Sunday, March 17, 2013

Nädalavahetus La Palomal

Nagu ma reedel juba arvasin, ei jõudnud ma eile siia. Tuli kiire nädalavahetus La Palomal.

Eile päeval mina siis valmistusin jälle kooliks. Tegin joonestamise koduse töö ära, kus pidime pilte tegema teatud teemadel. Üritasin oma telefoniga hakkama saada.. Ja siis tuli lõuna aeg, kus me olime Pazi ja Reinaga kolmekesi ning tuli jutuks, et kui Paz oma sööki ära ei söö, siis tädi sünnipäevale ei saa. Jutt käis Leticia tädist, kes elab La Paloma. Ma ei teadnud tol hetkel veel midagi, et meil kuskile minek või nii. Küsisin siis, et kas kõik lähevad kuskile sünnipäevale ja et kas mina ka olen kutsutud..? Reina ütles mulle, et jaa, kõik lähevad, et ma olen ka kutsutud, kui ma muidugi tahan minna. Eks ma ikka tahtsin, aga see tähendas, et kooli sel õhtul ei jõua.. Pole hullu, ainult joonestamine ja filosoofia..

Panin end valmis, asjad kokku, pesust läbi, toas kõik asjad kappi, kapi uksed lukku, võti kohvrisse ja kohver koodiga kinni! Nii, kõik asjad on turvaliselt kaitstud. Välja arvatud voodi.. Aga no see ei kuulu päriselt mulle.
Jutt oli, et minek on kohe, aga ma vist vähemalt tunni pidin seal üleval diivanil istuma ja ootama. Kuni lõpuks kõik valmis oli(d), panime kotid mersusse.. Aga siis tuli selline juhumõte kellelgi, et mis oleks kui läheks hoopis kastiautoga. See keegi oli Leticia. Neljakesi olimegi tol hetkel ainult. Hakkasime siis asju ümber tõstma. Õnneks palju ei olnud. Natuke oli veel ootamist ja saimegi minema hakata. Jõudsime oma sõiduga sildini, mis näitas Minase poole 1 kilomeeter, kui helistas Uruguay, kes tuli jalgpalli mängimast ja nüüd ei saanud tuppa sisse, sest võtit ei olnud. Ja ta tahtis ka ikka meiega La Palomale tulla, kuigi jutt oli vist algul, et tuleb ise järgi. Ehk siis tuli järgmine nii umbes 2 tundi ootamist :D. Ta pidi pesus ruttu ära käima ja riide panema. Tegi küll kiirelt jamh.. Mul jõudis vahepeal kõht tühjaks minna. Lõpuks ta oli valmis, aga siis otsustati jälle autot vahetada ehk siis kamandati Anni appi kotte kastikast mersusse jälle tassima.. On ikka inimesed ma ütlen..

Lõpuks saime siis minema! Oh õnne! :D Ainus paha oli see, et Uruguay oli roolis ja mis siis, et kõik talle ütlevad, et ta on üks kohutav autojuht, jääb ta enesele kindlaks, et ta on selles ikka superhea.. Poole tee peal otsustasin mina panna klapid kõrva ja üle tüki aja jälle autosõidu ajal muusikat kuulata. Ei saa mina aru, kuidas saavad inimesed nii pikka maad ilma raadio kuulamiseta sõita.. Kuidas üldse saab ilma sõita :D.. Meie perel koguaeg Raadio 3 või Rock Hotel taustaks mängimas.. Ja no sellest parem ei räägi, mis Reiol seal bemmis toimub! Ei kujutaks väga ette, kui tema peaks Vana-Võidust linna ilma muusikata kaks korda päevas sõitma.. :D
Tee peal sõitsime mööda kahest hullust rollerivennast, üks neist otsustas kõhuli rolleri peal olles sõita! Kiivrit ei olnud kusjuures.. Ei igapäevane..
Ja peale kahe tundi olimegi La Palomal ja keerasime koduhoovi. Aga keegi oli juba seal. Ma ei saanudki aru, kudamoodi nad kellegi sugulased on, aga seal olid üks onu, üks tädi ja nende pisike kuuekuune nummipummi tütar. Ja seda tütart, nimega Clara, kutsuti Pazi tädi/onutütreks. Aga see Clara oli niiiiiiiii armas!!! Täitsa lõpp, kui rahulik ja nalja täis üks selline titake saab olla. Vahepeal jutustas meiega, aga enamus aja naeris lihtsalt :D Tegin mõne pildi ka, aga nendele ta naerunäoga kahjuks ei jäänud.. Ja millised juuksed!! Pole varem näinud kuuekuust sellise juuksepahmakaga. Ning siis mul tuli meelde, et mul seal Eestis ka üks pisike Ottoke :) Kui ma loodetavasti (vihje!!) teda Lennart Meri lennujaamas 11. juuli õhtul esimest korda reaalses elus näen, on ta juba kaheksa kuune ja liiga suur.. Aga pole hullu! Lõbus saab meil olema! Ja siis võite igasugused teised lapsehoidjad kaugel-kaugel eemal meist hoida!! Ehk siis veendusin seal La Palomal, et need pisikesed on ikka niii toredad ja vahvad ja armsad ja numpsid ja mis kõike veel!! Oleks seal koguaeg teda hoida tahtnud!! Paar korda sain ka :).

