7 maa ja mere taga: Lihtsa elu Anni.

Minu nädal.

Esmaspäev. Terve päev möödus nuttes ja patja kallistades. Õnneks tegi ema-isaga jutustamine tuju veidi paremaks ja võttis mõtted eemale, aga kohe peale kõne lõppu olid pisarad jälle silmis.. Ning muidugi oli koduigatsus tol päeval ikka väga suur..

Teisipäev. Minu supertelefonike pidi mind äratama kell 7.15, sest kell kaheksa pidi olema ärasõit maale. Leticia pidi meid sinna mersukesega kohale toimetama. Aga muidugi otsustas minu kellake mitte heliseda. Õnneks Valentina tuli 7.42 mind äratama. Kiirelt lendasid veel viimased asjad kotti, riided selga ja üles hommikust sööma. Asja võeti tegelikult väga rahulikult ja kodust väljusime alles 8.38. Tegime tiirud igasugustes liha- ja saiapoodides, et ka mingit söögipoolist veel kaasa osta ja edasi sõitsimegi linnamürast eemale. See päris suur maakohake kuulub Uruguayle ja asub Minasest 45 km kaugusel. Ei teagi, miks meid siia varem ei toodud, aga tundus, et nad ise ka seal väga tihti ei käi.. Valentina ei mäletanud isegi, kas see maja näeb ilus või kole välja. Kohale jõudes sõime natuke jälle, hommikusöök oli äärmiselt kesine.. Ja siis otsustasid kõik magama minna. See meeletu uni, mis peal oli. Enne sõime veelkord, lõunat. Lõunaks valmistati mingit supi ja ühepajatoidu vahepealset asja, mis oli üli hea. Kogu seltskonnalt tuli palve teha seda toitu mõnel päeval veel. Algul oli meil üldse plaanitud seal olla kuni neljapäevani, aga muidugi venis see pikemaks. Ei kahetse. Kella ühest läksime siis tuttu ja kolmest tegime jälle silmad lahti.
Oli kätte jõudnud kauaoodatud moment - ratsutamine. Onu ja tädi, kes seal vahepeal tööl käivad, olid meile toonud sinna mõned hobusekesed.Võtsime kaks neist kinni. Minu kätte anti üks kõigepealt hoiule ja samal ajal püüti teist. Loomakestele kohe üldse ei meeldinud see mõte, et neid nüüd võetakse kinni, pannakse mingi asi selja peale ja siis üks raske inimene veel sinna otsa istuma. Aga neil ei jäänud muud üle. Minu kätte anti hoiule üks väga ilus valge, vähe pikema karvaga ja pruunide täppidega hobune. Nii mõnus pehme karv oli tal ikka. Kui ma ütlesin, et ma tahan temaga ratsutama minna, siis sain ma kohe vastuseks, et tema on kõige rahulikum hobune ja teda ma ei saa, sest Valentina ja Paz lähevad temaga. Siis püüti kinni üks teine valge hobune ja mina pidin siis temaga minema. Mis mul muud üle jäi, kui leppida.
Tomasele võeti üks pruunikam hobune, kõik kolm saduldati meil ära ja võisimegi teele asuda. AGA ei. Tomas väikseke hakkas meil kartma. Ta vist ütles juba alguses, et ta ei taha ratsutada. Aga kõik ikka palusid tal vähemalt proovida. Oli siis nõus, aga kohe kui ta hobuse peale sai, ütles, et tahab alla. Algul teda ei kuulatud ja umbes 30 meetrit läksime rahulikult kõndides. Siis tegi hobune paar traavisammu ja sellest Tomasele piisas. Rohkem ta ei tahtnud. Läksime siis Valentinaga kahekesi.
Maakohad siin Uruguays Minase lähedal on ikka meeletult ilusad. Maastik on ilus künklik ja puhas õhk ja mis kõik veel!!
