Neljapäevad.

Eile sain magama siis nõks peale kolme. Siin selle pulganetiga võib lõpmatuseni jamada, ikka korralikult ei tööta. Väga närvi ajab..
Hommikul ärkasin üllatavalt vara. Juba enne kümmet tegin silmad lahti. Olin veel voodis, kui kuulsin, et Leticia, Reina ja Paz lähevad kuhugi. Mind jääti maja valvama.. Aga ma ju magasin.. Mõni minut hiljem, kui nad juba lahkunud olid, tuli mingi onu siia õue peale, karjus mitu korda HOLA, kõndis ümber maja tiiru, siis hakkas plaksutama (siin on plaksutamine kombeks.. ukse peale päris võõras koputama ei lähe..). Mina olin veel poolunes oma voodis ja ei julgenud küll ukse peale vastu minna.. Siis ta vist helistas Leticiale, sest varsti tulid nad korra koju. Reina lasi onul asjad toast võtta ja siis ta vist hakkas meil seal väljas miskit ehitama.. Minu pere lahkus taas. Ajasin siis end ka üles, sõin üksi hommikust. Vaatasin, mis telekast huvitavat tuleb, tuli mingi surfi pingviini animafilm.. Hispaania keeles.. Hea küll, see vaatamine aitab mul ka keeleliselt areneda niiet jäin seda vaatama. Varsti tulid nad koju.. Mina mõtlesin, et läksid ilma minuta randa, aga tegelikult käisid poes. Ostsid mingi nõudekuivatamis resti ja lõpuks osteti ka prügikast!! Seda viimast siin majas varem ei olnud, oli ainult kilekott ukselingi küljes rippumas.. Ja nüüd, kui me ära lähme ja rentnikud siia elama tulevad, osteteti lõpuks see prükkar ära. Parem hilja kui mitte kunagi!

Vaatasin multika ära ja mis edasi teha.. Ei olnud miskit huvitavat.. Tuli lõunasöögi aeg ja peale lõunasööki, kuskil kahe aeg hakkasin jälle kirjutama. Täna sain neljapäevaga isegi juba täitsa varakult valmis, aga edasi ikka ei kirjuta, sest ma ei jõua siin arvutis koguaeg olla.. Kuigi midagi muud ka teha ei ole. Kella viie aeg tahtsin minna mere äärde, tavaliselt ma üksi minna ei taha, aga nüüd olin nõus kasvõi nii minema.. Lihtsalt nii igav oli. Kui otsisin Reinat, et talle oma plaani teatavaks teha, leidsin tema ja Pazi aiavärava juurest koos asjadega ootamast.. Tuli välja, et nad ootasid Leticiat, kes oli küla peal, ja siis koos mindi välja sõpradega matet jooma.. Ja mind jääti kodu valvama.. Pettumus.. Suur pettumus. Pidin jälle arvuti tulema.. Rääkisin jälle igavuse peletamiseks empsi-issiga ja lihtsalt logelesin.. Ja siiamaani ma siin lihtsalt igavlen.. Teised tulid küll koju, aga nüüd on juba külm ja pime ning randa minna ei saa.. Võibolla lähevad nad kesklinna tsirkust vaatama hiljem.. Loodan kaasa saada..

Veel ei tea, mis kell homme ära lähme.. Võibolla lähme hoopis laupäeval. Aga homme pidi siin karneval olema.. Tahan vaatama minna :).

Aga nüüd siis tagasi reisi juurde:

Neljapäev 31.01.13                        BRITTA LÄKS VAHETUSAASTALE AUSTRAALIASSE! EDU! :)