Kui nupsi emaga teise tuppa sööma läks ja teised naisterahvad ka kuskile ära kadusid, oli telekas käimas korvpall. Kaks minu jaoks täiesti tundmatud Uruguay tiimi mängisid. Ma vaatasin mängu algusest täitsa lõpuni ära! Mul ei ole isegi meeles nende tiimide nimed, aga ühed olid valgetes riietes ja teised mingites punase-rohelise-pruuni kirjutes.. Ma olin nende kirjude poolt, sest nad olid terve mäng valgetest taga!! Vahepeal isegi kümne punktiga, aga selle nad tegid kuskil kahe minutiga tasa. Ja nad teadsid, et neid on üks eestlanna toetamas, sest nad VÕITSID!!! Ühe punktiga!!! :D Oh seda õnne!
Ning oligi aeg sünnipäevale minekuks. Kell oli juba pool kümme, kui kodust lahkusime. Ma panin üle VÄGA pika aja mingit värvi ka näkku, selga panin oma ilusa lillalillelise pluusi ja kampsuni sinna peale. Lisan siinkohal veel, et liiiiiiiga külm on see ilm siin juba. Isegi nemad imestavad, et nii kiirelt külmaks on läinud..
Aga minu vapustav ilu oli suht ilmaasjata. Ei olnud kedagi, kelle jaoks end ilusaks lüüa. Kõik olid vanad. Õige ka, oli ju 60-aasta sünnipäev. Ja me istusime oma seltskonnaga, kes meil seal meie koduski oli, ühes lauas ja ei kedagi teist huvitavat. Ning meid kõiki lõbustas Clara :).

