära tõlgitud, kuid nüüd mul tekkis mõningaid probleeme. Minu telefon ju varastati La Palomal ära.. :(. Seega töö tuli teha tunde järgi. Imestasin, et nii paljudestki asjadest aru sain!! Tegin vist kõikidest ülesannetest nii palju, kui oskasin.. Kindlasti on seal paljud asjad ikka väga mööda, aga pole hullu. Õpetaja kiitis mind väga, et nii hästi oskasin :).
Aga kui füüsika töö tehtud sai, võisime ära minna. Otsustasin teha väikse nalja ja astusin tuima näoga meie kunstiklassi tantsutundi sisse :D Nad olid saalis ja kirjutasid jälle parasjagu miskit. Tegin ukse lahti, ütlesin TERE! Kõigil oli niiii rõõmus olla kohe! Nii tore oli neid õnnelikke nägusid näha ja mõelda, et nad naeratavad, sest MINA tulin!! :D Läks hinge. Aga istusin siis nende juurde sinna. Üks tüdruk ütles kohe mulle, et palun tule tagasi, me kõik saadame sind edaspidi koju ära, aga palun tule tagasi! Seletasin ära, et ma teeks kõik, et ma tagasi saaks tulla, aga ma olen üsna kindel, et see ei õnnestu mul. Rääkisin veel neile täpselt, miks ma ei saa tulla ja nad said aru küll, aga ikkagi ootavad nad mind tagasi. Siis tahtis õpetaja oma tunniga edasi minna ja ma pidin ka koju tulema.. Ütlesin neile, et uurin teatriõpetajalt, et äkki võin nende tundides edasi käia.. Pöidlad pihku!!
Väljusin saalist, panin ukse kinni, hakkasin kodu poole kõndima ja oiii, milline nutukas kurgus oli. Tuli mõni pisarakegi.. Kodus tulin kohe oma tuppa, panin koti ära ja läksin üles, kuigi selleks hetkeks olid juba pisarad täiesti silmis ja oleks tahtnud lihtsalt siia alla nutma jääda. Terve oma koolipäeva mõtlesin, et kas ma tõesti pean selles igavas reaal klassis, kus keegi minuga isegi suhtlema ei tule, kõik oma viimased kolm kuud olema??? Kas Maite tahab, et meie, vahetusõpilased elaksime lahedat ja õnnelikku aastat, või on talle just pered kõige tähtsamad ja vahetusõpilased tulevad teisena..?? Kaldun selle teise variandi poole..
Terve koolipäeva jooksul oli ainult üks positiivne asi.. Nägin lõpuks vahetusõpilast Saksamaalt, Jule'i.. Rääkisime natuke juttu ja ta ütles ka, et ta tahtis kunstiklassi minna, aga ei saanud, sest Maite ei lubanud õhtupoole käia.. Räige jobu on ta ikka küll.
Aga ma otsustasin oma murest perele rääkida. Kuid tuli järgmine mure. Peret ei olnud kodus. Olid ainult Reina ja Paz. Ja varsti tuli ka Valentina! No kurja. Sel hetkel sain ma veel pahasemaks.. Rääkisime siis Valentina ja Reinaga juttu. Jõudis jutt minu koolipäevani ja sain neile ära kurta, et reaalklass oli nii igav ja nii tahaks tagasi kunstiklassi minna. Valentina ei teadnudki, et ma vahetama pidin ja siis seletasin talle ära, et miks. Reina kohe kiitis takka, et jah, sel kellaajal on ikka väga-väga ohtlik väljas.. Ja seda ta üldse ei kuulanudki, et ma rohkem nagu pere pärast pidin vahetama. Aga lõpuks sai see ka üle korratud ja siis tuli kuskilt nurga tagant Reina suust, et mul on ka siin ikka omad kohustused. Jah, ma saan sellest kõigest väga hästi aru, aga ma tahan, et mu vahetusaasta vähemalt lõppeks super-hästi. Ta oli juba selleks muutumas, kui mul järsku sellele keeld peale pandi.