Äratus, nagu ennem mainitud, oli kell 6.30.. Oh seda und.. Aga ruttu valmis ja hommikust sööma. Kell kaheksa väljusime ja seekord saime minna ka supermarketisse, et end soodsama toiduga eelnevalt varuda. Kolmapäeval peale paadi sõitu saime teada, et cataratasel Brasiilia poole peal on võimalik teha raftingut. See on see kosel täispuhutud paadiga sõitmine ja siis peab veel aerutama.. Suhteliselt keeruline asi. Kolmapäeval ütles Federica mulle, et see maksab 50 dollarit. Küll mina siis juuurdlesin kaua selle üle, kas minna või mitte. Keeruline. Kõvasti pani kahtlema see, et me just tulima paadisõidult, mis maksis juba 30 dollarit. Kui me seda poleks teinud, võibolla oleks siis kindlalt raftingut tegema läinud.. Igatahes, kuna ma otsust veel langetanud ei olnud ja sularaha oli ka otsas, otsustasin sealt supermarketi automaadist 50 dollarit välja võtta.. Just in case.. Äkki on see ikka nii äge, et peab minema. Aga vot näed. Keegi oli minu ainsa töötava automaadikese lolliks ajanud ja enam ta ei töödanud.. Väga kurb. Ei saanudki sularaha välja võtta.. Ja see kindlustas ka minu mitte mineku raftingule.. Õnneks mul see 20 reaali oli ja pudel vett, kolm õuna ja snickers võisid minu ostukorvi sattuda. Uskuge või mitte, aga Uruguays ei ole müügil sellist šokolaadi nagu Snickers.. Väga veider.. See ju see kõige tuntum..

Kui meie 30 minutit poes mööda sai, pidime jälle hanereas bussi astuma. Ning juba sõitsimegi Brasiilia cataratase poole! Ja mis lahe – piiripunkti ei olnud vahepeal!!! Õnnelikud! Jõudsime ilusti kohale, astusime bussist välja ja liikusime alguspunkti juurde. Natuke pidime ikka ootama oma uut giidi. Samal ajal uurisime nõksa kaarti ja tegime pilte ja olime vaimustuses. Kõigest. Taaskord. Seekord oli meie giidiks üks vahva onu. Alguses tundus ta selline rohkem äpu, aga tegelikult oli väga vinge giid! Liikusime uuesti kaardi juurde, Cezar (giid) rääkis meile, mis me teeme ja kuhu võimalik minna on. Jutt jõudis raftinguni. Seda tehti seal koskede all (kui nii võib öelda), trassi pikkus 4 km, alguse poole on vähe kiirem, lõpus läheb rahulikumaks ning hiljem saab selles rahulikumas osas ujuda. Ütles meile ka õige hinna – 40 dollarit.. Kallis tundus ikkagi. Õnneks oli peale minu veel, kes otsustasid mitte minna. Paadisõidul vist käisid kõik.. Neid mitteminejaid oli lõppkokkuvõttes isegi täitsa palju. Seejärel oli meil võimalus külastada vetsu ja 10 minutit alguspunktis ringi vaadata, sest Cezar pidi tooma meile piletid, brožüürid ja tema nimekaardid. Viimased pidime rinda riputama, et ta näeks, kes tema grupis on. Istusime seal alguspunkti juures maas, rääkisime, naljatasime.. Varsti Caezari-onu tuligi, saime oma asjad kätte ja võisime teele asuda.

Koskede juurde alguspunktist oli täitsa pikk maa (11 kilomeetrit) ja selleks pidime sõitma üldse bussiga, mis nende punktide vahel seal tiirutab. Mulle tegelikult väga ei meeldinud see variant, sest seda tõelist metsa nägi vähem.. Tee kõrval käisid ehitustööd ja buss lihtsalt vuhises kõigest mööda.. Aga pole viga. Bussis istusin ma Taiga ühes pingis ning tema otsustas ka raftingule mitte minna. Point oli aga selles, et kes raftingule ei läinud, pidid lõpp-punktis teisi tund ja 15 minutit ootama.. See meile ei läinud väga ning siis me uurisime Taiga, mis meil muud põnevat vahepeal teha annaks. Vaatasime kaarti ja avastasime, et seal on üks 9-kilomeetrine matkarada, mida saab läbida nii jalgsi kui ratastega. Rattaid meil ei olnud ja üks jalgsimatk suures metsas tundus väga lahe. Juba agiteerisime teisi, kes raftingule ei plaaninud minna, ka endaga kaasa ja kõik olid vägagi nõus. Jõudsime siis ühte vahepunkti, kust pidi meie grupp lahku minema, üks pool raftingule ja teine pool juba koski uurima. Seal pidime jälle natuke ootama, et raftingulised saaksid oma piletid ära osta.. Kasutasime juhust ja küsisime siis Cezarilt, et kas me tohime minna sellele 9-kilomeetrisele rajale matkama. Võisime. Kuid siin on üks AGA. Nimelt kõik maksab. Ja sellele matkarajale minek maksis 60 dollarit. Opadiii. Meil jäid kõigil suud lahti.. Mingi jalutuskäik maksab 60 dollarit.. Keegi ei tahtnud seda uskuda, aga Cezar kinnitas meile, et ainult see kõige põhilisem, koskede vaatamine ja nendele platvormidele minek, on tasuta.. Väga jõhker. Ja ma mõtlesin, et rafting on seal kallis.. Nii me kuldsed plaanid nurjusidki. :(.

