Täna oli see päev :)

Kirjutan jälle nõksakese siia. Mina ärkasin hommikul üles, algul oli küll väga suur tahtmine end siia jätta veel mõneks ajaks, aga ajasin end üles. Öö ei läinud väga hästi, jalgadel on miskit viga. Sain teada, et magneesiumipuudus on mul, aga ma ei tea, kuidas seda ravida.. Raha mul pole, et ravimit osta.. :D Igatahes, ärkasin üles, pesin end puhtaks ja mulle sisenes tunne, et täna tuleb eelnevatest ikka kaunim päev. Panin kohe vähe viisakamad riided ka selga :) Ja avastasin, et olen vist kõhnemaks jäänud. Ühed püksid, mis siin vahepeal ei tahtnud jalga tulla, sain kohe supsti jalga! 2 like'i kohe sellele, nagu issi ütleb :D

Siis ma läksin üles, et hommikust süüa. Kedagi polnud. Nad läksid just siis ära, kui ma pesust tulin.. Olgu. Aga ma leidsin külmkapist ploomid!! Vähemalt need puuviljakesed meil kodus! Ja need ploomid on siin ikka hiiglaslikud. Õunasuurused. Njammi. Ja väga maitsvad. Tegin omale ploomi-apelsini salatit. Oli hää. Istusin seal elutoas siis üksi ja vaatasin telekat. Miskit huvitavat ei tulnud. Ja siis jõudsid teised tagasi koju.. Leticia tuli minu juurde ja ütles nii muuseas: "Anni, ma jätsin need kastid, mis su vanemad sulle saatsid, sinna alla selle punase coca-cola külmkapi kõrvale!" Oh sa pele, kui kiirelt olin ma püsti, kui kiirelt ma need nõud püsin ja kui kiirelt ma alla jooksin neid pakke haarama. Aga millegipärast ei tahtnud ma neid avada enne, kui olin perele,või siis vähemalt ühele neist kolmest seal teada andnud, et sain pakid kätte. Aga näedsa, nemad istusid skype'is just sel hetkel ja nii me koos need avasime. Issi oli küll veel tööl, aga nii kaua ma ka ei suutnud oodata, kuni tema ükskord sealt tuleb..

Oiiiiiiiii kui rõõmus ma olin!!! Ja niiiii palju kommmmiiii!! Ei oskagi kirjeldada, mis tunne see oli pakki saada ja pakki avada, aga ülimalt õnnelikuks ja rõõmsaks tegi see mind küll. Mis siis, et ma umbes teadsin, mis sealt mulle vastu vaatab, aga põnevus oli meeletu! Nagu väike laps, kes just kuusealt hunniku kingitusi leidis.. Mis ma siis kõik sain.. Komme seitse pakki + veel kotitäis pralineesid, kolm suurt šokolaadi ja viis väiksemat, liitrise jäätisekarbi täis piparkooke (emme, proovisin, glasuur oli imepehme! nagu just peale pandud..), suure südame piparkoogi (vanaema, kahjuks oli glasuur täiesti pulbriks purunenud, aga kindlasti oli seal midagi ilusat peale joonistatud..), kaks ristsõna ja oma punased sukapüksid! Kiidan seda kõike super heaks!! Aga selline nagu ma olen, ikka tahan oma kalleid maiustusi hoida. Olen vist neli kommikest ja ühe piparkoogi + piparkoogi puru ära söönud.. Kokkuhoidlik. Aga kohe tegin õhtuks plaani keeta omale teed või teha kakaod, süüa piparkooke ja vaadata Harry Potterit.. Minu hiline jõul :) Aga kell on juba kümme, mis ei tähenda, et ma filmi ei vaataks, aga mul on meeletult palav ja ma ei teagi, kas teha teed või mitte.. Andsin ühe suure šokolaadi ja mesikäpa kommipaki neile ka. Nad saavad veel, aga mitte kohe.. Siin ju sünnipäevad tulemas.. Aga nad läksid õhtuks jälle ilma mulle ütlemata välja.. Juba enne seitset olid kadunud ja tagasi pole tulnud. Ma veel tahtsin neile piparkooki pakkuda.. Loodan, et ma suudan oma isu nii palju taltsutada, et jääb mõni pisike tükike neile ka proovimiseks :D Kahtlane.. Oh seda õnne!!

