Iga vesi jõuab ükskord jõkke..

Tänast päeva olen kartnud ma juba kaua. Kartsin eile, kartsin oktoobris ja kartsin isegi mitu aastat tagasi. Täna ma kaotasin oma kõige-KÕIGE parema sõbra.. Sisimas lootsin väga, et näen sind veel vähemalt ühe korra, kui siit kaugelt Uruguayst tagasi tulen.. Sa oled olnud minu elus alates ajast, kui minul oli vanust alles kolm aastat ja sina sündisid. Sa teadsid kõiki minu saladusi, nii pisemaid kui suuremaid.. Kõik need sai sulle salaja kõrva sisse sosistatud, kui kedagi teist kuulamas ei olnud. Sain sind täielikult usaldada, sest teistele sa neid edasi ei rääkinud :). Mul on väga kahju, et ma ei mäleta aega, kui sa veel pisike olid, aga mu emme ütles mulle, et sa sikutasid mind sokist ja püksisäärest. Samuti olid sa minu parim mängukaaslane. Kui sa veel väike plikake olid, sai koos ringi joostud, palli mängitud ja salaja külmikust sinki varastatud. Sa sõid kõike. Mäletan veel korda, kui toimumas oli järjekordne pidu, meie sinuga olime veel väga väiksed, aga sellest hoolimata sõime kapi ääres koos kala. Mina ulatusin kalani tooli peal seistes ja sina kannatlikult ootasid, kuni ma sulle ka tükikese andsin. Ja meiega oli veel hamster, keda sai ka palju kiusatud. Siis sa maadlesid tihti Kaarlipoisiga, mis pakkus alati kõigile palju nalja. Ja mina olin ALATI sinu poolt :). Ning muidugi need lõputud trikkide õppimised krõbinatega. Vahepeal saime küll onu Indrekult hoiatada, et kõik krõbinad tuleb igast nurgast ära süüa ja ühtegi ei tohi vedelema jääda, aga see ei olnud sinu jaoks probleem. Sa leidsid nad kõik. Meie trikid olid lausa nii vahvad, et mul oli sisimas väike unistus minna sinuga kuskile esinema. Läksimegi. Elutoas õllet pruulinud külalised said kõiki meie vahvaid etteasteid nautida. Nende jaoks ei olnud need võibolla nii suured üllatused, aga minu jaoks olid sa kõige osavam terves maailmas! Aga siis sa jäid vanemaks ja sellega kadus ka sinu suurem jõud. Trikke me enam nii palju teha ei saanud, aga natuke joosta sai veel küll. Uueks lemmikmänguks sai peitus. Ja mulle kohutavalt meeldis sind ikka kõditada. Sa tegid küll kõik, et mul see ei õnnestuks, aga tihti peale sain ma sinust jagu. Üldse võisin ma sinuga teha kõike ja sa ei olnud minu peale kunagi kuri. Olgu, korra hammustasid käest, aga see oli puhtalt lust ja mäng. Ära karda, kõik sai sulle kohe andestatud.
Kui sul juba aastaid üle kümne oli, pidid kõik sinu eest ilusti hoolitsema. Tihti juhtus sul äpardusi ja järjest totumaks muutusid sa ka. Ühel suvel, nii umbes kolm päeva, pidin ma sinu eest üksi hoolitsema. Ma ööbisin sinu juures ja öösel tulid sa minu juurde voodisse tuttu. Olgugi, et tegu oli ikka väga suure voodiga, võtsid sa ära kolm neljandikku sellest voodist. Ma nügisin sind oma jalgadega, aga sa ei teinud väljagi. Ja lõpuks pissisid sa sinna voodisse. Natuke ebameeldiv oli, aga elasime üle.
Aga ükskõik kui vana sa ka ei olnud, jooksid sa mulle alati suure kisaga vastu, kui sind jälle külastama tulin. Selline tervitus tegi alati tuju väga rõõmsaks! Noorukina sa lausa hüppasid, aga vanemas eas, kui jalad enam väga ei kandnud, tulid sa ikkagi lonkides mulle tere ütlema. Isegi, kui sa olid just mõnusas unes, hüppasid sa kiirelt püsti ja tulid minu juurde. Vahepeal tegid sa mulle isegi musi, mida sinult muidu lihtsalt küsides kätte ei saanud. Ma ei kujuta ette ka, kui veider on mul sinu majapidamist järgmine kord külastama minna, kui sa mulle seal oma armsate pruunide ning rõõmu täis silmadega vastu ei tule.

Ja olgugi, et sa närisid katki minu ilusa kampsuni.. Pole hullu, kampsunid tulevad ja lähevad, aga sina jääd alati minu südamesse... Ma annaks kõik, et sinuga veel vähemalt ühe päeva koos veeta.. Viimati nägin sind oma 17ndal sünnipäeval. Aga ma tean, et sul on nüüd kõik palju parem! Sa olid ja jääd minu parimaks sõbraks.. Mis siis, et sa isegi ei kuulunud minule, pean sind ikkagi enda omaks!

Ole tubli seal kaugel! Kunagi kohtume :). Seniks puhka rahus...

Montana (paremini tuntud kui Tana) 24.12.1998 - 25.02.2013

Nädal puhkust!

Vabandan.. Pühapäeval sai nii tormakalt ja ebaviisakalt La Palomale mindud, et ei jõudnudki kuskile miskit kirjutada. Aga võtan nüüd siis lühemalt terve nädala kokku...

Pühapäeval olime endiselt Reinaga kahekesi kodus ja mul oli siin all kopitamisest natuke kõrini. Olin üleval ja rääkisin mõnda aega Reinaga juttu. Rääkisin talle oma mõtted ja plaanid otse ära. Esimene asi oli kohe muidugi, et miks mina ei saanud Punta del Estesse minna. Vastuseks - Uruguayl ja Leticial oli mingi tähtis õhtusöök mingite tähtsate peadega seal Punta del Estes ja sellepärast nad sinna läksidki. Ja mul ei oleks seal  kuskil magada olnud, sest nad ööbisid sõbra juures. Kahjuks ma ikka ei saa aru, miks nad siis Pazi kaasa võtsid. Siis tuli meil jutuks, et ma tahaksin minna termidesse mingi päev. Need aga asuvad siit üsna kaugel, umbes 500 km.. Ja mis veel, minu pere ei ole just termide kõige suurem fänn.. Õigemini neile kohe üldse ei meeldi. Aga sain infot, et sinna korraldadakse ekskursioone ja võibolla ongi parem mõni sõber või vahetusõpilane käevangu võtta ja ise minna. Ja Reina laps elab väga lähedal nendele termidele.. Ning siis ma lõpuks sain enam-vähem teada, mis tööd see Uruguay meil teeb. Ta nimelt kasvatab mingeid taimi, mida ta siis müüb edasi paberitootjatele, kes seda taime saadust kasutavad. Kahjuks on minu mälu halb ja mõistus bioloogiliselt mittetöötav, et ma ei tea, mis taimi ta kasvatab. Aga talle kuuluvad mingid suured põllud ja asjad igalpool.. Aga taimed huvitavad teda tõesti väga. La Palomast tuli ka juttu ja Reina ütles mulle, et oleme seal ainult paar päeva ja et minek on esmaspäeval. See info aga muutus hiljem totaalselt. Ja ilma pikalt ette hoiatamata. Ja veel tuli juttu lähitulevikust.. Ehk siis üks minu jaoks suhteliselt negatiivne uudis.. Nimelt Tomas otsustas, et tema tahab sellest aastast Minasesse kooli minna, mis tähendab, et ta jääb terveks ajaks oma tuppa siia elama ja ei lähe märtsist ära, mis omakorda tähendab, et mina peangi nüüd siis siia konkusse elama jääma.. Kõik on tegelikult väga tore (mul on oma vannituba ja ma võin rahulikult siin olla, ilma et keegi segaks), aga värske õhuta, päevavalguseta ja niiskusega on siin ikka veits paha elada..

Selline oligi meie jutuajamine.. Kindlasti rääkisime midagi veel, aga see ebaoluline on mul peast kadunud. Ülejäänud päev möödus jälle arvutis.. Ja siis nad tulid koju. TERVE PERE! Jõudsid vist 5 minutit olla ja siis tuli Tomas ja ütles mulle, et tavai, poole tunni pärast lähed sa La Palomale. Oulimouli. Ma olin täiesti pesemata ja asjadki kokku panemata.. Reina ju ütles, et minek on esmaspäeval. Aga no viskasin siis ruttu asjad kotti, kiirelt käisin pesus ja juba mind hüütigi auto juurest. Aga tervest perest istusid autosse ainult Uruguay, Reina ja mina. Kõik ülejäänud jäid Minast nautima.

Sõit La Palomale Uruguayga.. Ütleme nii, et nägin tema teist külge autojuhtimisel. Esiteks olid muidugi need kuulsad iiveldust tekitavad mäed.. Mulle tohutult meeldib see maastik siin ja eelnevatel kordadel pole minu süda siin sõites halvaks läinud, aga viimastel kordadel läheb alati. Paha. Ja siis me jõudsime suurele maanteele. Väljas juba täiesti pime ja autosid tee peal täitsa palju. Vaatan mina siis rahulikult aknast välja, süda juba paremaks muutumas, ja siis heitsin pilgu spidomeetrile.. 140 KM/H!!!!!!!!!! Sõit ei tundunud kohe üldse kiire, aga see näit pani natuke teisiti mõtlema. Selle liikluse kõrval tundub Eesti oma ikka super mõnus! Igatsen lausa...

Ja sellisel välkkiirusel jõudsimegi jälle La Palomale.. Kodus oli kõik ilusti alles ja tore. Aga see ei tähendanud, et mul seda meeletult suurt hirmu ei olnud.. Lootsin väga, et ei pea üksi selles laste toas magama ja et Reina liitub minuga, aga minu lootused on tühised.. Kõik läks ikka vastupidi. Igaüks läks eri magamistuppa ja nii ma siis värisesin seal üksinda lastetoas natuke.