Aga mida süüakse ja mida tehakse siinsetel sünnipäevadel..?
Kõigepealt on laud igasuguseid näkse täis. Peamiselt saiatooted igasuguste eriliste ja mitte-nii-eriliste sisudega. Palju coca-colat ja viskit joogiks, soovijatele vett või õlut. Siis tuli strogonov!! Pole varem kuulnud/näinud, et seda siin süüakse! Algul, kui tädi küsis kõigilt, et kas strogonovi soovite, siis ma arvasin, et ta pakub järgmist alkohoolset jooki ning ütlesin ei.. Nemad hääldavad ka seda kuidagi teisiti, nagu štrogonofff. Aga kui lauale toodi, siis andsin enda soovist ka ikka märku ning toodi mullegi kaks riisipalli liha-seenekastmega. Seened muidugi kadusid ühte taldriku otsa kus seda ja teist :). Aga täitsa hää oli. Ning magustoiduks ehk siis tortideks lootsin ma saada miskit vanat head torti dulce-de-lechega, tegelikult üks neist miljonist on eriti hea ja olen seda ainult kaks korda siin saanud.. Aga ei, toodi kaks teist, kuid veelgi paremat torti. Toorjuustutort ja lemonpie (sidrunikook, õigemini tort). Mina sain esimest. Niiiii hea!! Seal oli mustsõstra või millegi sarnase marja moos peal ja see tegi maitse lihtsalt ... muahhh!
Ja mida tehti. Peamiselt muidugi räägiti juttu ja vaadati Clarat. Aga vahepeal pidime välja minema, sest tädi tahtis täiega ikka oma sünnipäeva pidada ja oli sellepärast ilutulestiku ostnud. 64 PAUKU, kõik ikka ühest kastist nii öelda.. Ja ma lugesin nad kõik üle, kui nad taevasse lendasid! :) Nagu muud poleks teha ilutulestikku ajal.. Läksime siis tagasi tuppa ja siis Uruguay ütles mulle, et osad mutid (üks neist 80-nene) olid rääkinud seal omavahel, et "Vaata ometi, kui palju viskit praegu taevasse lendab!!". :D :D Normid tädid! Ja siis kuulsime sünnipäevalapselt, et kogu see pauk maksis 4000 peesot ehk 160 euri!!!! Päris normid nad siis ikka oma paukudega..
Siis tuli aeg väga unisel, kuid MITTE jonnival Claral tuttu minna. Ema pani ta magama, aga siis pidid Leticiaga korra kuskile minema ja Clara anti tema isa kätte. Ja minu õnneks oli Clara isal väga hea meel ta siis mulle ulatada! :D Sai minna suitsu tegema ja rahulikult olla. Sain pisikest hoida :) Siinkohal mainin, et Paz jäi suht kohe sünnipäeva algul Reina sülle tuttu. Aga kui nummipummi väike Clarake ikka oli :) Ainult teda vaatasingi. Võibolla minu jõllitamise peale, väga uskuda ei taha, aga ta ärkas üles. Tegi väikse jonni. Tõusin siis püsti, läksin teise tuppa, kus oli pime ja vähe vaiksem, tegin väikse laulukese ja kussu-kussu ning korra jäigi uuesti tuttu.. Aga varsti oli jälle üleval ja siis jäigi ülesse. Kümnest minutist tudist piisas! Oli jälle umbes poolteisttundi ilma jonnita üleval! Ja see oligi ainuke kord, kui nägin teda nutmas.. :) Ikka nii numpsi.. Ossa-possa..
Ja juba pool kaksteist tulimegi koju tagasi. Ja suht kohe ka tuttu :).

Mina magasin ikka oma voodis lastetoas, kus kõrval Pazi voodis magasid Paz ja Reina. Viimane neist pani mõnusat norset, niiet minu magamajäämine tuli mõtete seltsis ja väga aeglaselt. Hommikul kell 7.15 ärkas Paz juba üles, sest kuulis Clara armast naeru elutoast. Muidugi oli tal ka kohe vaja üles saada. Vaene Reina, kes pidi temaga siis koos üles ärkama. Mina tegin veel 2 tundi mõnusat tudi.
Ärkasin üles ja läksin teiste seltsi. Kõik olid juba üleval, aga Uruguay otsustas juba tagasi magama minna. Tal vist oli järjekordne unetu öö. Räägiti juttu, söödi eelmisel õhtul ostetud krõpse, mida Paz sünnipäevalt ei leidnud ja siis neid tema pärast poodi ostma mindi ning kui onu tagasi tuli, oli Paz juba unenägudemaal.. Ning muidugi tegeleti Claraga. Aga ohsaimet! Täna oli imeilus soe ilm seal La Palomal. Läksime välja ja isegi hakkas palav, sest päike küttis täiega. Tipsu ema üritas Clarat magama panna, aga naljatilk ainult naeris selle peale :D Ei jää tema tuttu! Niisiis istusime õues natuke. Korra läksid jälle Leticia, Clara ema ja Paz ära. Clara anti jälle tema isa kätte, kust ma sain ta peagi endale. Issil tulid tähtsad ärikõned ja ma juba varem silmasin, et talle meeldib telefoniga kaugele teiste juurest ära kõndida. Aga lapsega ta seda teha ei saanud ja siis ma päästsin ta piinadest! :D Lõbutsesin ise jälle pisikesega. Ja kui nad linnatiirult tagasi tulid, võeti ta mult jälle käest ära. Aga oli tõesti aeg väike uinak teha.. Ta jäi ikka väga kiirelt sinna vankrisse tuttu :) Aga mitte kauaks. Umbes nii pooleks tunniks.
Ja siis läksime lõunale. Tädi juurde eilseid jäänuseid sööma. Sama seltskond jälle. Seal oli ka üks onu, kes tegi Pazile väikest vingerpussi. Mees oskas imehästi suuga linnuvilinat teha!! Jäigi täpselt selline tunne, et mingi lind on tuppa lennanud :D.. Tordini me seekord kahjuks ei jõudnud. Juba küsiti ära, kes mis torti tahab ja mindi kööki asja säädima, aga meie seltskond millegipärast tahtis juba koju tagasi minna. Oleks veel seda hääd torti saada.. Ma tean, et inimesed, kes mind hästi tunnevad, vähemalt osad neist, imestavad praegu, et ma nii palju tordist siin javatan.. Kunagi ma ei söönud ju üldse torti!! Aga ma ei tea, kas asi on minus või ongi asi nii, et siin maal on need tordid paremad, kui seal Eestis. Võibolla olen ma tüdinenud Kivi Pagari läbi sajandi toodetud ühesugustest tortidest.. Aga pähklitort ja trühvlitort on sealgi imelised! :) Eriti trühvli oma..