Ja oligi minek. Alguses läks meie grupp koos läbi metsa esimese vaateplatvormini. Tee viis läbi metsa, kõndima pidi mingi mitmete S-kurvidega laudtee peal. See mulle meeldis isegi rohkem, kui Argentiina pargis, sest juba oli peaaegu nagu metsik džungel.. Siinkohal mainin, et terve selle pargis oleku aeg kummitas mind laul Wimboweh (in the jungle the myghti jungle the lion sleeps tonight..). Ja sellega ma tüütasin kogukampa :D Koguaeg :D

Jõudsime vaateplatvormile. Kui Argentiina osas eelmisel päeval pidin ma kõikidelt küsima, et palun tehke minust pilti, mul ei ole kaamerat jne, siis sellel päeval piisas karjuda ainult „FOTO!“ ja inimesed pildistasid mind! :D Olen kuulus. Ja kui aus olla, siis ilma kaamerata oligi lõbusam olla. Ei olnud mingit kohustust pilti teha ja sai mõnusalt nautida ja lollitada.. Mul oleks koguaeg oma vennakest siia kõrvale vaja oma mega varustusega.. :D

Saatsime raftingulised ära ja ise jätkasime oma teekonda. Cezar jäi meiega. Ajasime Johannaga teda ikka mitu korda oma veidrustega naerma. Korra sattusime jälle kõige ette Johannaga ja siis Cezar küsis meilt, et kust kandist me ka oleme. Kõigepealt ütles Johanna, et ta on Soomest. Cezar ütles selle peale „mira?!“ (vaata?! Nagu imestunult) ja hakkas temalt siis igasuguseid küsimusi küsima. Siis ma ütlesin, et ma olen Eestist ja mulle tegi ta ainult mhmh.. Siis ma küsisin, kas ta teab, kus Eesti on ja muidugi ei olnud tal aimugi.. Ja minult ta küsimusi ei küsinud, vaid jätkas Johanna küsitlemist. Siis meil tekkis Johannaga vaidlus, kes meist huvitavam on.. Minu arust olin ikka mina huvitavam, mis siis, et Cezar ei teadnud, kus Eesti on.. :D Totud põhjamaalased..

Ei oskagi teile väga midagi enam kirjutada. Kõik oli ikka meeletult imeline ja ilus ja mis kõik veel.  Ja võrreldes eelmise päevaga, oli neljapäeva matk palju lühem.. Varsti olimegi viimastel vaateplatvormidel ja need viisid ikka kosele üpris lähedale. Sai isegi nõksa märjaks.. Ja muidugi oli see vaateplatvorm väga paksult turiste täis.

Päris viimasel platvormil sai koske peaaegu et käega katsudagi. Ja see platvorm oli mitme-korruseline. Ja ülemisele platvormile sai liftiga. Olin kindel, et ka see maksab mingi raha juurde, aga oh näe imet, ei maksnudki.. Läksime siis üles, tegime jälle pilte. Seal nägin ma ka Brasiilia pargis esimest korda onu, kes krõpsaka raha eest pilte tegi. Ma ei tea, miks, aga need raha eest pildistavad onud ei olnud oma ametis kohe üldse head. Okei, kui nemad pilti tegid, siis pidid kõik pildile mittemõeldud inimesed eest ära kobima, aga muidu saime me oma digikate ja oma algelise andega palju ilusamad pildid.. Sellel ülemisel platvormil väsisime natuke ära. Istusime ühe vabatahtliku ja veel mõne vahetusõpilasega lihsalt seina äärde maha ja jäime neid koski vaadates sügavatesse mõtetesse. Väga deep moment jälle, aga mõnus. Lihtsalt istud ja vaatad koski. Ja siis jõuab asi reaalsusesse, et nüüd, täpselt sel aastal, sel kuupäeval ja sel kellaajal olen ma siin. Kohas, kuhu olen juba ammu tulla tahtnud.. Ja nüüd hakkabki see juba läbi saama. Aga õnneks võtsin ikka kõik, mis võtta andis!!