Terve La Palomal olek oli tegelikult üks SUUUUUUR puhkus. Pole vist varem niimoodi puhanud. Seda sellepärast, et ilm oli ikka nii kole kui üldse olla saab. Vähemalt esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja pühapäev. Esimesel kahel päeval oli lihtsalt täiesti pilves ja külm. Teisipäev käisime Uruguayga rannas, kus oli peale meie veel nii umbes 6 inimest.. Okei, veits rohkem, aga ikkagi täiesti tühi.. Aga tegelikult oli väga mõnus seal lihtsalt istuda ja vaadata ja juttu rääkida. Uruguay käis korra vees ka.. Puhta hull.
Kodus läks mitu korda jutt minu peale küsimusega, kas mul seal Eestis ka oma poissi pole.. Eitava vastuse peale küsiti, kas me läksime lahku.. Aga kui nad said lõpuks aru, et sellist asja nagu meie pole kunagi olnudki, siis nad võtsid vastu otsuse mulle siin üks kutt leida. HAHA ütlen ma selle peale. Elame - näeme.. Ja siis ma sain teada, et meie supernaine Reina abiellus 18-aastaselt ja sai oma esimese lapse aasta hiljem.. Kiire eluga tädike.

Teisipäeval peale lõunat läks Uruguay meie juurest ära ja ülejäänud päevad veetsime Reinaga kahekesi. Juttu me väga ei rääkinud ja põhiliselt elasimegi erinevates tubades. Vihma sadas ning muud teha polnud kui telekat vaadata ja teki all lebotada. Tuleb õnnelik olla, et meil kaks telekat oli, sest meie maitsed telesarjadest Reinaga on ikka totaalselt erinevad. Ja peale selle ta suitsetas seal suures toas ja see oli minu jaoks kohe väga ebameeldiv. Lihtsalt ei kannata seda haisu minu organism.. Nii ma siis elasingi oma toas, teki all ja vaatasin telekat. Ja uskuge või mitte, arvutit mul kaasas ei olnud. Öeldi ju, et oleme paar päeva. Kui autosse istusin, sain teada, et reedeni, aga asi kiskus tegelikult veel pikemaks. Ja mul ei oleks netipulka ka olnud, niiet elasingi nädala ilma virtuaalmaailmata. Ja te ei kujuta ette, kui mõnus oli!! Peaks kunagi kordama. Ja soovitan teilegi.. :) Minul isiklikult aitas see väga puhata.

Ja siis.. Neljapäeval endiselt voodis vedeledes märkasin põrandal päikesekiirt!! Kohe läksin vaatasin aknast välja ja seal ta oligi - minu armas päikseke. Pärast suurt sadu! Nagu oleks kuskilt koopast välja saanud! Nagu uus elu oleks alanud! Ning mina otsustasin kohe juhust kasutada ja minna randa merd vaatama. Juba need surfimehed olid oma elu nautimas ja peale minu mõni inimene veel ilu vaatamas. Lihtsalt kõndisin keset randa ja seisin vähemalt 20 minutit ühe koha peal ja vaatasin. Ja mõtlesin. Pärast seda pooletunnist deep-momenti läksin jälle koju tagasi. Hakkas pimedaks minema. Ja mis ma näen - Rebecca (vahetusõpilane Saksamaalt, elab Rochal/La Palomal) oli minu esmaspäeval saadetud sõnumile vastanud ning oli vägagi nüus midagi vahvat tegema. Kirjutasin talle kohe tagasi ja leppisime kokku, et sel õhtul lähme kahekesi välja pitsat sööma ja juttu ajama! Käisin veel pesus ja juba kõndisingi kesklinna. Ah õigus, unustasin mainida, et esmaspäeval sain raha ju välja võtta! Oi õnne! Istusime, sõime pitsat ja rääkisime juttu lausa kaks tundi. Kokku saime kell kümme õhtul. Oi naerda sai palju! Ja õiged vahetusõpilased nagu me oleme, rääkisime ikka oma veidratest peredest, YFUst ja kõigest vahetusaastaga seonduvast. YFU koha pealt nii palju, et nad olla meile meilid saatnud, et me peame need inglisekeelsed arvamuslehed uuesti kirjutama, mis me laagris tegime.. Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjtuasin siia, aga laagris pidime me vastama mõnele küsimusele inglise keeles YFU Uruguay kohta, et kuidas nad meid aitavad ja kas nad meile meeldivad ja kas nad ikka toetavad meid jne.. Aga vot kõik vahetusõpilased vist kirjutasid enamus teksti väga negatiivses toonis ja see ei meeldinud YFUle kohe üldse. Nad olid meis ikka väga pettunud ja nüüd tahtsid, et me need uuesti kirjutaks. Aga samas meile öeldi, et me peame olema täiesti ausad ja kõik need kirjad on anonüümsed.. :D Seekord pidime need netis kuskil vist valmis kirjutama, aga seda teha tuli reedeks. Mina sain arvutisse alles täna, pühapäeval.. Niiet minu poolt vist jääb ära. Muide Rebeccale nad olid helistanud, aga ma unustasin YFUle oma uue numbri anda.. :D Niiet mind nad oleks kätte saanud ainult Leticia ja Reina kaudu, aga millegipärast nad mind ei otsinud taga.. Vähemalt ma ei tea, et nad oleks otsinud :D.
Meie veidrate perede jutuga jõudsime arusaamisele, et mul ei ole selle vahetusaastaga ikka üldse vedanud ja vaikselt tuleb juba naer peale. Rebecca tahtis mind juba enda juurde elama võtta, aga ka tema pere on juttude järgi ikka väga veider :D. Tuleb lihtsalt leppida, ainult neli ja pool kuud jäänud veel.........
Reedel läksin randa. Päeval. Mida kuumust. Nii palav pole mul rannas ikka tükk aega olnud.. Meeletu lihtsalt. Ja vesi oli väga ohtlik. Punased lipud lehvisid ja merel olid suuuured lained. Kaks korda ma ikka üritasin ennast mõneks sekundiks vette visata. Vaatasin ikka hoolega millal nende suurte lainete vahepeal mõni rahulikum hetk tuli ning siis hüppasin ruttu vette ja kohe ruttu välja. Aga jahutas mõnusalt :). Rebeccat kahjuks sinna randa ei lubatud.. Või no vette ei lubatud ja kuna oli nii palav, siis ilma veeta oli seal täitsa võimatu olla.
Ja laupäeval käisin hommikupoole rannas. Kui teistel päevadel sai ikka mõnuga magatud, siis laupäeval ärkasin juba pool üksteist ja läksin randa. Kella üheni peesitasin ja vees sai ka korra käidud. Seekord nii palav ei olnud ja täitsa mõnus tuuleke oli ka ja vesi oli rahulikum! Lõunasöögiks läksin koju tagasi, aga lõunatama pidin üksi. Reina läks Leti tädi juurde korra. Vaatasin natuke telekat. Ja mis film telekast tuli, keset päeva ja keset suve.. Batman Returns. Vaatasin seda. Ja peale seda algas leidsin Glee. Pidin seda vaatama, sest miskit muud inglisekeelset ei tulnud. Jah, tõsi, mõni hispaaniakeelne film sai ka selle nädala jooksul ikka telekast ära vaadatud. Aga vahepeal tahaks ikka natuke muud keelt ka sekka. Ja siis tulid meie koju ühed onud. Onud, kes panid meile üles selle kauaoodatud valvesüsteemi! Ikka päris tükk aega jahmerdasid seal.. Kella kaheksa aeg käisin ma pesus ja panin end valmis, sest oli plaan minna kesklinna viimast korda La Palomat nautima. Kui ma olin parasjagu juukseid kammimas, otsustasid nemad seda valvesüsteemi katsetada. Issand jumal, ma pidin kurdiks jääma!!! Õudne. Neil oli muidugi nalja palju, kui ma majast välja jooksin.. hehehe ja hahaha. Aga asi töötab! Jess, kohe palju turvalisem tunne! :)
Linna peal käisin jälle üksi. Plaan oli leida midagi ikkagi Leticiale ja Valentinale sünnipäevaks ja endale midagi mälestuseks. Kingitused ikka siis, kui ma leian miskit huvitavat ja mälestuse käskis isa kunagi osta.. Leidsingi. kohe esimesest poest leidsin väga palju üliilusaid ehteid ja nende hulgas veel ilusamad käeketid täitsa odava hinnaga. 80 peesot, alla 3 euri. Ostsin kummalegi ühe ja nüüd on mul kahju, et endale ei ostnud. Ja ma ei tea veel, kas ma kingin need üldse ära :D Eks paistab. Ja mul on mingi käekett veel, mis ma ühele trennitüdrukule kinkima pidin, aga ta pidu jäi ära.. Ja mälestuseks.. Selle üle mõtlesin ma pikalt. Valikus oli kole taldrik meie kogusse, magnetid, kujukesed, mate tops jms.. Kahjuks ei olnud peaaegu et midagi ilusat nende hulgas. Midagi, mis kohe väga oleks meeldinud. Nii ma siis ostsingi ühe magneti, mis on tegelikult täitsa ilus. Jäin ostuga rahule :). Taldriku mõtlesin Minasest osta. Kui siin on. Või siis leian Montevideost mõne kaunikese. Las ta praegu jääb. Tegelikult plaanisin oma linnaskäiku ühe tsirkuse etenduse algusajaga.. Nimelt seda tsirkust, mis mulle väga meeldis ja mida me tihti eelmine kord vaatamas käisime, enam ei olnud. Aga oli mingi uus. Kahjuks etendust ei toimunud. Ei teagi miks..