Peale pakitsemist läksin üles tagasi, ikka kohutavalt hea tujuga. Sõime lõunat ja istusime natuke. Hakkas nõksa igav jälle ja tulin tagasi oma urgu arvutisse.. Ega siin parem polnud. Tuju oli mega, aga igav oli ikka natsa. Kella viiest küsiti minult lõpuks, kas tahan nendega kaasa minna. Parque de UTE. Mingi UTE-nimeline park. Käisime seal kunagi Camila tädi, Luciano ja tema isaga ka.. See, kus on basseinid ja mänguväljakud ja hotell ja kõik muu.. Kaua me seal ei olnud. Uruguay ja Paz käisid jõekeses, mis muide näeb väga must välja, ujumas koos paljude teiste meile võõraste inimestega. See seal on nö Minase ookean, kuhu kogu rahvas koguneb. Aga sinna parki sisenemiseks peab maksma ka natuke. Ei teagi, kui palju. Meie Leticiaga istusime kalda peal. Algul valitses meie vahel suhteliselt pikk piinlik vaikus. Tegelikult ei teagi, kas see piinlik oli, aga ühtegi sõna kummagi suust ei kostunud. Lõpuks ma siis alustasin vestlust küsimusega: "Ütle mulle, kui sa saaksid minna ükskõik millisesse riiki maailmas, kuhu sa läheksid?" Esimese hooga sain vastas ta mulle küsimusega, et miks ma seda küsin, et juttu rääkida?? :D Naersime. Aga siis ta ütles mulle Hispaania.. Lootsin miskit ägedamat, aga nende jaoks ongi kogu Euroopa selline müstiline ja äge koht nagu meie jaoks näiteks Kuuba või Tai.. Või Austraalia. Kui ma põhjust tahtsin teada ütles ta, et ta on mõningaid ilusaid pilte Barcelonast ja Madridist näinud ja tal on mõned tuttavad seal.. Kõik uruguaylased pidid hispaaniasse elama minema. Ütlesin talle, et Eesti kolib vaikselt ära Austraaliasse.. Ja nii meie vestluseke areneski.. Ning varsti juba lahkusime sealt pargikesest. Ainult sellepärast vist läksimegi, et nõksa kodust välja saada ja et nad saaksid ujuda. Mõnus. Aga autos oli natuke veider olla. Leticial ja Uruguayl oli vaidlus. Ja päris suur.. Teemaks uks La Palomal.. Õigemini aken, mis lukku ei käi.. Mina kiusasin Pazi. Teate vist isegi, miks..

Õhtul veel vaatasin telekat. Leidsin oma vanad sõbrad üles.. Ehk siis Rossi, Racheli, Monica, Chandleri, Phoebe ja Joey Sõpradest.. Oli tore. Ja tegin oma augustis ostetud ristsõna lõpuni, sest nüüd mul juu kaks uut! :)

Ja nüüd sõime Reinaga kahekesi õhtust. Ta oli teinud mulle hamburgeri pihve ja riisi MEGA õli sees, niiet mul suu rasvane.. Väkk. Tuleb piparkooki või kommi süüa.

Olge muškinid!

Ja Kaarlile ning tema fännidele ja eriti minu perele vinget rallit! Järgmine aasta külmetan seal juba koos teiega!

Ja minu Tiinadele head nimepäeva lõppu :)

Mhh.. tegin oma pakisisudest selle supertelefoniga pilti ka, aga millegipärast ta ei leia mul neid siit praegu.. Homme uurin veel asja. Varume kannatust.