Mina pidin meie jalutuskäigul olema see väravateavaja. Ja kuna ma seda veel hobuseseljas teha ei osanud, tuli iga kord maha tulla, värav avada, värav sulgeda ja uuesti hobuse selga ronida. Ja siis ühel hetkel otsustas mu sadula kinnitused lahti tulla ja sadul kukkus hobuse külje peale ning mina sadasin alla. Ei midagi hullu, väike ehmatus mulle ja suurem ehmatus hobusele. Siin on need sadula panemised ka natuke erinevad, kui seal Grete juures, seega mul see asi ka veel väga selge polnud. Ja kui aus olla, siis ma ei mäleta ka, kuidas me seda su ponidega tegime, Grete.. Nii ma siis võtsin selle hobuse, panin sadula ja tekid tal selja peale (las tassib ise) ja kõndisime koju tagasi. Õnneks oli maa lühike. Koduaias pandi hobusele jälle sadul peale ja võisime oma rännakut uuesti alustada. Seekord ma ütlesin, et mina enam aedu lahti ei tee, sest ikka väike kartusepunnike tuli sisse.. Ja nii me siis ratsutasime terve päev. Ning õhtul terve kamp oli köögis õhtusööki valmistamas :) Aijaa, Uruguay tuli ka otse La Palomalt meile sinna maale.. Ja ilm muide oli sel päeval ikka väga külm.. Ma võtsin ainult ühe dressika kaasa ja ma olin õnnejunnis, et ma oma pikakäistegapluusi ka viimasel hetkel kotti viskasin.. Ja oi kuidas ma oma jopet igatsesin.. Ning pean veel ütlema, et tol õhtul oli taevas meeletult suur ja imeline täiskuu! Vaatasime seda tükk aega. Tegin omale teed, võtsin selle ka õue kaasa ja lihtsalt imetlesime. Teised läksid veel hiljem uuesti vaatama, aga mina kustusin ära.. Tuli tudi.

Kolmapäev. Otsustasime ärgata vara. Äratus oli kell üheksa, aga kõik ärkasid üles juba kell pool kaheksa, sest meie kuninganna Valentina ei saanud magada ja siis ta lihtsalt kõndis tubades ringi ja äratas kõik üles. Aga mul oli tol hetkel temast täitsa savi. Magama ma eelmine õhtu ei saanud tükk aega jääda, sest meie Tomas otsustas magada elutoas ja vaatas enne magamaminekut telekat. Ja muidugi jättis ta teleka terveks ööks käima. Ja veel suhteliselt kõva heliga. Ja Valentina ei olnud nõus meie toa ust kinni panema, ta kartis..Ja nii kõik need ööd.. Mina ärkasin ikka kell üheksa ja ega ma millestki ilma küll ei jäänud. Kui ma hommikusöögi lõpetasin olid nemad parasjagu hobuseid püüdmas. Ja siis, oh imet, saime Tomase ka hobuse peale. Alguses tahtsin ma muidugi hobust vahetada ja selle ilusa pehme-karvalise ja pruunitäpilisega minna, aga Tomas oli kindel, et ta seekord tahab ka minna ja jälle jäin ma oma hobusest ilma. Siis tegime oma elu huvitavaks ja läksime selle onuga, kes seal nendel päevadel oli ja tööd tegi, kaasa lambaid koju tooma. Neil raviti sõrgade all olevaid haavu pannes sinna mingit lillat vedelikku ja siis tuli sealt haavast hullult palju usse välja.. Jaiks, väga rõve! Ma ei mäleta, kas see oli kolmapäeval või teisipäeval, aga korra lõigati ka ühel pullil üks sarv ära, mis oli tema põske sisse kasvanud. Verd voolas kõvasti ja ka sealt tulid ussid välja. Pulli hoiti mingi asjaga kinni, niiet ta sealt kuidagi välja ei saanud, aga kui ta oma tagaotsa viskama hakkas ja kõva häält tegi, siis me Valentinaga panime sealt tema juurest ikka väga kiirelt minema. Aga üsna pea olime jälle tagasi neid sorkimas :D
Kuna äratus oli täitsa vara tol päeval, siis magasime lõunauinakut paar tunnikest. Ja kella nelja aeg jälle välja! Hobuste selga. Selleks ajaks ma olin juba ise saduldamise ära õppinud :) Tore! Aitasime onul jälle loomi karjatada ja panime niisama hullu. Korra käisime ka Uruguay ja Valentinaga ratsutamas. Mina ja Valentina vahetasime hobused sel korral ära, aga oi kuidas mulle see tema oma ei meeldinud.. Koguaeg vehkis oma peaga ja oli minu arust isegi veel hullem, kui minu oma. Uruguay läks pehmekesega :) Tahtis ka väga rahulikku hobust, sest talle väga ei meeldigi ratsutada..
