Pühapäeval olime endiselt Reinaga kahekesi kodus ja mul oli siin all kopitamisest natuke kõrini. Olin üleval ja rääkisin mõnda aega Reinaga juttu. Rääkisin talle oma mõtted ja plaanid otse ära. Esimene asi oli kohe muidugi, et miks mina ei saanud Punta del Estesse minna. Vastuseks - Uruguayl ja Leticial oli mingi tähtis õhtusöök mingite tähtsate peadega seal Punta del Estes ja sellepärast nad sinna läksidki. Ja mul ei oleks seal kuskil magada olnud, sest nad ööbisid sõbra juures. Kahjuks ma ikka ei saa aru, miks nad siis Pazi kaasa võtsid. Siis tuli meil jutuks, et ma tahaksin minna termidesse mingi päev. Need aga asuvad siit üsna kaugel, umbes 500 km.. Ja mis veel, minu pere ei ole just termide kõige suurem fänn.. Õigemini neile kohe üldse ei meeldi. Aga sain infot, et sinna korraldadakse ekskursioone ja võibolla ongi parem mõni sõber või vahetusõpilane käevangu võtta ja ise minna. Ja Reina laps elab väga lähedal nendele termidele.. Ning siis ma lõpuks sain enam-vähem teada, mis tööd see Uruguay meil teeb. Ta nimelt kasvatab mingeid taimi, mida ta siis müüb edasi paberitootjatele, kes seda taime saadust kasutavad. Kahjuks on minu mälu halb ja mõistus bioloogiliselt mittetöötav, et ma ei tea, mis taimi ta kasvatab. Aga talle kuuluvad mingid suured põllud ja asjad igalpool.. Aga taimed huvitavad teda tõesti väga. La Palomast tuli ka juttu ja Reina ütles mulle, et oleme seal ainult paar päeva ja et minek on esmaspäeval. See info aga muutus hiljem totaalselt. Ja ilma pikalt ette hoiatamata. Ja veel tuli juttu lähitulevikust.. Ehk siis üks minu jaoks suhteliselt negatiivne uudis.. Nimelt Tomas otsustas, et tema tahab sellest aastast Minasesse kooli minna, mis tähendab, et ta jääb terveks ajaks oma tuppa siia elama ja ei lähe märtsist ära, mis omakorda tähendab, et mina peangi nüüd siis siia konkusse elama jääma.. Kõik on tegelikult väga tore (mul on oma vannituba ja ma võin rahulikult siin olla, ilma et keegi segaks), aga värske õhuta, päevavalguseta ja niiskusega on siin ikka veits paha elada..
Selline oligi meie jutuajamine.. Kindlasti rääkisime midagi veel, aga see ebaoluline on mul peast kadunud. Ülejäänud päev möödus jälle arvutis.. Ja siis nad tulid koju. TERVE PERE! Jõudsid vist 5 minutit olla ja siis tuli Tomas ja ütles mulle, et tavai, poole tunni pärast lähed sa La Palomale. Oulimouli. Ma olin täiesti pesemata ja asjadki kokku panemata.. Reina ju ütles, et minek on esmaspäeval. Aga no viskasin siis ruttu asjad kotti, kiirelt käisin pesus ja juba mind hüütigi auto juurest. Aga tervest perest istusid autosse ainult Uruguay, Reina ja mina. Kõik ülejäänud jäid Minast nautima.
Sõit La Palomale Uruguayga.. Ütleme nii, et nägin tema teist külge autojuhtimisel. Esiteks olid muidugi need kuulsad iiveldust tekitavad mäed.. Mulle tohutult meeldib see maastik siin ja eelnevatel kordadel pole minu süda siin sõites halvaks läinud, aga viimastel kordadel läheb alati. Paha. Ja siis me jõudsime suurele maanteele. Väljas juba täiesti pime ja autosid tee peal täitsa palju. Vaatan mina siis rahulikult aknast välja, süda juba paremaks muutumas, ja siis heitsin pilgu spidomeetrile.. 140 KM/H!!!!!!!!!! Sõit ei tundunud kohe üldse kiire, aga see näit pani natuke teisiti mõtlema. Selle liikluse kõrval tundub Eesti oma ikka super mõnus! Igatsen lausa...
Ja sellisel välkkiirusel jõudsimegi jälle La Palomale.. Kodus oli kõik ilusti alles ja tore. Aga see ei tähendanud, et mul seda meeletult suurt hirmu ei olnud.. Lootsin väga, et ei pea üksi selles laste toas magama ja et Reina liitub minuga, aga minu lootused on tühised.. Kõik läks ikka vastupidi. Igaüks läks eri magamistuppa ja nii ma siis värisesin seal üksinda lastetoas natuke.