Ning siis kamandatigi meid püsti ja pidime kõndima päris lõpp-punkti, kus pidime teisi ootama. Lõpp-punktis oli jälle palju suveniiri poode, mingid kohvikud (üks neist kosele vaatega) ja lihtsalt pingid puhkamiseks. Üks nö suveniiripood müüs ainult juveele. Ehtsaid. Poes ei olnud mitte ühtegi inimest peale kahe omavahel jutustava poemüüja.. Minul tekkist tahtmine sisse minna ja võtsin Johannal ka sabast kinni. Iga ehte või kristalli juures tegime muidugi ohh ja ahh. Vot need olid alles ilusad ehted!! Ühel hetkel märkasid ka poemüüjad meid ja lõpetasid oma jutu.. Ütlesin neile siis, et jutustage edasi, me ainult vaatame, me ostma ei hakka, raha põle. Aga müüjaonu ja müüjatädi olid ikkagi viisakad ja hakkasid tööle. Siis mul tuli suhu küsimus, mida olen tahtnud kõikidest sellistest poodidest küsida: Mis on teil siin kõige kallim asi?? Sain vastuse. Seal oli mingi suuuur vääriskivi, mille peal olid veel omakorda vääriskividest valmistatud papagoid.. Selle hinnaks oli 126 000 reaali ehk enam-vähem 40 100 eurot. Opsti. Ja see kivi oli ikka tõesti väga-väga suur.. Huvitav, kui keegi ostakski selle, kuidas ta siis kavatseb selle sealt ära vedada..? :D Bussiga?? :D

Edasi läksime Johannaga järgmisesse suveniiri poodi ja seal müüdi juba igasuguseid asju selle pargi firmalogoga.. Algul mõtlesin osta siis kah kaks postkaardikest, üks 2,50 reaali. Ilusad postkaardid olid. Kuna sularaha väga palju rohkem ei olnud, siis mõtlesin proovida, kas mu vahva krediidipanga surfikaart ka töötab selles poes. Ja oh seda õnne, töötaski! Kus siis läks ostmiseks! Koju seinale meie pere kogusse üks uus taldrik. Selle valimisega oli mul ikka tükk tegu. Ükski polnud perfektne ja suhteliselt kallid olid nad kõik. Aga ema palve tuli täita ja valisin koos ühe vabatahtlikku abiga taldrikukese välja. Viisin kassasse ja ostsin ära. Õnneks pakiti taldrikukene seal ära ka ja järgmine kord, kui ma seda näen, on alles oma armsas kodus Vana-Võidus :). Ja siis mul tekkis vajadus osta ka endale midagi mälestuseks.. Midagi pisikest, aga armast.. Pluusi millegi pärast ei tahtnud, kuigi seal müüdi ikka päris ilusaid pluuse ja üldse mitte kallilt.. Ja siis ma avastasin oma vanad head võtmehoidjad. Mul hakkab ka vaikselt üks kogu tekkima.. Minu koduvõtmete (Eesti omade) kimbus on kolm võtit ja vist juba kümme võtmehoidjat. Ja enamus neist on kuskilt välismaalt! :).  Ostsin sealt siis ühe ilusa võtmehoidja ja saan selle ka sinna juurde lisada. Pluss mul on veel üks võtmehoidja Cabo Poloniolt.. :D