Ma vist veel ei kirjutanud, aga mu hobune oli ikka väga hulluke. Keegi vist polnud temaga tükk aega sõitnud ja seega ei tahtnud ta alguses mulle üldse alluda. Ja nii kui kodu poole suund jälle läks, ei saanud ma teda enam kõndima. Ainult jooksis.. Ja siis üritasin seal seda üleühe istumist (?) teha hobuse seljas traavi ajal ja siis kõik naersid mu üle, et ma niimoodi sõidan.. Lollid. Aga kolmapäeva lõpuks saime mu hobuga suurteks sõpradeks!

Neljapäev. Leticia tuli sinna. Ja sel päeval tahtis Tomas väga minu hobusega ratsutama minna. Aga mina enam selle teisega minna ei tahtnud, sest ta oli 27-aastane ehk siis väga vana ja VÄGA aeglane. Kõik, kes temaga sõitsid, olid alati viimased. Ja minu suhted minu hobusega olid ju nüüd väga head. Miks peaksingi ma vahetada tahtma.. Aga siis anti Valentinale uus hobune, mis ta tahtis ja Tomas läks Valentina vanaga. Kõik said nüüd omale meelepärased hopad. Siis saime jälle onule appi minna. See päev algas meil eelmisest ikka varem, niiet päike oli alles madalal ja maa märg. Ja kõik oli lihtsalt niiiiii ilus!!! aga kui tagasi tulime, tahtis Leticia ka tulla meiega. Kuid siis läks asi jamaks, sest meil oli neli hobust ja neli sõitjat ja keegi ei tahtnud enam selle pehme aga vana hobusega minna. Ja pealegi ütles onu, et ta ei jõua täiskasvanuid võtta peale. Ehk siis Leticia lootis minna minu hobusega. Natuke tegi mind see kurvaks, sest see tähendas, et mina oleksin pidanud vanakesega minema. Seda aga ma ei tahtnud ja loobusin üldse. Selg oli ka juba parajalt valus ja lubasin Leticial minu omaga minna. Siis tahtis aga Paz koos emmekesega minna ja kui Leticia ta mu hobuse selga istuma pani, läks hopa nii hulluks, et Paz oleks sealt peaaegu alla sadanud. Õnneks jäi hobune enne mind seisma.. Siis neil tuli muidugi kartus sisse, võtsid vanakese ja mina sain ikkagi kaasa minna oma hobusega. Üks asi veel, minu hobune kohe üldse ei sallinud seda vanakest. Nii kui lähedale sai, hammustas ja hüppas ja tegi kõike hullu. Seega oli temaga vahepeal natuke keeruline.