Otsustasin ikka, et räägin veel Leticia ja Uruguayga, et mis nad arvavad. Ma muutun muidugi ka ja ei ole siin arvutis terve päev, vaid siis, kui nemad juba magama lähevad ja mina oma blogi siis peaksin kirjutama. Ainult sel ajal. Ja teen kõik muud muutused, mis vaja. Ise nad ju tahavad ka, et ma sõpradega väljas käiks, aga ma olen üsna kindel, et uues klassis mul selliseid suuri sõpru tekkima ei hakka, sest nad on minust nooremad ja nad ei ole need samad hullud, kes kunstiklassiski! Ja ma tahan olla ÕNNELIK!! Kas siis see ei loe..??
Uruguay tuli ka lõpuks koju, käis pikalt pesus ja siis tuli alla. Rääkisime temaga natuke juttu, aga ikka tähtsamatel teemadel enne. Ehk siis mina lähen homme jälle Montevideosse ja nüüd kaheks päevaks. Mis ma seal teen? Külastame Danieliga (teine vahetusõpilane Eestist) Ismaeli, kes oli aasta YFUga Euroopas sealsetes YFUdes tööl ja vahepeal ka Eestis. Enamus aja oli ta tegelikult Eestis. Suvel saime temaga ju ELOl tuttavaks. Nüüd ta jõudis veebruari lõpus koju tagasi ja tahtis, et me talle külla läheks. Seda teemegi! Kutsele pani kinnituse tema väide, et tal on hapukoort, leiba ja viru valget! Olgu, viimane mind ei huvita. Võibolla pudelit on tore jälle üle pika aja näha, tuletab Eesti pidusid meelde. :)
Niiet homme varakult üles, bussipiletit ostma, mõned poed läbi käija ja Montevideo poole teele. Aga nemad lähevad laupäevaks ja pühapäevaks maale, niiet kui mina laupäeva õhtul tulen, siis olen täitsa üksi kodus. Uruguay pakkus mulle veel, et ma võin bussiga pühapäeva hommikul järgi tulla, aga pidin loobuma, sest Eugenia peab arvatavasti oma sünnipäeva pühapäeval. Vähemalt nii ta ütles mulle. Pidi täpsustama..
Siis tulid meile jälle külalised. Nendega pidid Uruguay ja Leticia välja sööma minema. Leticia ei olnud veel jõudnud koju niiet teda oodati ja vaadati samal ajal telekast rahaaugu mängu. Lõpuks ta tuli ja tõi Tomase kuskilt sünnipäevalt koju. Istus meie juurde diivanile ja rääkis külalistega juttu. Korra küsis siis minult ka, et kuidas mul koolis läks, kas oli parem?? Ma ütlesin kohe väga suure EIIII.. Aga tol hetkel veel juttu nendega väga sel teemal ei teinud. Ütlesin ainult, et tahaksin võimaluse korral jätkata teatri tundides käimist, kui õpetaja lubab. Selle peale uuris Leticia, et millal need on? Ma nüüd ei tea, kas ta tundis lihtsalt huvi, aga mulle jäi tunne, et ta nagu ei tahaks ikka väga, et ma sinna lähen.. Rohkem me ei jõudnudki rääkida, aga ma väga loodan, et saame seda enne Montevideosse minekut teha.. Aga tegelikult mul on sellega aega, sest järgmine nädal on siin ju see turisminädal ehk kõigil on jälle vaheaeg! :D Meeldib see elu siin ikka! Kõik lähevad kuskile reisile või teise linna või teevad miskit huvitavat.. Meie vist lähme La Palomale, kuigi ma ei tea, mida huvitavat seal teha on.. Praegu ju rannas ikka väga külm käia.. Eks paistab! :)
Kui keeruline kõik ikka on.. Tegelikult ma ikka lootsin väga, et see reaalklass on lahe, aga siin maal vist on nii, et kõikides klassides ainult õpitakse ja midagi muud lahedat ei teha, väljaarvatud kunstisuunas.. TAHAN TAGASI!!
No comments:
Post a Comment