Ja täna pidin ma vara ärkama. Juba pool kümme tegin silmad lahti. Reinat oli vaja aidata majakoristamisega. Sõin hommikusöögi ära, panin oma asjad kokku ja natuke aitasin kööki koristada ja oligi kõik. Siis küsisin, mis veel teha on ning Reina saatis mind bussijaama küsima, mis kell läheb buss peale lõunat Punta del Estesse. Teised olid jälle seal ja pidid meid sealt terminalist peale võtma ning siis juba kodu poole. Läksin. Küsisin. Kõik La Palomalased tahtsid vist Punta del Estesse minna, et üks, meile kõige sobivamal ajal väljuv buss oli juba väljamüüdud. Ja hilisemad, mis läksid olid 16.20 ja 18.30. Kahjuks ei olnud mul Reina numbrit, et küsida talt tema arvamust, mis ajaks peaksin piletid ostma. Kõndisin siis taas koju. Siinkohal mainin, et bussijaam on tegelikult täitsa kaugel meie kodust. Kodus sain teada, et 16.20 sobib hästi. Ja pidin otsa jälle ümber pöörama, et minna tagasi bussijaama ja osta need kaks piletit. Sai palju kõnnitud ja trenni tehtud. Kiidan. Ning siis tuli Uruguay tagasi La Palomale. Nagu ma arvasingi, olid meie jutud Reinaga juba laiali levinud. Selline pisiplaanike mul tegelikult oligi. Ehk siis Uruguay hakkas tõsiselt muret tundma minu lõbustamise üle. Uuris ikka tükk aega, miks mul siin nii vähe sõpru on ja miks ma ei ole selline nagu ülejäänud noored inimesed.. Ja siis ta oli kuulnud ka, et ma tahtsin karnevalile minna. Lohutas ta mind sellega, et siin ei ole karnevalid sellised nagu seal Brasiilias kogu see tantsu värk. Ja ta oli üsna kindel, et mulle ei meeldigi see. Montevideos pidi veel see kestma. Siin maal on need karnevalid nagu mingid võistlused, et kes teeb parema etteaste.. Mina tean aga, et seal üleval Artigases oli ikka väga lahe karneval olnud ja ikka see õige. Kui ta meid hiljem bussijaama ära viis, ütles ta veel järele hõigates mulle, et kui ma tahan, siis ta viib mu sinna Montevideosse karnevalile. Kahjuks on põhiline osa juba läbi ja ma ei teagi, kas on enam mõtet minna.. Aga peale lõunasööki vaatasin veel telekat ja unelesin diivani peal. Uruguay läks minu tuppa magama, niiet oma asjade juurde ma ka läheneda ei saanud. Kui kell oli juba pool neli, otsustasin vaikselt hiilida, aga kahjuks meie tubade uksed on paisunud ja enam ei käi nii hästi. Või no tuleb ikka väga suurt jõudu kasutada, et neid täitsa kinni või siis lahti saada. Ja see teeb muidugi kohutavat häält. Kui ma juba esimese mütaka sellele uksele andsin, kostus toast hääl, et tule tule.. :D Nii ma siis ründasin veel mõned korrad ja lõpuks saingi sisse. Vabandasin ette-taha, võtsin oma asjad ja läksin teise tuppa riietuma. Kui me ära hakkasime juba minema, tekkis Uruguayl valvet proovida. Selleks pidime majas üheks minutiks väljuma, kuni valve jõudis peale minna. Aga opsti. Meie tubli Uruguay sulges enda järelt meie lükandaken-ukse nii, et see läks enda järelt lukku. Kõik nad lähevad kinni lükates lukku. Üks küll ei töötand, aga selle ette pandi lauajupp nii, et ka seda ei saa väljast lahti.. Tekkis paanika. Kõik uksed on lukus, meie asjad on sees, kõik igasugused võtmed sees, meie väljas ja meie bussi väljumiseni oli jäänud 25 minutit. Oipergele. Hakkasime siis järjest kõiki aknaid katsuma, et kas äkki üks neist on lahti unustatud.. Nemad läksid ühelt poolt maja, mina teiselt poolt kohe maja taha. Pärast kahe akna katsumist leidsin ma selle kolmanda, mis oli lahti!! Tekkis väga suur varga tunne.. Aga samas tekkis ka suur õnnetunne.. :D Aken oli maast küll kõrgemal, aga õnneks piisavalt suur, et Uruguay sai sealt sisse hüpata, ruttu valve maha võtta ja siis meid Reinaga sisse lasta. Võtsime oma asjad ja Uruguay viis meid bussijaama. Natuke ootamist ja saimegi bussi. Tegemist oli ikka väga halva bussiga ja meid pandi istuma sellisele kohale, kus konditsioneeri luuk katki oli, ehk siis meil Reinaga oli ikka väga külm vahepeal. Õnneks olid mul pikad riided seljas ja nii hull ei olnud. Bussis tekkis kange tahtmine magada, aga ilma kaelapadjata ma seda teha enam ei suuda ja muidugi otsustas mu pea vahetult enne valutama hakata. Just eelmine päev mõtlesin, et äkki peaks igaks juhuks peavalurohtu ostma minema, sest minu omad said otsa. Totu olen ikka küll, et ei läinud. Aga oma bussisõiduga hakkasime vaikselt Punta del Este poole jõudma. Sõitsime läbi manantialese ehk siis läbi selle koha, kus elab ja töötab minu ex-hostõe Camila isa ja kus me paar korda käisime. Mälestused. Ja need majad. Üks ulmelisem kui teine, teine ilusam kui kolmas jne. Megavillad ja muud majad. Rikaste elu.. Ja mis mulle meeldis, enamus neil on nüüd ju suured klaasseinad ehk vabalt sai toa sisemist ilu ka näha :D. Ning olimegi Punta del Estes. Leticia tuli meile mersukesega järgi, Valentina ja Paz ka autos. Läksime võtsime Tomase ka peale ja saimegi kodu poole teele asuda. Valentinat ja Tomast ma pole pea kuu aega näinud muide.. :D Vale sai kohe ära öelda, et ta ostis kaks Michael Jacksoni mingit videofilmi ja ühe postri ning ta pidas ka oma sünnipäeva seal Punta del Estes eile koos suure hunniku kommide ja suurte tortidega.. Kahju, et mina minna ei saanud.. Isegi, kui oleks kutsutud. Reina hoiatas mind meie jutuajamisel, et ma ei tohi Valentina isaga nö tuttavaks saada, sest muidu oleks mul siin kohe suhted väga halvad.. :D Tänud hoiatamast. Aga torti oleks ikka tahtnud.. Küpsetame ise :) Sõit ise oli endiselt paha, sest pea valutas ikka väga hullusti + need Minase mäed. Õnneks otsustati seekord autos raadiot kuulata, mis siin toimub väga harva.. Õnneks mu mp3 peaks varsti jõudma ja ma saan jälle sõidu ajal oma igatsetud muusikat kuulata (eriti suur igatsus tuli muide La Palomal peale). Aga sõidu ajal algas raadiost Bon Jovi uus laul "Because We Can". Sain kaasa laulda!! Tegi olemise kolmeks minutiks paremaks.

Ning nüüd olengi kodus. Tegelikult oli mul väike mõte, et äkki ma jõuan ikka õigeks ajaks koju ja saan meie kodumaa sünnipäeva puhul mõnd Eestis toimuvat sündmust näha ja oma suurt Eesti lipu pildiga šokolaadi süüa, aga kahjuks jäi see ära. Jõudsime liiga hilja.. Ja kuigi on juba kell omadega esmaspäevas, siis ikkagi:

PALJU ÕNNE MEILE!!

Kallid-musid-paid teile kõigile!!
Ps. mul on ainult nädal vaheaega veel.. Ja algabki kool juba! :)

Nii ei saa ju rallit sõita..

Mul ei ole täna midagi erilist kirjutada.. Taaskord.. Pole miskit juhtunud..

Eile vaatasin oma Harry Potterit ja sõin piparkooke.. Alles jäi ka ikka.. Ei tea küll kauaks.. Tuttu sain pool kaks alles. Oi hullu. Hommikul ärkasin jälle kalli äratuse peale ning läksin üles. Mitte ühte hingelist ei olnud näha. Hakkasin siis ploome tükeldama hommikusöögiks ja siis tuli Reina alla. Kõik köök oli veel koristamata.. Ta vist ka alles ärkas, sest ma ei kuulnud hommikul enne üheksat ühtegi häält siit garaažist. Tavaliselt ta sel ajal juba koperdab siin. Sõin siis oma ploomikesi ja vaatasin telekat. Varsti kutsus Reina mind endale appi. Ta magab Tomase toas praegu, kuni Tomas tagasi koju tuleb. Aga talle oli öösel akna ülevalt mingi laud pähe kukkunud :D See laud varjab seda rulli, kuhu see tugev ruloo kokku kerides jääb. Üritasime seda siis tagasi ette panna, aga ei tahtnud tema sinna väga jääda. Tükk aega pusisime. Lõpuks saime hakkama. Ja kuna telekast ka miskit huvitavat ei tulnud, tulin alla ära.. Arvuti lahti ja kohe ralli tulemusi vaatama. Kaarel katkestas :(. Aga miskit hullu ei juhtunud mitte ühegi võistlejaga, vähemalt Reiu ütles nii.. Lumi on hää pehme! Kuigi nalja pakkus tõsiasi, et Plangi oma rehvi katki sõitis.. Vale võti oli kaasas.. :D :D Totud. Nojamh. Rohkem rallist ei räägi.

Aga muud ma polegi täna teinud. Vaatasin veel Eesti Laulu, mis minu jaoks algas juba kell pool kuus.. Isver susver mis laulud???!!! Õnneks kaks minu nö lemmikut said edasi - Kõrsikud ja Winny Puhh.. Muu oli täielik kräpp. Aga vist järgmine tuleb nõksa tugevam ja paremate lauludega. Eks paistab..

Kui see läbi sai, läksin üles vaatama, mis Reina teeb. Siis mind hakkas tõsiselt huvitama, kus teised on.. Etskae, nemad olid läinud Punta del Estesse sõpradele külla eile.. Olen jälle TÕSISELT pettunud. Mulle keegi midagi ei öelnud ja mind keegi kaasa ka ei võtnud.. Rääkimata sellest, et nad olid tõsiselt üllatunud, kui kuulsid, et ma olen Punta del Estes külastanud ainult ostukeskust ja bussiterminali. SUPER. Lihtsalt super.. Aga kui me La Palomale lähme, siis ma saan raha ja siis ma lähen mingi aeg Florane'ile külla, kuniks ta veel seal on :). See on kindel pauk!

Ja sellega täna lõpetangi..

PS! Pilti millegipärast ikka ei ole saanud kommidest.. See telefon paneb ikka täiega pange mul siin.. Kurb.