Terve La Palomal olek oli tegelikult üks SUUUUUUR puhkus. Pole vist varem niimoodi puhanud. Seda sellepärast, et ilm oli ikka nii kole kui üldse olla saab. Vähemalt esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja pühapäev. Esimesel kahel päeval oli lihtsalt täiesti pilves ja külm. Teisipäev käisime Uruguayga rannas, kus oli peale meie veel nii umbes 6 inimest.. Okei, veits rohkem, aga ikkagi täiesti tühi.. Aga tegelikult oli väga mõnus seal lihtsalt istuda ja vaadata ja juttu rääkida. Uruguay käis korra vees ka.. Puhta hull.
Kodus läks mitu korda jutt minu peale küsimusega, kas mul seal Eestis ka oma poissi pole.. Eitava vastuse peale küsiti, kas me läksime lahku.. Aga kui nad said lõpuks aru, et sellist asja nagu meie pole kunagi olnudki, siis nad võtsid vastu otsuse mulle siin üks kutt leida. HAHA ütlen ma selle peale. Elame - näeme.. Ja siis ma sain teada, et meie supernaine Reina abiellus 18-aastaselt ja sai oma esimese lapse aasta hiljem.. Kiire eluga tädike.
Teisipäeval peale lõunat läks Uruguay meie juurest ära ja ülejäänud päevad veetsime Reinaga kahekesi. Juttu me väga ei rääkinud ja põhiliselt elasimegi erinevates tubades. Vihma sadas ning muud teha polnud kui telekat vaadata ja teki all lebotada. Tuleb õnnelik olla, et meil kaks telekat oli, sest meie maitsed telesarjadest Reinaga on ikka totaalselt erinevad. Ja peale selle ta suitsetas seal suures toas ja see oli minu jaoks kohe väga ebameeldiv. Lihtsalt ei kannata seda haisu minu organism.. Nii ma siis elasingi oma toas, teki all ja vaatasin telekat. Ja uskuge või mitte, arvutit mul kaasas ei olnud. Öeldi ju, et oleme paar päeva. Kui autosse istusin, sain teada, et reedeni, aga asi kiskus tegelikult veel pikemaks. Ja mul ei oleks netipulka ka olnud, niiet elasingi nädala ilma virtuaalmaailmata. Ja te ei kujuta ette, kui mõnus oli!! Peaks kunagi kordama. Ja soovitan teilegi.. :) Minul isiklikult aitas see väga puhata.
Ja siis.. Neljapäeval endiselt voodis vedeledes märkasin põrandal päikesekiirt!! Kohe läksin vaatasin aknast välja ja seal ta oligi - minu armas päikseke. Pärast suurt sadu! Nagu oleks kuskilt koopast välja saanud! Nagu uus elu oleks alanud! Ning mina otsustasin kohe juhust kasutada ja minna randa merd vaatama. Juba need surfimehed olid oma elu nautimas ja peale minu mõni inimene veel ilu vaatamas. Lihtsalt kõndisin keset randa ja seisin vähemalt 20 minutit ühe koha peal ja vaatasin. Ja mõtlesin. Pärast seda pooletunnist deep-momenti läksin jälle koju tagasi. Hakkas pimedaks minema. Ja mis ma näen - Rebecca (vahetusõpilane Saksamaalt, elab Rochal/La Palomal) oli minu esmaspäeval saadetud sõnumile vastanud ning oli vägagi nüus midagi vahvat tegema. Kirjutasin talle kohe tagasi ja leppisime kokku, et sel õhtul lähme kahekesi välja pitsat sööma ja juttu ajama! Käisin veel pesus ja juba kõndisingi kesklinna. Ah õigus, unustasin mainida, et esmaspäeval sain raha ju välja võtta! Oi õnne! Istusime, sõime pitsat ja rääkisime juttu lausa kaks tundi. Kokku saime kell kümme õhtul. Oi naerda sai palju! Ja õiged vahetusõpilased nagu me oleme, rääkisime ikka oma veidratest peredest, YFUst ja kõigest vahetusaastaga seonduvast. YFU koha pealt nii palju, et nad olla meile meilid saatnud, et me peame need inglisekeelsed arvamuslehed uuesti kirjutama, mis me laagris tegime.. Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjtuasin siia, aga laagris pidime me vastama mõnele küsimusele inglise keeles YFU Uruguay kohta, et kuidas nad meid aitavad ja kas nad meile meeldivad ja kas nad ikka toetavad meid jne.. Aga vot kõik vahetusõpilased vist kirjutasid enamus teksti väga negatiivses toonis ja see ei meeldinud YFUle kohe üldse. Nad olid meis ikka väga pettunud ja nüüd tahtsid, et me need uuesti kirjutaks. Aga samas meile öeldi, et me peame olema täiesti ausad ja kõik need kirjad on anonüümsed.. :D Seekord pidime need netis kuskil vist valmis kirjutama, aga seda teha tuli reedeks. Mina sain arvutisse alles täna, pühapäeval.. Niiet minu poolt vist jääb ära. Muide Rebeccale nad olid helistanud, aga ma unustasin YFUle oma uue numbri anda.. :D Niiet mind nad oleks kätte saanud ainult Leticia ja Reina kaudu, aga millegipärast nad mind ei otsinud taga.. Vähemalt ma ei tea, et nad oleks otsinud :D.