Ostud sooritatud, läksime teiste juurde ühte kohvikusse istuma ja saime lõpuks süüa. Õun maitses hää. Kuna teised otsustasid nüüd peale söömist poodidesse avastusretkele minna, siis ei viitsinud me Johannaga ka sinna kahekesi passima jääda ja läksime uuesti sinna poodi. Väga vahva pood oli tegelikult :). Ning juba tulid meie raftingu tüübid ka tagasi.. Peab ütlema, et ootasin ikka palju rohkem emotsioone. Kui küsisin, kuidas oli, öeldi mulle, et täitsa lahe, aga oleks võinud natuke pikem olla.. Selle raha eest nad täit rõõmu ei saanud.. Kui aus olla, siis minule oli see isegi lohutav uudis :D. JA SIIS ma avastasin, et seal samas on postkast ning on võimalus saata postkaardid just sealt samast, kose kõrvalt! Küsisn kohe vabatahtlikult pastakat, kirjutasin kaardid valmis ja siis alles avastasin, et ma ei tea aadressi. Tahtsin siis isale helistada ja kui ta vastu võttis, tuli mul alles meelde, et mul ju kõlar ei tööta.. Niiet ma ei kuulnud midagi, mis ta mulle rääkis.. Ütlesin talle, et ta mulle tagasi helistaks.. Vana loll.. Ega see asja ei parandanud. Siis saatsin sõnumi, aga vastust ei tulnud.. Arvasin, et ju need sõnumid ei liigu siis nii kiiresti. Tahtsin proovida helistada kellegi teise telefoniga, aga siis mul sai helistamiseks kõneaeg otsa. Me ju olime Brasiilias ja kõik see helistamine/sõnumineerimine jälle kallim. Oh jama. Olin juba lootust kaotamas, aga õnneks siis lõi mul pirn peas põlema. Seal samas kõrval oli ka internetipunkt. Läksin uurima, palju asi maksab. 1 minuti internetti = 0,1 reaali ja miinimum oli 20 minutit. Ehk siis 2 reaali pidin maksma, et vaadata korra internetti ja leida õiged aadressid. Aga asi oli seda väärt :). Kirjutasin aadressid ära ja kleepisin margid ka külge ning siis nad potsatasidki kollasesse kulunud kirjaga postkasti. :)

Peale kogu seda kiiret tuuseldamist sain rahulikult teiste juurde istuda. Käimas olid igasugused jõu ja ilu numbrid. Tugevamad vahetusõpilased otsustasid keset platsi kätekõverdus, kätelkõndi ja kõike muud sarnast tegema hakata. Ja teiselpool mind läks lahti kätesurumisvõistlus. Mis sa ikka seal cataratasel teed... Ning juba tuligi Cezar ja ütles, et meil on aeg minna.. Istusime bussijaama ja jäime bussi ootama. Buss tuli. Selle järel tuli ka kahekordne buss, aga millegipärast ei lubatud meid sellele.. Leppisime tavalisega. Tee möödus ühest vaateplatvormist, kust võis vilksamisi veel viimast korda näha cataratast ja siis oligi kõik. Tšau-Tšau Iguazu.. Kurb moment. Ilu jäi seljataha..

Ning alguspunktis tagasi, ütles meile Cezar veel ühe kurva uudise.. Me pidime oma nimekaardid tagasi andma.. See oli juba nii armsaks saanud ja oleks tahtnud selle ikka mälestuseks jätta, aga ei tohtinud.. Bussi sisenemisel korjati need kõigil ära :(. Bussis tegi veel giid ühe armsa lõpukõne ja oligi kõik.  Siis küsiti meilt, mis me oma viimasel õhtul Brasiilias teha tahame. Valida oli ostukeskuse ja baari vahel.. Mina oleksin tahtnud ikka midagi huvitavat poest vaadata, sest sinna kanti enam ju enam ei satu. Kõigepealt oli asi täpselt võrdne.. Siis tuli bussi üks vabatahtlik ja kui tema ütles, et lähme baari, siis oligi otsus kindel. Poodi lubati järgmisel päeval enne ärasõitu korra minna. Kuid siis tax-free poodi, mis vist pidi isegi maailma kõige suurem olema ja see asub Argentiina – Brasiilia piiril.  Ning siis hakkasidki bussi rattad veerema ja sõitsime hotelli.

Kui nüüd võrrelda Argentiina ja Brasiilia parke, siis mulle meeldis Argentiina oma isegi rohkem.. Seal nägi rohkem, sai koskedele lähemale (nende alla, kõrvale ja peale) ja see tee üldse oli huvitavam (korra viis üles, siis jälle alla jne..). Brasiilias nägi rohkem üldpilti ja selle Kuradi Kurgu juurde nii lähedale ei saanudki.. Aga Brasiilia pargis olid ägedamad poed :D