Täna oli see päev :)

Kirjutan jälle nõksakese siia. Mina ärkasin hommikul üles, algul oli küll väga suur tahtmine end siia jätta veel mõneks ajaks, aga ajasin end üles. Öö ei läinud väga hästi, jalgadel on miskit viga. Sain teada, et magneesiumipuudus on mul, aga ma ei tea, kuidas seda ravida.. Raha mul pole, et ravimit osta.. :D Igatahes, ärkasin üles, pesin end puhtaks ja mulle sisenes tunne, et täna tuleb eelnevatest ikka kaunim päev. Panin kohe vähe viisakamad riided ka selga :) Ja avastasin, et olen vist kõhnemaks jäänud. Ühed püksid, mis siin vahepeal ei tahtnud jalga tulla, sain kohe supsti jalga! 2 like'i kohe sellele, nagu issi ütleb :D

Siis ma läksin üles, et hommikust süüa. Kedagi polnud. Nad läksid just siis ära, kui ma pesust tulin.. Olgu. Aga ma leidsin külmkapist ploomid!! Vähemalt need puuviljakesed meil kodus! Ja need ploomid on siin ikka hiiglaslikud. Õunasuurused. Njammi. Ja väga maitsvad. Tegin omale ploomi-apelsini salatit. Oli hää. Istusin seal elutoas siis üksi ja vaatasin telekat. Miskit huvitavat ei tulnud. Ja siis jõudsid teised tagasi koju.. Leticia tuli minu juurde ja ütles nii muuseas: "Anni, ma jätsin need kastid, mis su vanemad sulle saatsid, sinna alla selle punase coca-cola külmkapi kõrvale!" Oh sa pele, kui kiirelt olin ma püsti, kui kiirelt ma need nõud püsin ja kui kiirelt ma alla jooksin neid pakke haarama. Aga millegipärast ei tahtnud ma neid avada enne, kui olin perele,või siis vähemalt ühele neist kolmest seal teada andnud, et sain pakid kätte. Aga näedsa, nemad istusid skype'is just sel hetkel ja nii me koos need avasime. Issi oli küll veel tööl, aga nii kaua ma ka ei suutnud oodata, kuni tema ükskord sealt tuleb..

Oiiiiiiiii kui rõõmus ma olin!!! Ja niiiii palju kommmmiiii!! Ei oskagi kirjeldada, mis tunne see oli pakki saada ja pakki avada, aga ülimalt õnnelikuks ja rõõmsaks tegi see mind küll. Mis siis, et ma umbes teadsin, mis sealt mulle vastu vaatab, aga põnevus oli meeletu! Nagu väike laps, kes just kuusealt hunniku kingitusi leidis.. Mis ma siis kõik sain.. Komme seitse pakki + veel kotitäis pralineesid, kolm suurt šokolaadi ja viis väiksemat, liitrise jäätisekarbi täis piparkooke (emme, proovisin, glasuur oli imepehme! nagu just peale pandud..), suure südame piparkoogi (vanaema, kahjuks oli glasuur täiesti pulbriks purunenud, aga kindlasti oli seal midagi ilusat peale joonistatud..), kaks ristsõna ja oma punased sukapüksid! Kiidan seda kõike super heaks!! Aga selline nagu ma olen, ikka tahan oma kalleid maiustusi hoida. Olen vist neli kommikest ja ühe piparkoogi + piparkoogi puru ära söönud.. Kokkuhoidlik. Aga kohe tegin õhtuks plaani keeta omale teed või teha kakaod, süüa piparkooke ja vaadata Harry Potterit.. Minu hiline jõul :) Aga kell on juba kümme, mis ei tähenda, et ma filmi ei vaataks, aga mul on meeletult palav ja ma ei teagi, kas teha teed või mitte.. Andsin ühe suure šokolaadi ja mesikäpa kommipaki neile ka. Nad saavad veel, aga mitte kohe.. Siin ju sünnipäevad tulemas.. Aga nad läksid õhtuks jälle ilma mulle ütlemata välja.. Juba enne seitset olid kadunud ja tagasi pole tulnud. Ma veel tahtsin neile piparkooki pakkuda.. Loodan, et ma suudan oma isu nii palju taltsutada, et jääb mõni pisike tükike neile ka proovimiseks :D Kahtlane.. Oh seda õnne!!

Peale pakitsemist läksin üles tagasi, ikka kohutavalt hea tujuga. Sõime lõunat ja istusime natuke. Hakkas nõksa igav jälle ja tulin tagasi oma urgu arvutisse.. Ega siin parem polnud. Tuju oli mega, aga igav oli ikka natsa. Kella viiest küsiti minult lõpuks, kas tahan nendega kaasa minna. Parque de UTE. Mingi UTE-nimeline park. Käisime seal kunagi Camila tädi, Luciano ja tema isaga ka.. See, kus on basseinid ja mänguväljakud ja hotell ja kõik muu.. Kaua me seal ei olnud. Uruguay ja Paz käisid jõekeses, mis muide näeb väga must välja, ujumas koos paljude teiste meile võõraste inimestega. See seal on nö Minase ookean, kuhu kogu rahvas koguneb. Aga sinna parki sisenemiseks peab maksma ka natuke. Ei teagi, kui palju. Meie Leticiaga istusime kalda peal. Algul valitses meie vahel suhteliselt pikk piinlik vaikus. Tegelikult ei teagi, kas see piinlik oli, aga ühtegi sõna kummagi suust ei kostunud. Lõpuks ma siis alustasin vestlust küsimusega: "Ütle mulle, kui sa saaksid minna ükskõik millisesse riiki maailmas, kuhu sa läheksid?" Esimese hooga sain vastas ta mulle küsimusega, et miks ma seda küsin, et juttu rääkida?? :D Naersime. Aga siis ta ütles mulle Hispaania.. Lootsin miskit ägedamat, aga nende jaoks ongi kogu Euroopa selline müstiline ja äge koht nagu meie jaoks näiteks Kuuba või Tai.. Või Austraalia. Kui ma põhjust tahtsin teada ütles ta, et ta on mõningaid ilusaid pilte Barcelonast ja Madridist näinud ja tal on mõned tuttavad seal.. Kõik uruguaylased pidid hispaaniasse elama minema. Ütlesin talle, et Eesti kolib vaikselt ära Austraaliasse.. Ja nii meie vestluseke areneski.. Ning varsti juba lahkusime sealt pargikesest. Ainult sellepärast vist läksimegi, et nõksa kodust välja saada ja et nad saaksid ujuda. Mõnus. Aga autos oli natuke veider olla. Leticial ja Uruguayl oli vaidlus. Ja päris suur.. Teemaks uks La Palomal.. Õigemini aken, mis lukku ei käi.. Mina kiusasin Pazi. Teate vist isegi, miks..

Õhtul veel vaatasin telekat. Leidsin oma vanad sõbrad üles.. Ehk siis Rossi, Racheli, Monica, Chandleri, Phoebe ja Joey Sõpradest.. Oli tore. Ja tegin oma augustis ostetud ristsõna lõpuni, sest nüüd mul juu kaks uut! :)

Ja nüüd sõime Reinaga kahekesi õhtust. Ta oli teinud mulle hamburgeri pihve ja riisi MEGA õli sees, niiet mul suu rasvane.. Väkk. Tuleb piparkooki või kommi süüa.

Olge muškinid!

Ja Kaarlile ning tema fännidele ja eriti minu perele vinget rallit! Järgmine aasta külmetan seal juba koos teiega!

Ja minu Tiinadele head nimepäeva lõppu :)

Mhh.. tegin oma pakisisudest selle supertelefoniga pilti ka, aga millegipärast ta ei leia mul neid siit praegu.. Homme uurin veel asja. Varume kannatust.

"Asi saab ainult paremaks minna..."

Täna, päeva alguses, arendasin end jälle natuke keele vallas. Õppisin. Õnneks praegu nii palav seal väljas ei ole, kui enne, sest päikest ei ole ja see teeb õppimise isegi paremaks :). Tuli lõunasöögi aeg. Üle tüki aja sõime jälle korralikult söögilaua taga. Enne kükitasime kõik selle madala diivanilaua taga, aga täna kaeti laud suurele, ikka normaalsele lauale. Köögilaua viisime La Palomale ja uut siia kööki pole veel ostetud.

Mis veel.. Pazile tuli täna keegi tüdruk külla. Juana oli vist nimi. Pakuks, et ta on samuti kolme-nelja aastane.. Jutu käigus tuli välja, et tal on väike õde, kes on 1-aastane.. Ja kui tema ema talle järgi tuli.. See tädike peaks praegu juba haiglas olema.. Nii rase ei saa enam olla! Varsti kukub välja.. Küll on väikse vahega need lapsekesed saanud..

Aga jamh. Eelmistest päevadest tänane päev põnevam küll ei olnud. Korra sai joonistatud ka. Leidsin Pazi vildikad ja vihiku ja joonistasin sinna puukese kiikuva lapsega.. Ja siis sai veel telekast mingit filmi vaadatud, mida ma vist muidugi kunagi jälle näinud olin.. Ja veel ema-isaga räägitud.. Muud siin teha pole.

Uruguay ütles mulle täna, et pühapäeval või esmaspäeval lähme jälle randa, kui ilus ilm on. Ehk siis back to La Paloma. Ausalt öelda kardan seda kohta juba natuke.. Paneb ikka tõsiselt mõtlema, mida kaasa võtta.. Ja mis mind endiselt kurvaks teeb on see, et ma ei näinudki seda kuulsat karnevali.. Ka mitte seda nö "jama", mis siin Minases oli.. Kurb..

Ja üks paha asi veel.. Õhtul kella üheksa aeg tulin ma taas oma tuppa ja panin käima järjekordse filmikese. Üleval ajasid kõik oma rada ja lõpuks ma jäin meie verandale üksi istuma.. Mis ma muud siis ikka teen. Aga täpselt poole tunni pärast läksin ma tagasi üles ja nägin, et Reina istus üksi suures toas. Istusin siis tema juurde ja küsisin, kus teised on. Vastuseks sain, et nad läksid välja.. Jee.. Ärge öelge mulle midagi.. Mul oligi juba väga põnev siin all konkus üksi istuda.. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis see ajab ikka tõesti vihale, et mulle siin midagi ei räägita. Aga arvan samas ka, et see on neil kultuuriline värk, sest eelmises peres ei öeldud mulle ja ka, mis toimumas on.. Oii, kuidas ma ootan kooli või siis vähemalt märtsi lõppu.