Meie veidrate perede jutuga jõudsime arusaamisele, et mul ei ole selle vahetusaastaga ikka üldse vedanud ja vaikselt tuleb juba naer peale. Rebecca tahtis mind juba enda juurde elama võtta, aga ka tema pere on juttude järgi ikka väga veider :D. Tuleb lihtsalt leppida, ainult neli ja pool kuud jäänud veel.........
Reedel läksin randa. Päeval. Mida kuumust. Nii palav pole mul rannas ikka tükk aega olnud.. Meeletu lihtsalt. Ja vesi oli väga ohtlik. Punased lipud lehvisid ja merel olid suuuured lained. Kaks korda ma ikka üritasin ennast mõneks sekundiks vette visata. Vaatasin ikka hoolega millal nende suurte lainete vahepeal mõni rahulikum hetk tuli ning siis hüppasin ruttu vette ja kohe ruttu välja. Aga jahutas mõnusalt :). Rebeccat kahjuks sinna randa ei lubatud.. Või no vette ei lubatud ja kuna oli nii palav, siis ilma veeta oli seal täitsa võimatu olla.
Ja laupäeval käisin hommikupoole rannas. Kui teistel päevadel sai ikka mõnuga magatud, siis laupäeval ärkasin juba pool üksteist ja läksin randa. Kella üheni peesitasin ja vees sai ka korra käidud. Seekord nii palav ei olnud ja täitsa mõnus tuuleke oli ka ja vesi oli rahulikum! Lõunasöögiks läksin koju tagasi, aga lõunatama pidin üksi. Reina läks Leti tädi juurde korra. Vaatasin natuke telekat. Ja mis film telekast tuli, keset päeva ja keset suve.. Batman Returns. Vaatasin seda. Ja peale seda algas leidsin Glee. Pidin seda vaatama, sest miskit muud inglisekeelset ei tulnud. Jah, tõsi, mõni hispaaniakeelne film sai ka selle nädala jooksul ikka telekast ära vaadatud. Aga vahepeal tahaks ikka natuke muud keelt ka sekka. Ja siis tulid meie koju ühed onud. Onud, kes panid meile üles selle kauaoodatud valvesüsteemi! Ikka päris tükk aega jahmerdasid seal.. Kella kaheksa aeg käisin ma pesus ja panin end valmis, sest oli plaan minna kesklinna viimast korda La Palomat nautima. Kui ma olin parasjagu juukseid kammimas, otsustasid nemad seda valvesüsteemi katsetada. Issand jumal, ma pidin kurdiks jääma!!! Õudne. Neil oli muidugi nalja palju, kui ma majast välja jooksin.. hehehe ja hahaha. Aga asi töötab! Jess, kohe palju turvalisem tunne! :)
Linna peal käisin jälle üksi. Plaan oli leida midagi ikkagi Leticiale ja Valentinale sünnipäevaks ja endale midagi mälestuseks. Kingitused ikka siis, kui ma leian miskit huvitavat ja mälestuse käskis isa kunagi osta.. Leidsingi. kohe esimesest poest leidsin väga palju üliilusaid ehteid ja nende hulgas veel ilusamad käeketid täitsa odava hinnaga. 80 peesot, alla 3 euri. Ostsin kummalegi ühe ja nüüd on mul kahju, et endale ei ostnud. Ja ma ei tea veel, kas ma kingin need üldse ära :D Eks paistab. Ja mul on mingi käekett veel, mis ma ühele trennitüdrukule kinkima pidin, aga ta pidu jäi ära.. Ja mälestuseks.. Selle üle mõtlesin ma pikalt. Valikus oli kole taldrik meie kogusse, magnetid, kujukesed, mate tops jms.. Kahjuks ei olnud peaaegu et midagi ilusat nende hulgas. Midagi, mis kohe väga oleks meeldinud. Nii ma siis ostsingi ühe magneti, mis on tegelikult täitsa ilus. Jäin ostuga rahule :). Taldriku mõtlesin Minasest osta. Kui siin on. Või siis leian Montevideost mõne kaunikese. Las ta praegu jääb. Tegelikult plaanisin oma linnaskäiku ühe tsirkuse etenduse algusajaga.. Nimelt seda tsirkust, mis mulle väga meeldis ja mida me tihti eelmine kord vaatamas käisime, enam ei olnud. Aga oli mingi uus. Kahjuks etendust ei toimunud. Ei teagi miks..
Ja täna pidin ma vara ärkama. Juba pool kümme tegin silmad lahti. Reinat oli vaja aidata majakoristamisega. Sõin hommikusöögi ära, panin oma asjad kokku ja natuke aitasin kööki koristada ja oligi kõik. Siis küsisin, mis veel teha on ning Reina saatis mind bussijaama küsima, mis kell läheb buss peale lõunat Punta del Estesse. Teised olid jälle seal ja pidid meid sealt terminalist peale võtma ning siis juba kodu poole. Läksin. Küsisin. Kõik La Palomalased tahtsid vist Punta del Estesse minna, et üks, meile kõige sobivamal ajal väljuv buss oli juba väljamüüdud. Ja hilisemad, mis läksid olid 16.20 ja 18.30. Kahjuks ei olnud mul Reina numbrit, et küsida talt tema arvamust, mis ajaks peaksin piletid ostma. Kõndisin siis taas koju. Siinkohal mainin, et bussijaam on tegelikult täitsa kaugel meie kodust. Kodus sain teada, et 16.20 sobib hästi. Ja pidin otsa jälle ümber pöörama, et minna tagasi bussijaama ja osta need kaks piletit. Sai palju kõnnitud ja trenni tehtud. Kiidan. Ning siis tuli Uruguay tagasi La Palomale. Nagu ma arvasingi, olid meie jutud Reinaga juba laiali levinud. Selline pisiplaanike mul tegelikult oligi. Ehk siis Uruguay hakkas tõsiselt muret tundma minu lõbustamise üle. Uuris ikka tükk aega, miks mul siin nii vähe sõpru on ja miks ma ei ole selline nagu ülejäänud noored inimesed.. Ja siis ta oli kuulnud ka, et ma tahtsin karnevalile minna. Lohutas ta mind sellega, et siin ei ole karnevalid sellised nagu seal Brasiilias kogu see tantsu värk. Ja ta oli üsna kindel, et mulle ei meeldigi see. Montevideos pidi veel see kestma. Siin maal on need karnevalid nagu mingid võistlused, et kes teeb parema etteaste.. Mina tean aga, et seal üleval Artigases oli ikka väga lahe karneval olnud ja ikka see õige. Kui ta meid hiljem bussijaama ära viis, ütles ta veel järele hõigates mulle, et kui ma tahan, siis ta viib mu sinna Montevideosse karnevalile. Kahjuks on põhiline osa juba läbi ja ma ei teagi, kas on enam mõtet minna.. Aga peale lõunasööki vaatasin veel telekat ja unelesin diivani peal. Uruguay läks minu tuppa magama, niiet oma asjade juurde ma ka läheneda ei saanud. Kui kell oli juba pool neli, otsustasin vaikselt hiilida, aga kahjuks meie tubade uksed on paisunud ja enam ei käi nii hästi. Või no tuleb ikka väga suurt jõudu kasutada, et neid täitsa kinni või siis lahti saada. Ja see teeb muidugi kohutavat häält. Kui ma juba esimese mütaka sellele uksele andsin, kostus toast hääl, et tule tule.. :D Nii ma siis ründasin veel mõned korrad ja lõpuks saingi sisse. Vabandasin ette-taha, võtsin oma asjad ja läksin teise tuppa riietuma. Kui me ära hakkasime juba minema, tekkis Uruguayl valvet proovida. Selleks pidime majas üheks minutiks väljuma, kuni valve jõudis peale minna. Aga opsti. Meie tubli Uruguay sulges enda järelt meie lükandaken-ukse nii, et see läks enda järelt lukku. Kõik nad lähevad kinni lükates lukku. Üks küll ei töötand, aga selle ette pandi lauajupp nii, et ka seda ei saa väljast lahti.. Tekkis paanika. Kõik uksed on lukus, meie asjad on sees, kõik igasugused võtmed sees, meie väljas ja meie bussi väljumiseni oli