Ja siis ma pean veel muidugi rääkima, kuidas meie Leticia tuli ratsutama. Kui meil olid seljas kõige koledamad riided üldse, jalas tossud või kummikud, siis Leticia tuli ilusate teksade, ilusa pluusikese ja kauboi saabastega!! Minu wow-moment.. Imestasin, et tal kaabut ei olnud, aga juuksed olid selle eest ikka lahti.. :D Ikka igal pool peab ilus olema. Ning muidugi ei saa ma rääkimata jätta nendest kummikutest. Lõuna aeg tuli see asi jutuks, sest Leticia oli ostnud Tomasele kuskilt kummikud ja tõi need siis sinna maale talle. Jumala korralikud ja ilusad kummikud olid. Aga muidugi olid meie Valentinakesel maailma kõige paremad ja ilusamad kummikud üldse, sest neil oli peal firmamärk HUNTER ja need olla maksnud 2500 peesot ehk 91 eurot!!!! Issand jumal! Ma pidin ära minestama.. No kes ostab omale 100 euri eest KUMMIKUD!!! Tomase omad maksid ainult 450 peesot ehk umbes 20 euri.. Isegi see on minu jaoks kallis kummikute kohta. Ja need Valentina omad kusjuures tundusid mulle täiesti tavaliste roheliste kummikutena ja Tomase omad tundusid isegi paremad olevat.. Meeletu. Aga nemad ise usuvad, et need Valentina kummikud olid väärt-ost ja Leticia lubas endale ka ühed sellised osta. Täitsa segi. Aga las teevad, mis tahavad..
Sellel päeval käisime korra jälle ka Uruguay ja lastega ühel retkel. Õigemini pool teed olid teised lapsed ka meiega. Kõigepealt tekkis jama sellest, et Uruguay pidi minema Valentina vana hobusega, sellega, kes pead vehkis ja mulle üldse ei meeldinud. Uruguayle samuti see hobune üldse ei meeldinud ja siis tal vist läks tuju natuke ära.. Igatahes, kui me ühe väravani jõudsime, tegi ta selle hobuse seljas lahti, aga meie ei jõudnud enam peale teda sealt läbi minema, sest värav vajus jälle kinni. Siis ei saanud keegi enam värava avamisega hakkama ja Uruguay ütles meile, et kui me ise hakkama ei saa, siis ta läheb ise edasi ja meie võime tagasi koju minna. Tomas ja Valentina tahtsid ikka hullusti pusida, kuni mul sellest kopp ette tuli ja hobuse seljast maha hüppasin, et siis neile ja mulle ilusti värav avada. Meie retke sihtpunkt olid need ilusad mäekesed ja nendel olevad Uruguay eukalüpti puu kasvatus.. Tee viis pikalt üle põldude ja siis jõudsime jõe äärde.. Niii lahe!! Ma pole kunagi hobusega läbi suhteliselt sügava vee kõndinud! Vesi oli igatahes minu jalalabadeni :D Ikka arvestage, et ma olin hobuse seljas! Mina ja Uruguay saime üle ja jätkasime oma teekonda.. Läbi pisikese metsavõsa jõudsime jälle põllule, kus oli peale meie veel 6-7 hobust. Ja need muidugi vihastasid minu hobust väga meid pikalt jälitades.. Aga lõpuks nad otsustasid meist maha jääda. Muidugi ei jäänud mul märkamata ka see, et Valentina, Tomas ja Paz ei ole enam meiega. Hiljem tagasi kodus olles selgus, et see vana hobune, kellega Tomas pidi jälle olema, ei tahtnud veest läbi tulla ja nad jäid teisele poole jõe kallast.. Aga mida ilu!!! Oled mägede vahel hobusega!! Päike paistab, linna pole! Olen ammu mõelnud, et nii lahe oleks hobustega selline matk ette võtta ja nüüd, umbes tunnikesega sai see tehtud.. Niimoodi lambist! Ja see oli ikka meeletult ilus!! Päris mäe otsa me ei läinud, aga poole peale ronisid meie hobukesed ära! Lahe-lahe!! ja mul on tõsiselt kahju ikka, et meil fotokat seal retkel kaasas polnud. Ja muide, mingi üksik lehm oli ka sinna mäe künkale võsa vahele ära eksinud... :D Tegi meile muuuuu.. Ning siis pöördusimegi tagasi. Ning ma ei suutnud taaskord oma imestamist lõpetada. Te ei kujuta ette, kui tark loom on see hobune!! Ma ei teinud mitte midagi, et seda looma juhtida ja ta viis mu täpselt samat teed pidi koju tagasi! Muidugi traavides, aga ikkagi.. Ta teadis täpselt, kust me olime tulnud.. :D Lahe!