Kodus pakkisime asjad kokku ja hakkasime Minase poole jälle tulema :). Jätsime ka Clara ja ta vanematega hüvasti.. Tahaks seda piigat veel kord näha, aga ei tea, kas nad meie kutse peale meid tulevad külastama või mitte. Lubasid küll..
Enne päris sõitu käisime veel bensukas õhku rattasse pumpamas, mida muide palus Leticia teha.. Uruguay ei saanud midagi aru, et auto viltu oli :D. Ja kui õhk sees, hakkasimegi minema. Saime 50 meetrit sõita ja tuli järgmine peatus. Üks VÄGA positiivne peatus! Leticia sai Uruguay nõusse kohti vahetama ja Leticiat rooli taha laskma!! Kui nemad parasjagu ümber auto tiiru tegid, et kohti vahetada, hõiskasime meie seal taga Reinaga :D. Jeee, Leti, jee!! :D Siin peres ei kehti reegel: naine roolis, auto kraavis. Siin peres käib see lause vist mehe kohta.. :D Ja mul ei läinud siin Minase mägisel teel süda ka pahaks! Mida ime!! Kuulasin muusikat ja vaatasin aknast välja. Vahepeal panin silma kinni ka.. Väsimus oli ja siiani on suur. Kõrvus helises jälle Reio vana muss, mis on põhiliselt räpp ja väga-väga jama minu jaoks!! Varsti tuleb mp3-s suurpuhastust teha ja siis saab enda hea muusika ka lõpuks peale. Praegu pole ruumi.

Kodus tulin arvutisse ja nägin, et minu pere endiselt arvutis. Teil oli kell pool kaksteist öösel. Mõtlesin juttu teha, et kuidas pidu oli jne.. Aga tüübid magasid juba.. Kaks unist rääkisid seal minuga kaks minutit. Homme! Võibolla..

Kontrollisin siis oma meile ka. Sain omale tööd juurde... Viimasel ajal on aega niigi vähe, aga nüüd jääb veel vähemaks, sest Sakalast tuli kiri. Minust tahetakse järgmine artikkel teha.. Või no mind lisatakse selle tüübi artikli juurde, kes praegu USAst Eestis, täpsemalt Viljandis vahetusõpilane on. Aga väga lahe! Olen kuulus! :) Homme asun kirjutama, sest ajaloo tunnid jäävad niikuinii ära ja siis on nõks rohkem aega ka! :) Ja nüüd on ses mõttes lihtsam, et küsimused ka ees. Ja teie jääge siis Sakalat ootama!! Ja pilte pidin ka saatma. Loodame, et nüüd saavad ikka õigete isikute nimed pildi alla.. :D Koolilehega tekkis väike segadus, aga pole hullu. Huumor ikkagi ju :D