Hotellis oli meil jälle logelemine. Kes käis basseinis, kes teki lõunauinakut ja kes vahtis niisama tühja. Minul tuli millegipärast mingi energiapisik sisse. Basseini ei tahtnud minna. Hoopis Johanna tuli minu tuppa (taanlased olid kuskil väljas vist tol hetkel) ja siis hakkasime telekat vaatama. Kõik super neli kanalit olid portugali keeles..  Tegime oma elu siis natuke huvitavamaks, hakkasime ise teksti välja mõtlema neile. Asi muutus ikka väga naljakaks! :D Pidasime päris pikad dialoogid niimoodi maha.. Tegime seda kohe nii pikalt, et varsti hakkas igav. Siis ma avastasin, et meie telekas seal oli juba niivõrd moodne, et sai USB-pulga sisse panna. Ja minul juhuslikult oli mälupulk kaasas. Ja mälupulgal on mul endiselt see Eesti presentatsioon ja Videviku film.. Otsustasime parema, Eesti presentatsiooni kasuks. Natuke saime rahulikult vaadata, kui tuli see tüütu Ellen (taani tüdruk) meie tuppa. Tal oli vaja igast tühjast tähjast rääkida, siis oma väga koleda lauluhäälega kõvasti laulma hakata, end peeglist vaadata ja kurta, kui paksuks ta ikka on läinud.. Siis vahetas vist Johanna oma peas ka kanalit, niiet hakkas samamoodi hädaldama, nagu Ellen. Olin Forever Alone ja vaatasin ise oma video lõpuni..

Siis otsustasin pessu minna.. Johanna läks ka juba ära ja Ellenil tuli ka mõte basseini minna. Sain rahulikult pesta ja siis tulid taanlased tagasi. Me pidime kell 20.45 all valmis olema, et siis koos sööma minna ja kell 21.30 sealt edasi siis kohe baari minna.. 20.20 ütlesid mulle taanlased, et tahavad Videviku filmi vaadata. Nad ei olnud ise veel pesuski käinud.. Ütlesin neile siis, et me peame 20 minuti pärast valmis olema, et tõsiselt räägite või..? Nende jaoks oli aega küll.. Nojah, mul oli neist jumala savi ja panin selle filmi siis käima. Ise panin veel mõned asjad kohvrisse kokku ära ja siis panin end valmis ning läksin alla. Seekord tehti meile söögiks traditsioonilist Brasiilia toitu.. Riis, terav oakaste liha või grillvorstiga. Istusin lahedate kõrvaltoalistega ja kahe vabatahtlikuga ühte lauda. Nemad uurisid minult siis, et kus taanlased on ja kui ütlesin, et vaatavad filmi oma toas, said nad ikka väga pahaseks nende peale. Nad olid meil alati suured hilinejad.. Nagu juba ütlesin, kell 21.30 pidime lahkuma.. Taanlased tulid 21.25 alla sööma, endal veel tuduriided seljas.. Nad saadeti kohe ukse pealt tagasi, sest neil oli ikka kindel soov meiega baari tulla. Ehk siis söögist jäid nad ilma. Meie aga tegime suure aplausi kokatädile, sest söögid olid nendel päevadel ikka väga maitsvad! :)