Õhtul läksime me kolmekesi jälle onule appi tööd tegema. Temaga oli ikka vahva! Rääkis meile igasuguseid lugusid, meiega olid veel koerad kaasas, kes lehmi ja lambaid taga ajasid ja nad koju tõid. Ajasime veel ühe lehma koju, keda järgmine hommik pidime tädiga lüpsma hakkama. Ja ma ei tea, kas suudate seda uskuda, aga kogu selle pulli karja peale, ja ma vannun, pulle oli seal vähemalt 200, oli ainult ÜKS lehm!! Meie teekonnal rääkis onu meile, et see hobune, kellega mina ratsutasin, on tegelikult väga hull ja kui ta tavaliselt kodu näeb, siis läheb ta väga hulluks, hakkab hüppama ja jooksma ja inimesed teda taltsutada ei suuda. Aga minuga ta seda ei teinud ja see imestas onu väga.. Ta ei suutnud üldse uskuda, et see hobune minuga nii rahulik oli.. Ei teadnudki täpselt, kuidas sellele reageerida.. Kas hakata natuke rohkem kartma või siis olla uhke. Valisin kuldse kesktee ehk siis mõlemad..
Ning õhtul tulid meile külalised. Ühel onul, Walteril olid kaasas püssid ning täpselt siis, kui me koju jõudsime, pidime ruttu hobustelt sadulad eemaldama ja siis hüppasime autosse, et meestega jänesejahile kaasa minna. Meie Valentinaga muidugi ei tahtnud, et kedagi siin nüüd tapma hakatakse ja seega leppisime kokku, et kui meie mõnd jänest näeme, siis neile ei ütle :D. Selle Uruguay kohutava sõitmise ja meie kastis külmetamise ajal ei näinud me aga ühtki jänkukest. Küll aga üht mulitat, ühte mingit suurt lindu (emu vist) ja sadat pulli.. Neid ei tahetud.. Ja kodus grilliti liha ja vorsti :)

Reede. Hommik algas muidugi jälle vara. Või no kell üheksa ärkasime selle peale, et kell ei olnud helisenud. Panime ruttu riide, sõime ruttu hommikust ja jooskime välja. Aga saime suure pettumuse osaliseks, sest onu ja tädi olid lahkumas just sel hetkel, mis tähendas, et me ei saanudki lehma lüpsta.. Kurb.. Aga ajasime siis Valentinaga hobused kodu poole, ajasime neid ühes aias umbes 15 minutit taga, et neile rihm külge panna ja siis saduldama hakata.. Oli keeruline, aga hakkama saime. Või no mina sain, sest Valentina hakkas kartma seda vanat hobust, kes paistis väga kuri olevat, aga tegelikult ta ei teinud midagi. Minu hobune aga oli juba nii tubli, et tuli ise mu juurde, kui nende rakmetega kohale jõudsin.. Ja sellest ajast nii iga kord. :)
Käisime ratsutamas siis jälle, ajasime hobuseid ja lambaid taga ja jälle möllasime niisama. Kann ja selg olid tegelikult ikka väga valusad selleks ajaks. Õudne.. Ei kujuta ette, kuidas mõned inimesed nagu Grete pere seda iga päev teha saavad..?? Vist on juba ära harjunud..
Päeval tekkis meil üks jama kah.. Läksime järjekordsele matkakesele hobustega ja siis otsustasid Valentina, Tomas ja Paz (Valentina ergutusel) mind ja minu hobust igasuguste puu küljest korjatud asjadega loopima hakata.. Tegelikult olid nad seda juba korduvalt teinud ja mina muudkui pidin korrutama, et nad järgi jätaks, sest hirm oli ikka sees selle hullukesega ratsutada.. Äkki hakkab mind loopima või miskit.. Ja siis mul sai hing täis, keerasin otsa ümber ja rääkisin aias auku kaevavale Uruguayle kogu loo ära. Ta lubas nendega hiljem rääkida, mida ta ka tegi, kui nad tagasi koju jõudsid. Lapsed said aru ja kiusamine lõppes.. Vähemalt see..