Üks positiivne asi on, kui me nüüd La Palomale lähme.. Saan nõks raha välja võtta ja uuesti elama hakata :)

Täna on ju sõbrapäev. Või õigemini valentinipäev. Siin maal tähistavad seda ainult paarikesed. Siin mingit sõbrapäeva kui sellist täna ei olnud.. Sõbrapäev tuleb kunagi hiljem. Peangi järgi uurima, kunas täpsemalt.. Aga tänane päev on mõeldud ainult paarikestele. Hommikul ärkasin mina üles ja ütlesin endale: "Anni, imeilusat sõbrapäeva sulle!" Siis tegin oma kahele kõige paremale sõbrale, Kallele ja Puhhile musi ja soovisin neilegi kaunist sõbrapäeva. Vot selline tore punane päev oli minul :)

Otsustasin ka ära, et kui tagasi kooli lähen siin, siis astun kunstiklassi. Õppida selles reaalklassis saab Eestis ka ja praegu mõtlesin, et arendan ennast nõksa loomevallas. :) Seal saab laulda, joonistada, joonestada, kunstiajalugu õppida ja vist isegi ka tantsida.. Vähemalt Florane'i koolis sai.. Ainuke asi on, et ma ei tea, millal täpselt kool algab.. :D

Igatsen puuvilju.. Ja ilge tahtmine oleks midagi küpsetada!!!!

Ps.. Issi ütles need kuldsed sõnad, mis pealkirjas on.. Kalliralli!

Ei teagi..

Ausalt ma ei tea, mida ma tegema pean. Kõik on linnast kadunud, kodus peale arvutis istumise miskit teha pole ja kõik tundub viimasel ajal niii igav. Olgu, pean tõdema, et tänane õhtu peale tervet päeva arvutisistumist läks nõksa vahvamaks. Olin rahulikult järjekordset Harry Potteri filmikest vaatamas, kui kuulsin, et keegi sõidab garaažist sisse. Arvasin algul, et ju see Leti on, kes meie kastiauto ööseks varju pani, aga siis kuulsin hääli. Uruguay tuli koju. Samas ma teadsin, et midagi sellist on toimumas, sest Leticia käis enne pesus, pani selga kaunimad riided ja jalga platvormkingad.. Lihtsalt niisama tavaliselt selliseid kingakesi ju kodus ei kanta. Arvasin, et ta läheb välja, aga tegelikult oli kogu see ilu mõeldud tema mehele. Oi, kui armas!

Läksin siis ka tervitama ja liitusin nendega suures toas. Pazile toodi muidugi meeletult kingitusi - plätud, ujumiskomplekt (lestad, prillid ja hingamistoru), vildikad ja rahakassa. Meile kõigile toodi toblerone ja Kit Kat'i šokolaade, aga kaks inimest on juba mängust väljas. Reina ja Leti on meil ju dieedil. Jah, mina mitte.

Istusime siis seal ja rääkisime juttu. Ja siis ütles Leticia, et ta rääkis täna ühe tädiga, kes elab praegu La Palomal meie kodus ja neil käisid täna öösel vargad.. NAD MAGASID samal ajal!! Vargad võtsid ära arvuti, fotoka ja veel miskit, aga Leticia ei mäletanud enam.. Ma olen ikka KOHUTAVALT ÕNNELIK, et minu arvuti mulle vähemalt alles jäi.. Ma ei suuda seda siiani uskuda. Ja muide need vargad olid sisenenud mingi akna kaudu.. Nüüd nad siis teavad, et meie üks akendest lukku ei käi.. Ma ei kujuta ette, kas ma üldse julgen sinna enam tagasi minna, kui nad juba öösel niimoodi sisse murravad. Nüüd on ju kindlasti jutt linna peal lahti, et sealt saab öösel tasuta ja väga kergelt asju.. Õnneks Minases on meil elu kordades turvalisem..

Õhtul siin veel sõime ja siis läksidki kõik juba kell üksteist magama. Kõik olid niii väsinud millegipärast. Kuna täna oli veits jahedam ilm, mida ma ka ausalt öelda olin natuke oodanud, siis sain endale lubada selle mõnusa kakao! Üle tüki aja jälle see ülimaitsev jook! Tulin sellega alla, vaatasin Potteripoisi seiklused lõpuni ja jõin samal ajal oma joogikest. Tagajärjeks mega suur palavus.. Aga see oli seda väärt! :)

Päeval muide juhtus veel midagi vahvat. Ma sõin oma siinoldud ajajooksul esimest korda suppi, kui välja arvata minu enda tehtud frikadellisupp viimasel õhtul eelmises peres. Köögiviljapüree supp tähemakaronidega. Pazi lemmik. Dieeditajad sõid muidugi jälle liha, aga ütlen ausalt, see supp oli ikka kõvasti parem, kui nende eilne liha! :D

Ja nüüd viskasin pilgu facebooki ka ja Eugenia oli mulle vastanud. Minu sõbrake ei tule enne 25ndat veebruarit tagasi.. Kui kurb. Peaaegu kaks nädalakest pean siin üksi olema.. Aga järgmine nädal läheb tegelikult lõbusamaks, sest siis on siin Valentina ja Leticia sünnipäevakesed.. Ainult mul on probleem nende kingitustega, sest sularaha mul ju ei ole, selle kaardiga siin kuskil maksta ei saa ja kodus ei ole jahu. Dieeditajad ei tohi jahu süüa ja sellepärast seda ka ei osteta. Kuna mul ühtki head kingiideed pähe ei tulnud, siis mõtlesin algul Valentinale sünnipäevaks pannkooke teha (neid ta on ammu ihaldanud) ja Letile meie kurikuulsat šokolaadikooki jäätisega.. Nüüd on asi nõksa keeruline.. APPI!

Nüüd siis lõpetan taas!

Kaalulangetus ja igavus?? I don't think soooo..

Anni on täna olnud nõksa kurva võitu, sest nii igav pole mul ammu olnud..

Hommikul peale hommikusööki mõtlesin, mis siis nüüd teha. Ilm oli mega-mega palav ja mitte miskit huvitavat ei toimunud.. Siis mul tuli mõte, õpiks ehk natuke! Väärt mõte, sest tarkust tuli juurde päris palju! Keelevallas muidugi. Õppisin kohe kaks pool tundi. Okei, vahepeal käisin lõunat ka söömas, aga siis pöördusin usinalt enda arendamise poole tagasi. Lõpuks muutus asi jälle liiga keeruliseks või siis oli minu pea juba liiga palju uut tarkust täis, et enam ei jõudnud. Lõpetasin.

Ja mis siis edasi. Kui ma tagasi Minasesse tulin, leidsin oma kapist ühe 2013. aasta kalendri, mille ma nagu kõik teisedki pidin ära kinkima, aga mul ei olnud enam kedagi, kellele anda.. Ja neil ei ole siin sellist kultuuri kalender seinale riputada.. Vähemalt siin ega ka eelmises peres ei ole ma näinud ühtegi kalendrit tühja seina või külmkappi kaunistamas.. Seega otsustasin enda seina ilusamaks teha. Ja täna ma otsustasin sinna kirjutada üles kõik tähtsamad sünnipäevad :) Kui keegi peab ennast ka minu elus tähtsaks, siis öelge mulle oma sünnikuupäev ja kui teid veel kalendris ei ole, lisan kindlasti!

Ja ülejäänud päev on olnud täiesti tühja passimine. Korra käis meil Angelica (eelmine koristaja) külas ja oli ikka nii õnnelik, kui mu siit urkast üles leidis.. Olin parasjagu sodimas oma kaustikut..

Õhtul, kui kell hakkas juba vaikselt kümme saama, küsisin Leticialt, et kas me ka karnevali vaatama lähme. Sellest tuli üleeile ka juttu ja siis ma ütlesin talle ka, et tahan minna, kuna Eestis sellist asja ei ole.. Siis ütles ta mulle okei, aga täna tuli vastuseks ei.. Ja põhjus, talle ei meeldi siinne karneval.. Pidi olema üks paras jama meeletu rahvamassiga.. Aga kuna meil oli üks pisike plikatirts külas, siis pidime tema ära viima ja Leticia oli nõus peale seda kesklinnas ühe tiiru tegema autoga, et näha, kas toimub midagi.. Reina oli aga kuskilt kuulnud, et see toimub hoopis ühes pargis (seal, kus loomad on.. endine loomaaed), mis asub meie kodust väga kaugel. Ja sinna me ei sõitnud.. Kesklinnas aga puudus igasugune melu.. Ja see tegigi minu tuju suhteliselt kurvaks, sest kõik teised vahetusõpilased on kuskil väljas ja möllavad (teistes linnades muidugi), aga mina istun siin.. Kellegagi pole välja ka minna, sest Eugenia on vist kuskil ära ja rohkem nö sõpru mul siin veel ei ole..

Ja mis veel paha, sulli ka pole :D. Ehk siis käisin täna seal teises pangas, aga ta oli ikka kinni ja vist on kuni märtsini uks lukus.. See on paha.. Lootus oli minna Punta del Estesse Florane'i külastama, aga nüüd on asi küsimärgi all.. Äkki lähme korra ikka La Palomale tagasi (mida nagu korra öeldi), siis muutub elu jälle kauniks! :D

Ja dieedist ka veel paar sõna. Ma murdusin täna.. Või õigemini juba eile, sest ma sõin puuvilja, aga täna juhtus midagi kohutavamat. Mul oli niiiii palav täna ja siis ma leidsin meie sügavkülmast jäätist.. Oi mind nurjatut küll! Aga liha sööme ikka mõnuga! Leticia ütles ka, et nendel päevadel sööme väga-väga palju liha :D Homme saab kala. Aga te ei kujuta ette, kui vastikult mõjub see igavus kõhule.. Ainult sööks, lihtsalt igavuseks.. Kurb on veel see, et puuviljad said ka täna otsa :(

Aga meelt lahutan praegu Harry Potteri filmiga, niiet varsti on kõik jälle OK!

Kelle liug siis tuli kõige pikem?? Ja kes sõi kõige rohkem kukleid??

Diiet ja suurpuhastus.

Tervist! Mina jälle siin!