Asusime teele. Kui enne sai toas pikalt-laialt juureldud, kas jalga tuleb panna pikad teksad või lühikesed püksid, siis õue sattudes olin ma väga õnnelik, et pikad püksid kohvrisse jätsin ja lühemate kasuks otsustasin. Ikka väga palav oli.. Muidugi ei saanud me ka seekord lahkuda ilma ootamiseta. Seekord ootasime bussi ennast, mis meid siis varsti juba baari viis. Ettekandjad organiseerisid meile ruttu ühe suure laua ja tõid meile joogikaardid. Nagu arvata, olid seal sees ainult alkohoolsed joogid.. Mina, tubli tüdruk, alkoholi ei taha.. Alkoholi maitse ei ole kohe üldse mulle mokkamööda.. Seega sai palutud teine menüü veel, kust juba võisin magustoitude seast leida mõnusa milkshake’i.. Šokolaadiga.. Mida paremat veel tahta!!! Maksis see 8 reaali.. Mul oli 10 ja viis pidin taksosõiduks hoidma.. Aga Johanna, selline tore söber mul, tegi mulle taksosõidu välja ja alles pühapäeval sain talle tagasi maksta.. Teised kõik aga tellisid jooke, mis sisaldasid ikka alkoholi.. Minu, armas nagu ma olen, sain proovida teiste jagusid ja peab ütlema, minu jook oli ikka kõige parem :D. Üks vabatahtlik ja Daniel Saksamaalt tellisid kahepeale mingi kahe liitrise õlle, mis toodi neile lausa suure nõuga kohale, kust nad said siis vaikselt kraanist omale klaasi valada. Vahva! Johanna kaanis oma joogikese kohe alla ja jäi sellest ikka täitsa purju. Tegemist oli väga kange mingi Brasiilia traditsioonilise joogiga, mida vähemalt pool rahvast tellis.. Mina, Vic ja Johanna sattusime tegelikult väga heasse kohta istuma. Istusime küll väljas, aga sealt paistis täpselt ära baari sees olevad telekad ja nendest näidati meile mingeid nö naljakaid koduvideoid. Vahepeal tuli isegi kassieri :D Me seal siis naersime, kõhud kõveras.. Teistel hakkas vahepeal isegi natuke imelik meie pärast.. :D Aga meil oli ikka väga naljakas. Varsti said need läbi. Meie kõrval täpselt mängis ka mingi vahva bänd. Daniel Saksast tellis neilt mingi loo, mida vist ainult tema ja bänd teadis.. See laul oli pühendatud muidugi kõigile meile, vahetusõpilastele, aga kõik jäid tumma näoga passima, kui nad seda mängima hakkasid. Ainult Daniel laulis kaasa :D Ning kui kõik juba parajalt švipsis olid, läksid nad tantsima või kuskile mujale juttu rääkima, niiet varsti ma olin seal laua ääres täitsa üksi. No mitte päris üksi.. Üks vestluskaaslane läks, teine tuli.. :D Siis tegi bänd pausi ja järsku hakkasid baaris sees trummimäng pihta. Bändimehed (või ettekandjad, ei saanudki täpselt aru) olid kostüümid selga pannud, löökpillid kätte võtnud ja kahel neist olid mingid nõud käes. Niimoodi kõva lärmi tehes mindi ühe naise juurde.. Ma mõtlesin, et nüüd keegi vist kosib selle naise ära.. Aga tegelikult oli ka see vist mingi traditsioon.. See naine pidi selle trummimängu saatel jooma mingit väga kanget alkohoolset jooki, mida kaks meest talle ülevalt mingite nõudega suhu valasid ja see jook ise samal ajal põles.. Väga huvitav vaatepilt oli. Kolm korda pidi võtma ja siis sai vaatemäng läbi. Lihtsalt niimoodi. Meie läksime tagasi jälle oma kohtadele ja varsti oli bänd ka jälle platsis. Ning siis hakkas mingi YFU-sisene tequila võistlus. Või no keegi tegi kõigile soovijatele tequila shotsid välja.. Mina jäin ikka kõrvale. Ei aitäh! Meie vabatahtlikud leidsid ühest baari nurgast veel kaks uruguaylast.. Kohe toodi nad meie juurde ja kõigil oli jälle juttu kauemaks. Kell 00.30 oli meil tegelikult kokku lepitud, et suundume kodupoole. Kõigil oli aga niivõrd tvahva olla, et võtsime vastu uue otsuse minna koju tund aega hiljem.

Lõpus tegelikult hakkas juba igav.. Istusime seal juba vist peaaegu kaine Johannaga ja ootasime taksot. Esimese kambaga tulime ka koju. Kambas 10 inimest. Hotelli sisenedes nägime Johannaga fuajees nii palju putukaid.. Selle peale ütlesin mina hispaania keeles muidugi, et siin on nagu loomaaed.. Selle peale hakkas üks noor kutt retseptsioonist väga kõva häälega naerma.. Tore, kui suudan inimestele huumorit pakkuda!

 Tegelikult oli meil väss täitsa peal, aga magama ei tahtnud veel minna. Panime tuduriided selga, võtsin oma padja ja USB ning oli plaan minna lahedate (Johanna, Sonya ja Florane’i) tuppa Videvikku vaatama. Teised olid ka juba hotelli jõudnud. Siis nägime väga-väga purjus Federicot, kes ei saanud oma toa ust lahti. Vabatahtlike tuba oli teisel pool minu tuba.. Kuna nende toa võti oli kellegi käes, kes just parasjagu hotellis ei olnud, siis anti talle alt mingi suur punt võtmeid. Ükski neist ei avanud.. :D Me läksime Johannaga appi. Siis ma avastasin, et kõigil on teise korruse tubade numbrid peal, meie olime kolmandal. Federico jooksis alla uuesti järgmise kimbu järele, aga siis tuli juba naerupall retseptsioonist (mida keerulist sõna??), tegi ukse lahti ja aitas Federico tuppa. Ning meie saime minna filmi vaatama :). Pidin sinna voodi peale juba magama jääma. Johanna sasis juukseid jälle, konditsioneer lasi mõnusat jahedat õhku ja tekk oli peal. Hea!