Kella neljast otsustasime jälle minna. Saduldasime hobused ära, õigemini mina saduldasin, sest nemad ei saanud sellega kuangi hakkama ja vajasid abi ja siis asusime teele. Jõudsime esimese väravani ja siis ütles Valentina, et tema ei taha minna, kuna nii palav oli ja tal hakkas hobusest kahju. Tegelikult oli tõesti palav, aga kogu minu töö ja vaev.. Sest muidugi pidime me need sadulad jälle ära võtma neilt.. Et neil ikka hea oleks.. Nojamh. Siis ma otsustasin omale ühe õunakese koorida ja seda süüa. Läksin sellega välja teiste juurde, kus olid ka meie hobused ja tekkis tahtmine üks väike tükike ka oma hobusele anda. Selle peale tahtsid muidugi lapsekesed ka minult õuna, et enda hobustele anda. Jagasin siis kõik oma õuna ära ja nii me siis neid toitsimegi. Esimest korda elus nägin, et mõnele hobusele ei maitse õun.. Veider. Aga minu omaga sai palju nalja, sest nii kui ta õuna tüki suhi võttis, tegi ta ikka väga naljakat nägu. Selle peale küsis Reina, et mida me neile anname ja kui ma ütlesin, et õuna, saime temalt ikka kõvasti pahandada. Õunakilo, tuleb välja, maksab siin maal umbes 65 peesot ehk umbes 2,5 euri.. Meeletu ju. Pole varem seda tähele pannud.. Vabandasin palju ja õnneks Reina sai aru, et algul oli see õun mõeldud ikka mulle söömiseks. Siis ta läks lõikas meile maisipõllult kolm maisivart ja saime neid sööta. Lapsed aga jätkasid veel tükk aega hobuste söötmisega võttes maast muru ja puu otsast lehti. Sattusid õhinasse. Mina istusin palgil ja nukrutsesin jälle. Seda nukrutsemist oli ennegi ja on praegugi.. Põhjuse leiate üle-eelmisest postitusest.. Korra läksin kodust 50 meetrit eemale ühe aia juurde, kus olid kaks kitse ja mõned lambad. Mõtted olid jälle väga kurvad ja pisarad voolasid. Siis tuli üks kits sinna nii kõvasti möögima (?) ja nurus mlt pai. Paitasin siis teda mõnda aega ja siis läksin seal lähedal asuvale palgile istuma. Nutsin. Nutsin palju. Aga kits, va tola, otsustas mu tuju tõsta. Tema võttis sisse lamamisasendi, pani oma suu mulgu käima nagu näriks nätsu ja vaatas mind selliste väga tülpinud silmadega.. Täielik rullnokk tundus ta mulle tol hetkel ja mul ei jäänud muud üle kui lihtsalt naerma hakata :D See vaatepilt oli lihtsalt tõsiselt naljakas. Tänan sind, kitseke, et muutsid mu tujukese natukenegi paremaks! :)
Ja siis tegime midagi toredat. Uruguay tõi meile väiksed puukasvandikud ja kolm neist saime maha istutada. Kaks istutas Paz ja siis ütles Leticia, et ma ka ühe puukese Uruguaysse istutaks! Tegi tuju kohe palju-palju paremaks!! :) Eestis pole ma vist ühtki puud istutanud.. Vähemalt enda teada mitte.. Aga Uruguays on nüüd minu puu :). AGA varsti olid kanad-kuked neil juba kalla. Õnneks sain naad oma suure vapra hobusega ära ajada!