Oi te ei kujuta ette, mis mul siin öösel toimus.. Panin mina siis arvuti öösel kuskil pool kaks kinni ja kustutasin tuled ära.. Nendega on siin mul eriline jama, sest minu lae tule lüliti on garaaži osas ehk minu jaoks nurga taga ning väga kaugel mu voodist. Ja kui tule kustu panen, on mul vaja voodijuurde kuidagi tagasi saada, aga selleks on vaja kõndida läbi kottpimeda "koopa".. Õnneks nurga tagant paistab vannitoa tuli, mis teeb liikumise nõksa lihtsamaks. Aga kui selle ka lõpuks kustu saab, on siin all tegelikult ikka päris hirmus olla. Üritasin siis magama hakata jääma, aga keegi hakkas meie kolakambris krabistama.. Täitsa lõpp, kui hirmus mul hakkas.. Nurga taha ma ei näe ka, sest kapp on ees.. Siis panin vannitoa tule põlema ja läksin värisedes asja uurima.. Arvasin, et tegemist on nende mega suurte prussakatega, mis siin öösel välja ilmuvad ning leidsin ühe aerosoolpudeli, kus oli nende jaoks maitsev mürk sees.. Lasin sellega oma "toakeses" kõik kohad täis, hais oli küll paha ja vänge, aga vähemalt ei tulnud see prussakas mind tapma.. Ühe mingi surnud suure prussaka leidsin ka põranda pealt. Oi rõvedust. Võtsin mürgipudeli enda kõrvale öökapi peale ja üritasin uuesti magama jääda. Aga ei.. Keegi hakkas veel hullemini krabistama ja siis hakkasid isegi asjad kolisema. Natuke aega üritasin ennast teki all hoida, aga nõks enne poolt kolme võtsin oma teki ja padja, tõusin püsti, panin vannitoa tule jälle põlema, tegin koletisele kšššš-kšššš ja jooksin siis ruttu läbi garaaži trepi juurde ja üles elutuppa. Selle öö veetsin ma seal. Aga Reina on meil vist unetu.. Okei, nii unetu ta ei ole, kui minu vanavanemad.. Tervitused teile sinna! :) Reina oli juba umbes poole üheksa aeg ringi kõbistamas.. Siis ma ärkasin muidugi selle peale üles. Meie koristaja oli ka juba koju tulnud, või oli see Leticia, ei teagi.. Igatahes Reina arutas kellegagi, miks ma seal suures toas magan. Ja Reina vist oli isegi nõksa pahane, sest ta ei saanud oma asjadega siis tegeleda.. Kuna nüüd oli juba päike väljas ja minu toas ka ühest miniaknast valgusekiireke paistis, otsustasin minna neilt eest ära ja tulla tagasi oma tuppa tuttu. Valguse käes vaevalt et see koletis mind julgeb hirmutama tulla.. Ning Reina ja koristaja käivad ka meil siin sel ajal juba ringi, pesevad pesu ja võtavad kappidest asju.. Niiet siis sain rahus jälle magama jääda. Minu isiklikult arvan ja olen isegi üsna kindel, et mind külastas mingi hiir või rott.. Väkk

Hommikul siis ärkasin taas äratuse peale kell 10.30, käisin pesus ja läksin üles. Enne veel vaatasin, kui kole must ja tolmune mu tuba on ning võtsin vastu otsuse seda täna nõksa küürida. Reina siis kohe uuris minult, et miks ma öösel elutoas magasin.. Rääkisin talle siis ilusti ära kõik ja tema ütles mulle vastuseks, et täna lähmegi seda tuba koristama.. Mõtete lugeja.. Tema ja meie koristaja alustasid kohe siin tööd, mina sõin veel hommikust. Peale söömist tulin alla vaatama, mis värk on ja siis ütles Reina mulle, et öine koll ei olnud rott vaid see prussakas. Ta osutas selle sama surnud prussaka peale, kelle ma ENNE seda suurt kolinat leidsin juba surnuna. Sellest ta aga aru ei saanud kui ma üritasin talle selgitada ning ta endiselt on kindel, et see oli see prussakas.. No eks me täna öösel näeme..

Aga minu toas tehti täna üks väga suur puhastus. Kõik voodi viidi teisele poole garaaži, põrandad pühiti puhtaks ja pesti üle, kapid tolmust puhtaks, vannituba puhtaks ja voodisse sain puhtad linad ka! Tore päev. Aitasin ka natukene, kuigi väga võimalust ei antud. Tõime Reinaga voodi tagasi minu toa osale, tegin kapid tolmust puhtaks ja aitasin neid paika panna. Tõstsime toa nõksa ringi ka, niiet nüüd on mu voodi vastasseinas, suur kapp, mis enne varjas kolakambrit, keerati 90 kraadi ning nüüd tuleb mul sellest miniaknast nõksa rohkem valgust.. See miniaken on mul tegelikult väljas üsna maadligi niiet varsti tulevad mul konnad ka siia elama.. Teeme peo. Ja siis ma sain omale laualambi!! Nüüd ei peagi enam pimeduses kobama. Tore! Ainult vaibast jäin ilma, sest see oli nii kole juba, aga nüüd on mul siin kivipõrand ja ega seegi väga ilus pole.. Ning koguaeg on ta must.. Paljajalu käia ei saa :(.. Reina ütles mulle, et ta vaatas kolikambri ka üle, et rotti ei olnud.. Valetab.. Kindlasti oli.. No loodame, et ma homme elan veel ja öösel saan rahulikult oma voodis tudida.. Ilma loomadeta paluks.

Peale koristamise on terve päev tegelikult olnud üks suur tühja passimine. Korra käisime Paziga jäätist ostmas, koristamise ajal ka uusi vahendeid ja õhtul tahtsin panga-automaadist raha välja võtta, aga kolmest kaks olid avatud ühes pangas ja teine pank oli kinni. Ning muidugi need kaks avatud automaati mulle raha ei andnud. Homme lähen proovin teise panka. Pöidlad pihku! Sellest sõltub minu järgmise kuu rahakoti sisu..

Siis meil käisid jälle mõned külalised, keda ma ainult tervitasin.. Ühte neist näeme igapäev ja homme lubas ka tulla. Tegelikult on tore tädi :). Ja siis istusime Leti ja Reinaga täitsa niisama väljas ja rääkisime juttu. Teemaks tuli minu sõbrad Minases.. Jah, tõsi, mul hetkel on siin ainult üks nö sõber, aga mul ei ole tema numbrit ja facebookis ta mulle ka pole vastanud.. Ilmselt puhkab kuskil.. Ja rohkem sõpru põle.. Vaikselt siin juba ootan kooli, kui saan uude klassi täiesti uute inimestega ja ehk leiab ka sõpru.. Ja mis veel lahe, see sakslannast vahetusõpilane tuleb ka siia linna ju :) Ehk saame temaga ka rohkem sina-peale, hetkel temaga väga suhelnud ei olegi.. Ja siis ma näitasin neile seda ajalehte, kus minust siin kunagi kirjutati.. Neile pakkus väga nalja pealkiri "Anni Rada, de Estonia a Minas" (Anni Rada, Eestist Minasesse). Järgmine hetk hakati mind Estoniaks kutsuma..

Ja muud ei olegi põnevat. Ai, üks asi siiski on. Täna lõunasöögi ajal (sõime omletti singi ja juustuga) ütles mulle Reina, et nemad Leticiaga hakkavad mingit dieeti pidama, et ma võin ka nendega liituda. Ütlesin, et jah, kuigi ma ei ole väga söögireeglitest kinnipidaja. Jah, vaatan küll, mis ma endale suhu topin, aga kui mulle öeldakse, et šokolaadi ei või ma süüa, siis seda ma kahjuks teha ei saa.. :D Õhtul leidsin külmkapilt need paberid, kuhu olid kirjutatud selle dieediõpetussõnad.. Süüa võib lõputult liha ja muidugi peab jooma vähemalt kaks liitrit vett päevas. Rohkem ma väga detaile ei mäletagi, aga esimestel päevadel on keelatud süüa puuvilju (siin tuleb see šokolaadi teema.. ei suuda mina ilma puuviljadeta siin maal elada) ja muidugi oli pidevalt kordamisel lause: Ära söö midagi magusat! See pidi kõige raskem punkt olema ja on ka.. Minul ju šokolaadid tulemas.. Ehk siis minu dieet, söön seda, mida pakutakse ja kui kõht tühjaks läheb, viskan ikka ühe puuviljakese suhu..

Rohkem pole teile miskit kirjutada..

Päikest!

Kirjanik Anni.

Opladii, kell on kohe üks öösel ja ma pole veel blogi kirjutanud..

Tahan end jälle vähe varasemaks ärkajaks muuta ehk siis panin äratuse poole üheteistkümneks. Öö oli veider. Väga imelikud unenäod.. Ühes näiteks sain ma teada, kes minu asjad ära varastas.. Selleks oli ei keegi muu kui Kertu Pikk, minu hää sõber ja klassiõde (nüüd vist juba kahjuks endine).. Pole kohe õrna aimugi, miks tema.. Aga ta pandi sellepärast väga pikaks ajaks vangi, mis tegi ta tuju kurvaks ja siis ma pidin vaesekest lohutama. Tervitused Sulle! :)

Hommikul siis ärkasin, läksin üles, tahtsin süüa. Otsisin kõik kapid läbi, miskit ei leidnud. Oli ainult küpsiseid, võid, marmelaadimoosi (tegelikult pole mul õrna aimugi, kuidas see mittevedel moos võiks nime kanda) jms.. Mina tahtsin krõbinaid, aga nende pakk oli ka tühi. Pidin sööma jälle õuna. Peale hommikusööki natuke rääkisime Leticiaga juttu ja nautisime ilusat "hommikut".. Ja oh uudist! Küsisin temalt, kas minu armastnunnut pakikest on kohale jõudnud ja näe, ongi! Aga nad on kuskile luku taha ära pandud ja Leticial ei ole praegu seda võtit. Tuleval nädalal pidin saama! OOOOOOTTAAAAANNNN oma KOMMMMMMMEEEEE ja ŠŠŠOOKOOOOLAAAAADIII ja PIPAAAARKOOOOOOKEEEEE!!! Teil seal juba vaikselt jaanid ja mina hakkan alles jõulu pidama! Kena kohe!