Aga kell kolm otsustasin siiski magama minna. Jätsin nemad sinna filmi veel vaatama ja ise pugesin oma voodisse.. Jäin kohe magama.. Ja siis sai kell neli ning taanlased otsustasid jälle tuppa tulla. Mina magasin mõnusat und ja siis oli neil vaja mind üles äratada, sest tahtsid oma enne pooleli jäänud filmi lõpuni vaadata.. Ütlesin neile täiesti tõtt, et mälupulk on teises toas ja nad ei saa vaadata. Korra käis näh, aga siis läksid nad ka magama ära. JESSSS!!

Bussi tagasi saime, näitas meie kraadiklaasike sellist temperatuuri.. Ei teagi öelda, kas valetas või mitte. Meile tundus, et mitte.. :D

Selline Forever Alone kujuke seisis seal pargis. Peened naised võisid talle kätevahele pugeda

Vaatasime tõtt.. Mina kaotasin..

Alguse kaardi juures.. Meie giid Cezar meile värki seletamas.

Ilusaks tehtud neiud söövad õhtust, et siis peale seda pidusse pillerkaaritama minna :)

Jamh... Sellised need A & J on.. Koguaeg..

Alguspunkt

Äratulek.

Jõu- ja ilunumbrid.

Ootasime bussi.

See tore supermarket.

Kõtu oli tühi. Inimesed viskavad ju alati toitu prügikasti. FREE FOOD!

Üks miljonist jaapanlasest. Ilm oli tõsiselt kuum. Eelmisel päeval me seal rongis küsisime ka neilt, et kas neil palav ei ole.. Neil pidid seal all sellised riided olema, millega on lausa külm. Mingi süsteemiga riided.. Made in Japan.

Kõik tahtsid onule kaissu pugeda..

Kiidame!

Olen pikk.

Paharetipojad.

Sellised laudteed olid. Vahvad.

Need ongi need paadid raftingu jaoks.

Rõõmus USAkas Annalise.

Alguspunktis ootamaie.

Viimastel platvormidel.

Enne pidukest. Rõõmsad :)

Teised pidulised..

Asusime teele.

Federico tahtis koguaeg pildile ronida.. Suslik.

Ootasime bussi. Ja mis ikka muud teha, hakkasime Johannaga Macarenat tantsima.. Teate küll seda ju: klsdfihgie, ojfiwejwf, ikfdwoifwkfhjw, eeeeeeeeeeeeeeeee-Macarena! Kusjuures mõned isegi teadsid õigeid sõnu! :D Sellest peaks ka ühel vabatahtlikul pilt olema, aga ma pole seda veel saanud.. Siis me saime kommentaare kõigilt, et neil on meist ikka väga palju vahvaid pilte.. :D Me oleme Johannaga ikka väga fotogeenilised..

Üks ilus pilt ka vahelduseks.

Mõtetes...

Suguvõsa kokkutulek. Pidusöök inimestelt.

No ei suuda normaalsed olla..

Okei, vahepeal ikka :)

Kui te nüüd väga ilusti vaatate, siis ma meenutan ikka väga oma venda selle pildi peal.. Vähemalt minu arust. Ta ju meil täpselt sellise kantnäoga koguaeg..

Tädi vist ei näinud silti, mis need loomad teha võivad inimesele.. See oli kole.. Aga õnneks üks töötädi tuli ja ajas need jopskid (pean loomi silmas) eemale.

See meenutas meile Tarzanit.

Linnukesed tulid lõunamaale.

Turiste täis vaateplatvorm.

Florane'iga sõbrapilti.

See moment, kui Federico üritab pilti teha..

Mind ei ole siin..

Mis on teised 6??

Ilus Johanna poosetamas.

Turistid. Turistid igalpool.

See on eelmisel päeval tehtud..

Federico ja Annalisega.. Tegelikult tahtsin ainult Annalisega pilti, aga Federico, meie tippmodell pidi ka ikka pildile hüppama :D No las ta siis olla.

Sõduripoiste treeningpäev.

Rikun kõigi pildid ära... :(

Nagu oleks Photoshopitud..