Käisime veel korra ratsutamas, siis läks Leticia oma lastega ja seekord pidin ma ikka koju jääma. Mängisin kaarte.. Üksi.. Ja Reina küpsetas PANNKOOKE!! Valentina arvas meil, et pannkoogid hispaania keeles ja inglise keeles tähendavad ikka väga erinevaid asju. Kui ta lõpuks aru sai, et need on samad, siis käskis ta Reinal neid muidugi teha ja emal poest dulce de lechet osta. Kui nad oma retkelt tagasi tulid, läkisme meie veel pisikesele tiirule ja kui tagasi tulime, saimegi kõik ühe või kaks pannkooki ohtra dulce de lechega. Mina isiklikult ühe. Ja siis tuli jutuks, et millega meile meeldib pannkooke süüa. Minu ütlemise peale, et mulle maitsevad pannkoogid meega väga arvas Leticia, et tema jaoks on need väga magusad.. Küsisin talt siis, et kas dulce de leche siis ei ole nii magus..?? :D Minu arust on sellega isegi magusam, aga sellele sain vastuse, et dulce de lechega on nagu tavalisem ja sellega ta on harjunud.. No olgu..
Ja õhtul tuli ka Walter jälle külla, grilliti lambakintsu ja vorsti. Lammast ma ära ei jõudnud oodata, sest varsti juba kustusin. Muide Reina lubas meile, et järgmise päeva hommikul lähme temaga lehma lüpsma :D

Laupäev. Vihma sadas. Meeletult. Kell pool üheksa oli meil äratus, aga kui silmad tol hetkel avasime, saime nad rahulikult jälle kinni panna, sest mis me ikka selle vihmaga seal väljas teeme. Mul ei tulnud tükk aega und ja kui lõpuks tuli, siis magasin üheteistkümneni. Toimus hommikusöök ja hakkasime asju kokku panema ja koristama. Korra käisime ka uurimas, kas äkki lehma saame lüpsta, aga lehm va ullike oli plehku pannud. Ja kuna vihma ka sadas, siis me teda enam tagasi ajama ei läinud..
Tegelikult oli täitsa kahju maalt ära tulla. Väga tore oli seal ikka olla. Puhas õhk, maaelu, ilma arvutita, ilma telefonita ja minu puhul ka ilma telekata.. Mõnus. Aga autosõidu ajal plaaniti juba kõik vaheajad siia. Kahjuks on järgmine vaheaeg alles juulis ja ma olen selleks ajaks juba vana-võidus puhkamas.. Aga õnneks lubati ka mõnel nädalavahetusel tulla :) Tore!!!
Ja siin kodus sõime lõunat, vaatasime telekat, mina rääkisin perega ja nii ongi.

Pühapäev. Täna jälle väga külm ilm.. Suvi vist kaob :(.. Ei taha seda koledat ilma.. pähh.. Aga tänane päev ei olegi midagi erilist olnud.. Või no teiste jaoks oli see vaheaja viimane päev. Homme lähen minagi kooli uurima, et kas ma saan kuuendasse klassi kunsti suunda minna või mitte ja et millal minul üldse kool algab :D. Vahepeal käisid meil ka külalised, kellega kõik vestlesid. Minu jaoks seal väga midagi huvitavat ei olnud. Vaatasin nende mölataustal telekat, kust tulid saated hispaaniakeelsete subtiitritega. Sai vähe lugemist harjutada ja ma sain täitsa aru, mis toimumas oli! :) Kiidan ennast!
Ja muud ei miskit. Õhutsöögiks sõime juba kolmandat korda sel nädalal seda ülihead supi ja ühepajatoidu vahepealset asja.. Ja muide õhtust sõime alles kell üksteist öösel. Enne tegeleti kooliasjadega.. Neil seal uues privaatkoolis on täpselt ära öeldud, mitu vihikut peav olema, millised neist peavad olema paberisse pakitud, millised mitte, värvilistest paberitest kasutavad ainult rohelist.. Meie aru ei saanud, miks.. Aga minu jaoks oli põnev vaadata, sest mulle väga meeldib see aeg, kui valmistutakse uueks kooliaastaks, ostetakse uued pliiatsid, vihikud ja muud asjad. Kõik on puhas ja ilus.. :)

Pildikesed maaelust: