Tänast päeva olen kartnud ma juba kaua. Kartsin eile, kartsin oktoobris ja kartsin isegi mitu aastat tagasi. Täna ma kaotasin oma kõige-KÕIGE parema sõbra.. Sisimas lootsin väga, et näen sind veel vähemalt ühe korra, kui siit kaugelt Uruguayst tagasi tulen.. Sa oled olnud minu elus alates ajast, kui minul oli vanust alles kolm aastat ja sina sündisid. Sa teadsid kõiki minu saladusi, nii pisemaid kui suuremaid.. Kõik need sai sulle salaja kõrva sisse sosistatud, kui kedagi teist kuulamas ei olnud. Sain sind täielikult usaldada, sest teistele sa neid edasi ei rääkinud :). Mul on väga kahju, et ma ei mäleta aega, kui sa veel pisike olid, aga mu emme ütles mulle, et sa sikutasid mind sokist ja püksisäärest. Samuti olid sa minu parim mängukaaslane. Kui sa veel väike plikake olid, sai koos ringi joostud, palli mängitud ja salaja külmikust sinki varastatud. Sa sõid kõike. Mäletan veel korda, kui toimumas oli järjekordne pidu, meie sinuga olime veel väga väiksed, aga sellest hoolimata sõime kapi ääres koos kala. Mina ulatusin kalani tooli peal seistes ja sina kannatlikult ootasid, kuni ma sulle ka tükikese andsin. Ja meiega oli veel hamster, keda sai ka palju kiusatud. Siis sa maadlesid tihti Kaarlipoisiga, mis pakkus alati kõigile palju nalja. Ja mina olin ALATI sinu poolt :). Ning muidugi need lõputud trikkide õppimised krõbinatega. Vahepeal saime küll onu Indrekult hoiatada, et kõik krõbinad tuleb igast nurgast ära süüa ja ühtegi ei tohi vedelema jääda, aga see ei olnud sinu jaoks probleem. Sa leidsid nad kõik. Meie trikid olid lausa nii vahvad, et mul oli sisimas väike unistus minna sinuga kuskile esinema. Läksimegi. Elutoas õllet pruulinud külalised said kõiki meie vahvaid etteasteid nautida. Nende jaoks ei olnud need võibolla nii suured üllatused, aga minu jaoks olid sa kõige osavam terves maailmas! Aga siis sa jäid vanemaks ja sellega kadus ka sinu suurem jõud. Trikke me enam nii palju teha ei saanud, aga natuke joosta sai veel küll. Uueks lemmikmänguks sai peitus. Ja mulle kohutavalt meeldis sind ikka kõditada. Sa tegid küll kõik, et mul see ei õnnestuks, aga tihti peale sain ma sinust jagu. Üldse võisin ma sinuga teha kõike ja sa ei olnud minu peale kunagi kuri. Olgu, korra hammustasid käest, aga see oli puhtalt lust ja mäng. Ära karda, kõik sai sulle kohe andestatud.
Kui sul juba aastaid üle kümne oli, pidid kõik sinu eest ilusti hoolitsema. Tihti juhtus sul äpardusi ja järjest totumaks muutusid sa ka. Ühel suvel, nii umbes kolm päeva, pidin ma sinu eest üksi hoolitsema. Ma ööbisin sinu juures ja öösel tulid sa minu juurde voodisse tuttu. Olgugi, et tegu oli ikka väga suure voodiga, võtsid sa ära kolm neljandikku sellest voodist. Ma nügisin sind oma jalgadega, aga sa ei teinud väljagi. Ja lõpuks pissisid sa sinna voodisse. Natuke ebameeldiv oli, aga elasime üle.
Aga ükskõik kui vana sa ka ei olnud, jooksid sa mulle alati suure kisaga vastu, kui sind jälle külastama tulin. Selline tervitus tegi alati tuju väga rõõmsaks! Noorukina sa lausa hüppasid, aga vanemas eas, kui jalad enam väga ei kandnud, tulid sa ikkagi lonkides mulle tere ütlema. Isegi, kui sa olid just mõnusas unes, hüppasid sa kiirelt püsti ja tulid minu juurde. Vahepeal tegid sa mulle isegi musi, mida sinult muidu lihtsalt küsides kätte ei saanud. Ma ei kujuta ette ka, kui veider on mul sinu majapidamist järgmine kord külastama minna, kui sa mulle seal oma armsate pruunide ning rõõmu täis silmadega vastu ei tule.
Ja olgugi, et sa närisid katki minu ilusa kampsuni.. Pole hullu, kampsunid tulevad ja lähevad, aga sina jääd alati minu südamesse... Ma annaks kõik, et sinuga veel vähemalt ühe päeva koos veeta.. Viimati nägin sind oma 17ndal sünnipäeval. Aga ma tean, et sul on nüüd kõik palju parem! Sa olid ja jääd minu parimaks sõbraks.. Mis siis, et sa isegi ei kuulunud minule, pean sind ikkagi enda omaks!
Ole tubli seal kaugel! Kunagi kohtume :). Seniks puhka rahus...
 |
| Montana (paremini tuntud kui Tana) 24.12.1998 - 25.02.2013 |
No comments:
Post a Comment