Ja siis mõtlesin alla arvutisse tulla, kuna miskit põnevat ei toimunud.. Rääkisin pikalt-laialt ema ja isaga (vahepeal võib neid normaalselt ka nimetada..), kes olid mulle jälle ühe toreda video teinud, aga selle avaldamiseks pandi keeld peale.. Nad olla liiga väsinud ilmega seal :D Las siis jääda meie keskile see armas videoke.

Ma ei teagi, mis kell see oli, aga ikka päris hilja tuli mulle meelde, et pean ju selle reisikirjelduse ära lõpetama.. Hakkasin siis pihta ja uskuge või mitte, saingi valmis!! Kirjutasin kõik WORDis valmis ja kokku tuli 24 A4 lehekülge teksti.. Vaata et raamat kohe..

Vahepeal läksid need tüübid seal Eesti sauna ja mina mõtlesin natuke tädi perre piiluda.. Pole nendega ammu vestelnud :). Oli väga tore üle tüki aja seda särasilmset suslikut näha, kes muud peale nägude tegemise ja häälitsemise ei oska teha :D Väike eputrilla! Ei suuda mina uskuda, et ta meil juba kuuene on ja (eel)koolis käib.. Ülejäänud pere oli ikka nagu vanasti. Rahulikud inimesed. Kallid-musid!

Ja siis läksid teised kuskil üheksa aeg välja süüa ostma ja tulid alles kümne paiku koju.. Küll võttis aega. Ja siis me sõime.. Oi me sõime.. Mis te arvate, mida?? Hamburgeri pihve! Juustuga.. Ja eilse riisiga!! Väga mitmekesine toitumine on meil siin :D Ei pole hullu..

Päeval sai ära katsetatud ka üks tore asi. Ma avastasin, et meie DVD-mängijal on USB auk.. Natuke Leticiaga jamasime ja siis saimegi mu filmikese tööle! Jeei, saime teha ühe mõnusa filmiõhtu. Filmiks "Life As We Know It". Üks minu lemmikfilmidest! Olen seda juba vähemalt 7 korda vaadanud ja vaatan veel :D Ja neile ka meeldis.. Eriti meespeaosatäitja.. :D

Ja nüüd siis kõige tähtsam.. Reisikese lõpp:

Reede 01.02.13

Jõudsime oma päevaga reedesse, äramineku päevale.. Äratus 6.45. Vist hakkab tavaks saama, et YFU üritustel peojärgsel päeval olen ma alati esimene ärkaja.. :D Igatahes, mina olin valmis ja läksin vaatama, kas süüa saab. Sai. Tuli end jälle tublisti täis õgida ja tegelikult oli kõht suht tühi selleks ajaks.. Kell 8.30 pidime lahkuma. Keegi ei tohtinud hilineda. Aga vot näed, ikka lükati minek edasi, sest buss oli katki. Konditsioneer ei töödanud. Ja sellise palavusega on ju võimatu bussis sõita.. Meie pere Euroopa reisi tegime küll ilma konditsioneerita ära ja tegelikult polnud hullu miskit.. Või siis mul on selle palavuse koha pealt mäluauk.. Arvati, et lähme umbes pool tunnikest hiljem. Alla pidime oma asjadega ikka õigel ajal kobima. Muidugi taanlased seda ei kuulanud ja vaatasid lõpuks oma Videviku filmi lõpuni.. Absoluutselt kõik teised kolisid alla ära.

Nii me siis istusime seal jälle. Kõik olid lihtsalt mega väsinud ning unelesid seal. Käis üks lõputu peatuge otsimine.. Mõni magas koti najal, mõnele jagus ruumi diivanil.. Aga oli ka neid, kellel uni hakkas juba vaikselt ära minema. Näiteks Vic. Tema ostis mõne minuti netikrediiti ja oli arvutis. Tema kõrval olev arvuti oli vaba. Netti ma minna ei tahtnud, aga istet võtsin ikkagi. Lootsin leida mõne kaardimängukese sealt, aga kahjuks ei olnud seal ühtegi mängu. Ainult powerpoint. No mis seal ikka. Väga igav oli olla, niiet powerpoint oli väga hea lõbustaja. Olin patriootlik (?) ja joonistasin oma armsa kodumaa lipukese.. Siis kästi Belgia lipp ka teha kõrvale. Loome riikidevahelisi sõprussidemeid.. Tahtsin veel Uruguay lipu ka teha, aga see muutus juba liiga keeruliseks ja jätsin asja sinna paika.

Kell oli juba pool kümme ja kõht hakkas juba tühjaks minema :D. Kuna köök/kohvik oli kümneni avatud, siis otsustasime Johannaga natuke veel kilokaloreid endale sisse ajada. Ja vahi kokatädi.. Ta oli just siis, kui kõigil hotellikülastajatel söömas käidud, pannud välja ühe mega ilusa šokolaaditordi. Nii me siis ründasime seda Johannaga. Tema võttis väikse tüki, mina natuke suurema, istusime laua taha ja õgisime. Vic ja Daniel tahtsid ka.. Aga vahi kokatädi vol. 2.. Viis tordi ära. See oli niiii hea tort, aga ta tahtis vist ise selle ära süüa.. Kadekops meil natuke.. Saiaviilud viis ka ära ja võimalus oli võtta ainult võid.. Oh ebaõnne. Vähemalt saime selle natukesegi torti ära süüa. Siis nägi meid aknast Federica ja otsustas ka meile seltsi tulla. Peale selle oli seal ruumis natukene külmem õhk, kui väljas.. Ning lauale ilmusid kaardid. Mängukaardid. Ja käima läks mäng.. Ning teinegi.. Kaardimängudega kaasnes üks suur nali ja naer. Oli lõbus! Oli. Kuid saabus tüdimus. Koos sai vastu võetud otsus minna uuesti välja palavuse kätte, kuid ikkagi teistele seltsi. Jõudsin mina siis majaesisele trepile maha istuda, kui meie armas bussike meist mööda sõitis, et siis ümber pöörata ja meid peale võtta. Oh seda rõõmu. Ja selline, nagu ma olen, jooksin väga kiirelt ja kõva häälega hõisates hotelli eesruumi, võtsin oma asjad ja hüppasin niisama ringi. Teistel oli muidugi tore mind vaadates naerda.. :D Aga me olime seda bussi oodanud juba 2 tundi.. Muidugi olen ma õnnelik, kui lõpuks saab külma bussi.

Ja buss oli tõesti külm. Siis tuli Daniel minu juurde ja tegi pakkumise tagasiteel koos istuda, sest Jens on teda juba ära tüüdanud.. Okei, päris nii hull ei olnud. Lihtsalt vaheldust igapäevasele. Olin käpp. Me ei olnud veel sõitma jõudnud hakata, kui tuli Lucas ja hõikas mu nime. Oh kurja. Ma olin end just mugavalt istuma seadnud. Nojamh. Hüppasin siis püsti ja jooksin välja. Siinkohal mainin, et mingi suurem energiat täis duraceli jänes oli mulle põue pugenud.. Näe, taanlased olid alla jõudnud.. Tuli välja, et meie toast oli vist üks rätik puudu ja kui millegi ära kaotad, pead kinni maksma. Küsiti täpselt järgi, kuhu ma oma rätiku hommikul panin, sest me pidime nad alla tooma millegipärast. Mina panin ta täpselt retseptisooni laua juurde, kuhu seal olnud onu mul käskis selle panna.. Niiet minuga oli kõik OK. Teised olid ka oma rätikud alla toonud seega oli tegemist hotelli enda jamaga. Las nemad olla, meil lubati bussi minna :).

Ja oh seda ebaõnne.. Bussisõidul pidime jälle piiri ületama. Mis tähendas Brasiilia-Argentiina piiril taaskord 1,5 tundi ootamist. Seal samas on ka see suuuuuuuuur duty free shop, kuhu me pidime minema. Nii oli kõigile lubatud.. Ootasime siis, kuni meid lõpuks bussist välja lastakse. Muidugi tabas meid ebaõnn. Onud piiril arvasid, et me oleme kõike paha endale kottidesse peitnud ehk siis pidime bussist välja võtma kõik kohvrid ja neid lasti üks haaval sellest skännerist läbi..  Siis öeldi meile, et kõik väiksed kotid bussist peame ka ära tooma ja skännerile panema. Aga minul, Florane’il ja Johannal tuli just sel ajal vetsukas.. Ning sellepärast ei läinud meie kotid skännerist läbi.. Heheheee, oleks saanud kõik meie pahad ained meie kottidesse panna :D Kui meil neid muidugi oleks olnud. Ja siis algas nende kottide bussi tagasitoppimine. Mina muidugi väga tubli ja aitasin koos mõne teise vahetusõpilasega need sinna alla ära panna :). Ja siis võisimegi minema hakata. Aga ops, kuhu jäi siis meie duty free shopi külastus?!?! Federica läks siis küsima, et kas nüüd saame poodi minna ja siis meie natuke juhmid bussijuhid ütlesid, et enam mitte, sest siis me peaks kõik need piiriületused uuesti tegema.. NO MINGE KANNI kui vihale see ajas.. Bussijuhid teadsid seda juba ammu, et see on meil plaanitud.. Pluss veel seda sai mitu korda eelnevalt korratud.. Absoluutselt kõik olid nende bussijuhtide peale tol hetkel maruvihased, vabatahtlikud eesreas..Muidu oli tegemist väga toredate sellidega, aga et nad sellise pange maha panid.. Nii me läksimegi Brasiiliast ära ja mul ei olnud oma perele siin mitteühtegi kingitust.. Väga jama.. Mul oli plaanitud osta neile midagi söödavat, sest nendes kohtades, kus ma käisin, on nad juba käinud ja mingit suveniiri polnuks mõtet osta.. Söödav läheb kõigile peale.. Ja ma lootsin, et duty free shopis on mul võimalus jälle minu kaardiga maksta või siis raha välja võtta. Aga ei. Ja mis veel hullem, bussi tekkis üks mega suur sitahais.. Sõnavara pärast ärge pahandage, ma ei liialda.. Kellelgi tekkis vajadus oma suuremat häda meie bussi minipeldikus kaotada.. Õnneks see hais kadus ruttu ning siis keerasid ka kõik magama ära..