Aga enamus õhtu veetsin üleval. Käis jalgpall, selle pere tiim ehk Nacional mängis. Üks peretuttav mängib ka Nacionalis ja on vist isegi seal ründajate seltsis. Vähemalt teda näidati koguaeg, isegi reklaamides..
Ja Reina küpsetas ka tordi! Või õigemini mingi koogi küpsetas valmis, aga seda me millegipärast süüa veel ei saanud..
Ning siis tulid külalised... Pühapäeva õhtul.. Kõik olid niigi väsinud. Ja Valentina ja Tomas olid ka koju jõudnud. Külalisteks Mario oma naisega. Räägiti pikalt juttu. Meie sõime õhtust ja nemad vaatasid pealt. Ei tahntnud süüa. Põhiliseks jututeemaks oli Valentina mingi kutt, keda ta ühel 15-aasta sünnipäeval nüüd laupäeval nägi.. See 15-aasta sünnipäev oli Valentina elus esimene!! Mina ei suuda endiselt seda uskuda.. Huvitav, kas siis Uruguay sugulased ei kutsunud teda oma sünnipäevadele.. Ju siis. Aga igatahes eile nad Tomasega käisid ühel ja siis Valentina nägi seal mingit kutti, kes olla "nii ilus" olnud. Ta oli seda poissi oma sõbrannaga terve õhtu jälitanud ja lõpuks, kui oli aeg peolt lahkumiseks, läks ta selle poisi juurde ja küsis, kas ta võib temaga pilti teha. Poiss on 18-aastane ja nüüd meie Valentinake on sügavalt armunud.. Tegemist on kunagise Justin Bieber'i või praeguse Harry Styles'i laadse kutiga, kellel on pikad juuksed ja ta on need üle pea visanud.. No kujutate ehk ise ette.. Lõpuks läksid kõik kontoriruumi, kus oli Valentina läpakas ja siis kogu kambaga vaadati selle kuti facebooki. Mina ainult naersin, sest kõik tegid igasuguseid nalju Valentina üle :D:D Siis istusime natuke elutoas. Valentina mängis oma kassiga tagaajamist, ehk siis jooksis tema eest ära ja kass jooksis järgi. Mina jälle naersin.. Kassid on ikka totud..

Lõpuks väsisin ära ja tulin alla. Kuulsin, keegi peseb minu vannitoas. Muidugi Reina.. Nüüd ta on oma asjadega minu vannituppa ka kolinud.. Enam mul ei olegi oma vannituba.. :( Ja mis veel hullem, mina ei saanud pessu minna, sest soe vesi oli ju kohe kadunud peale tema suurpesu.. Äkki nüüd, poolteisttundi hiljem on natuke juurde tulnud.. Ja muide, pesemisest rääkides. Valentina ütles mulle, et mu juuksed on tumedamaks läinud ja Uruguay arvas, et kindlasti shampoonist. Selle peale küsis Valentina, et millega ma pesen.. Pantenega. Ja siis teda huvitas, et kas ma selle teisega ei pesegi (nime ma praegu ei mäleta, aga see, millesse ta mingit jura "naljaviluks" sisse pani)?? Naersin talle näkku ja ütlesin, et ei. Nüüd tuleb oma shampoonid ka vist luku taha panna..
Ja mis veel. Ma olen täitsa tuhajuhan, sest jätsin oma hambaharja La Palomale. Me vist lähme turisminädalal uuesti sinna, aga ma pean ikkagi homme kilpsat-kalpsat poodi uue järgi minema. Tore Anni! Õnneks see vana oligi juba nii kole ja vana..

Ja mõned pildid ka :)
Paz ja kass niisama magamas.

Totaaa!

Clara :)



See pool tunnikest, mil ta magas.



Isa süles.



Vaat, mis ma leidsin!! Pole varem neid siin Uruguays näinud..



Jeee! Üks pilt naljaga :)

Siis, kui ära hakati minema..


Homme lähen mina jälle kooli! Te, eestlastest koolijüssid, nautige oma nädalast vaheaega!

Kallid.


No comments:

Post a Comment