jäänud 25 minutit. Oipergele. Hakkasime siis järjest kõiki aknaid katsuma, et kas äkki üks neist on lahti unustatud.. Nemad läksid ühelt poolt maja, mina teiselt poolt kohe maja taha. Pärast kahe akna katsumist leidsin ma selle kolmanda, mis oli lahti!! Tekkis väga suur varga tunne.. Aga samas tekkis ka suur õnnetunne.. :D Aken oli maast küll kõrgemal, aga õnneks piisavalt suur, et Uruguay sai sealt sisse hüpata, ruttu valve maha võtta ja siis meid Reinaga sisse lasta. Võtsime oma asjad ja Uruguay viis meid bussijaama. Natuke ootamist ja saimegi bussi. Tegemist oli ikka väga halva bussiga ja meid pandi istuma sellisele kohale, kus konditsioneeri luuk katki oli, ehk siis meil Reinaga oli ikka väga külm vahepeal. Õnneks olid mul pikad riided seljas ja nii hull ei olnud. Bussis tekkis kange tahtmine magada, aga ilma kaelapadjata ma seda teha enam ei suuda ja muidugi otsustas mu pea vahetult enne valutama hakata. Just eelmine päev mõtlesin, et äkki peaks igaks juhuks peavalurohtu ostma minema, sest minu omad said otsa. Totu olen ikka küll, et ei läinud. Aga oma bussisõiduga hakkasime vaikselt Punta del Este poole jõudma. Sõitsime läbi manantialese ehk siis läbi selle koha, kus elab ja töötab minu ex-hostõe Camila isa ja kus me paar korda käisime. Mälestused. Ja need majad. Üks ulmelisem kui teine, teine ilusam kui kolmas jne. Megavillad ja muud majad. Rikaste elu.. Ja mis mulle meeldis, enamus neil on nüüd ju suured klaasseinad ehk vabalt sai toa sisemist ilu ka näha :D. Ning olimegi Punta del Estes. Leticia tuli meile mersukesega järgi, Valentina ja Paz ka autos. Läksime võtsime Tomase ka peale ja saimegi kodu poole teele asuda. Valentinat ja Tomast ma pole pea kuu aega näinud muide.. :D Vale sai kohe ära öelda, et ta ostis kaks Michael Jacksoni mingit videofilmi ja ühe postri ning ta pidas ka oma sünnipäeva seal Punta del Estes eile koos suure hunniku kommide ja suurte tortidega.. Kahju, et mina minna ei saanud.. Isegi, kui oleks kutsutud. Reina hoiatas mind meie jutuajamisel, et ma ei tohi Valentina isaga nö tuttavaks saada, sest muidu oleks mul siin kohe suhted väga halvad.. :D Tänud hoiatamast. Aga torti oleks ikka tahtnud.. Küpsetame ise :) Sõit ise oli endiselt paha, sest pea valutas ikka väga hullusti + need Minase mäed. Õnneks otsustati seekord autos raadiot kuulata, mis siin toimub väga harva.. Õnneks mu mp3 peaks varsti jõudma ja ma saan jälle sõidu ajal oma igatsetud muusikat kuulata (eriti suur igatsus tuli muide La Palomal peale). Aga sõidu ajal algas raadiost Bon Jovi uus laul "Because We Can". Sain kaasa laulda!! Tegi olemise kolmeks minutiks paremaks.
Ning nüüd olengi kodus. Tegelikult oli mul väike mõte, et äkki ma jõuan ikka õigeks ajaks koju ja saan meie kodumaa sünnipäeva puhul mõnd Eestis toimuvat sündmust näha ja oma suurt Eesti lipu pildiga šokolaadi süüa, aga kahjuks jäi see ära. Jõudsime liiga hilja.. Ja kuigi on juba kell omadega esmaspäevas, siis ikkagi:
 |
| PALJU ÕNNE MEILE!! |
Kallid-musid-paid teile kõigile!!
Ps. mul on ainult nädal vaheaega veel.. Ja algabki kool juba! :)
No comments:
Post a Comment