Tubli kolm tundi saime tudida, kui Daniel mind üles äratas, sest olime jõudnud mingisse kohta. Söögikohta täpsemalt. Kõigil tekkis jälle suur vajadus kõigepealt vetsu minna. Minul ka. See vets oli ikka puhta nali. Kõigepealt muidugi ootasime järjekorras. Siis tuli välja, et seal ei saa käsi korralikult pesta, sest kraanist vett ei tulnud. Vett tuli mingi vana pesuvahendi karbiga endale kätele lasta ja siis sai korra sõrmeotsa märjaks teha ja need halvad bakterid minema sõeluda.. Ja kui ma lõpuks vetsu jõudsin, tuli välja, et vett ei saa peale lasta.. Oh ebaõnne.. Aga suurema jamaga sai hakkama. Võisime sööma minna. Söögikohas oli meile juba lauad valmis pandud ja esimese asjana toodi kõigile kaks empanadat. Väga kuiv oli, sest juua sel hetkel ei antud veel. Need söödud, toodi suuuuured milanesad ja friikartulid.. Ja õnneks ka natuke juua. Aga tõesti natuke.. Ja mul ei olnud sularaha ja mul ei olnud vett ka enam. Kurb saatus oli mind tol hetkel tabanud.. Ma ei näinud ühtegi taldrikut, mis oleks täiesti tühjaks söödud.. See milanesa oli tõesti ilgelt suur ja sellise palavusega niipalju seda räpstoitu ei taha.. Ausalt, kohutavalt palav oli tol hetkel.. Ja õhku ka ei olnud.. Ning siis toodi natukenegi värskendavad jäätised, mis muidugi kõik ära söödi :).  Ja muide, kui meie seal sõime, tulid mingid kaks täiesti hambutut vanaonu meile oma lõõritamisoskusi näitama. Pluss veel üks tinistas gitarri ja teine viiulit. Lihtsalt mainin, et see, mida kuulda võis oli ikka päris paha. Aga endale nad meeldisid väga, mis ongi ju peamine! :D

Kõtud täis, läksime natuke ümbrust vaatama. Tegelikult oli see koht üks vanade indiaanlaste kodupaik, kui nii võib öelda. Nad olid sinna oma linna rajanud, kuid nüüd see pidi varemetes olema. Meie ei jõudnud suveniiripoest kaugemale. Ehk siis neid varemeid me ei näinud. Mina muidugi olin entusiastlik ja tahtsin minna neid kangesti vaatama, aga ülejäänud grupp oli meil nõrk ja palavusest suremas. Olin kurb, aga no mis seal ikka.. Suveniiripoest ostsid kõik omale miskit meelepärast.. Tegelikult müüdi seal väga lahedaid asju, mis ei olnudki väga kallid (nahast vööd seitsme euri kandis näiteks).. Oleks mul raha olnud, oleks ka ostnud midagi.. Näiteks vett :D Aga õnneks sain ma seda oma toredatelt bussikaaslastelt. Aga rahatutele ja ka rahadega inimestele pakkus jahutust jäätisekülmiku seinast kaabitud jää. Seda pandi kõigile põue.. Oi seda mõnu! Ja poemüüjatel ei olnud meile midagi öelda, vaatasid meid ääretult rahuliku pilguga.. Siis nägime seal mõnda väga murjamit plikatirtsu ja poisijuntsu, kes kõik olid väga õnnelikud meid nähes. Mõned hakkasid nendega natuke mängima, aga meie Sonjaga (kirjutasin enne Sonja nime y-iga.. Sain teada, et teadsin valesti) läksime vaatasime eemale. Meie tähelepanu püüdsid väiksed putkakesed, kus müüdi jälle igasugust träni. Uurisime träni kiirusega 5 km/h ehk siis lihtsalt kõndisime mööda. Niii palav oli lihtsalt olla, et seisma ei suutnud jääda.. Kõik see oli päikese käes ja varju oli raske leida. Kui kõik see rivi vaadatud oli, jooksime Sonjaga tagasi suveniiripoe juurde.  Ja mis me nägime.. Tühjust. Mitte ühtegi inimest ei olnud seal enam. Meile tuli peale paanikahoog staatusega (?) 1. Aga bussi koos inimestega leidsime kiirelt. Bussijuht käivitas mootori ja võisimegi edasi sõita.

Bussis hakkas jälle varsti igav ning kuskilt lendasid kaardid välja. Algas mäng. Aga no väga ei ole võimalik kaheksakesi bussis kaarte mängida. Üle teiste saime kuidagi õnneks hakkama. Esimene mäng oli see vahva mäng, mida kohvikuski hommikul mängisime.. Teine mäng oli valetamine, aga hoopis teistsuguste reeglitega.. Minu jaoks täitsa veider ning hoidsin sellepärast ka oma suu koguaeg kinni.. Ja ma võitsin. Olen vinge! Mis veel bussis põnevat..? Tegin mõnele inimesele, nagu Johanna ja Sonja, patsi ja rääkisime niisama juttu.. Mõnel vahetusõpilasel pole ikka üldse vedanud.. Meil on näiteks üks tüdruk (Taanist kusjuures ja ta oli hotellis mu toakaaslane), kes tuli Uruguaysse sellepärast, et tahtis hispaania keelt õppida. Temale aga leiti pere, kes elab linnas, mis asub Uruguay ja Brasiilia piiri peal ja nad elavad Brasiilia pool. Ja kui see tüdruk hakkas oma perega koju sõitma 19. augustil (päev pärast laagrit, esimene õhtu peredes), öeldi talle alles autos, et ta elab Brasiilias ja tema pere räägib ainult portugali keelt. Ainult õde oskab hispaania keelt.. Tema koolis räägiti ainult inglise keelt, sest see on mingi inglise kool ja tema koolis oli ainult 36 õpilast, neist 9 tema klassis. Ta kirjutas oma kirjas, et soovib pere, kus on palju lapsi ja vähe loomi, sest ta on võibolla allergiline, aga tema peres praegu on üks laps ja 9 väga musta ja koledat koera.. Vaesekene..  Ja tema hostisa ei usalda teda kohe üldse.. Kuid millegipärast ei taha too tüdruk pere vahetada. Või no ta ise ka täpselt ei tea, mis ta tahab.. Sellesmõttes on YFU jälle siinkohal väga halba tööd teinud, sest näiteks minu eelmine pere valis mind sellepärast, et minu kiri oli kõige pikem ja seal oli kirjas, et mulle meeldib lugeda.. Ei miskit muud.. Ja enamus lapsi valitakse perre lihtsalt sellepärast, et ta näeb pildil nii armas välja.. Ei ole väga normaalne see..

Õhtul, kella kaheksa aeg tegime ühe peatuse kuskil täiesti pärapõrgus.. Leiti mingi väga vana bensiinijaam kuskil maakohas.. Ja kõik tahtsid jälle vetsu minna.. Kuna bussis suht ebamugav oma tegemisi teha seal väikses ruumis, siis otsustasin mina kah minna.. Täitsa lõppppp, kuidas see peldik haises. Ma ei ütle siin kohal sellist sõna nagu vets või toalettruum, sest need on selle koha kohta liiga ilusad sõnad.. Seal haises ikka rämedalt, uksed ei läinud lukku ja vett ei saanud taaskord peale tõmmata. Isegi käsi ei saanud pesta. Siinkohal kiidan oma otsust võtta kaasa niisked salvrätikud. Olin kohe kõigi suur sõber :). Bensiinijaama taga oli põld ja põllul väga palju pulle. Aga kõige selle koleduse juures oli ka ilu.. Maakoht, soe, päike loojumas.. Pidi kohe pilti tegema :). Või no õigemini Florane tegi ja meie Johannaga pidime muidugi poosetama :D. Aga kui pildid väiksemaks lõigata ja ainult nägu jätta, siis sai tegelikult täitsa kena pildi :). Mis veel. Kamp pulle oli üheskoos.. Kõik ühes aias.. Ja mõnest oli saanud sellepärast ka gei.. Ilus värviline elu neil loomakestel ikka :).  Läksime tagasi bussi. Kõik olid juba valmis minekuks, ainult et Lucas oli puudu. Siis mina vaatasin aknast välja ja mis ma nägin: Lucas ajas kana taga! Oh seda nalja :D Päälinnapoiss oli maale saanud. Endal oli tal ikka väga-väga lõbus, mis tegi kõigi jaoks asja naljakaks. Oma käitumist põhjendas ta sellega, et tahtis kana sülle võtta.. lihtsalt..

Ja sõitsimegi edasi. Peale pandi meie paadisõidu video. Oli tore. Lootsin paremat, aga mälestus ikkagi :). Ja ülejäänud õhtu kujunes jutustamiseks ja muuks lobaks. Õhtusööki me ei saanud. Tuli magama jääda. Öösel hakkas üks suur vihmasadu ja välk-pauk. Mõnus. Kiidan!

Öösel kell 4 pandi bussis tuled põlema ja kõik löödi välja. Rivistus! Ei tegelikult olime jõudnud piirile.. Uruguay oli meis paari meetri kaugusel.. Ja seekord pidime kõik oma passi ise näitama. Oi piina. Ise veel poolunes ja siis seisa seal järjekorras.. Õnneks olin esimeste seas ja sain ruttu tagasi istuma minna. Tore. Aga vähemalt välku lõi ja vihma sadas ja see tegi olemise natuke huvitavamaks. Siin see välgutamine on alati samasugune nagu meil Eestis suurte tormide ajal. LAHE! Ja lõpuks saimegi bussi tagasi. Juhuu! Teised lällasid veel nautuke, mina unekott jäin tuttu..

Laupäev 02.02.13

Ärkasime umbes üheksa aeg, aga uimasus andis ikka kõvasti tunda. Hommik oli igatahes täiesti jutuvaba. Ei teagi täpselt, mis kella aeg me Montevideosse sõitsime, aga kätte oli jõudnud keskpäev. Meid visati bussist välja täpselt sealt samas kohas, kust me pealegi saime niiet meie jaoks oli juba tuttav koht. Ja see oligi kõik. Kuskile poole me liikuma ei hakanud. Lihtsalt seisime seal ja ootasime. Bussijuhtidega jätsime ilusti hüvasti. Pool tunnikest pidime seal vaevlema ja siis tuli see meie uus 87 tärniga buss.. Millegi nii risuga pole ma vist kunagi sõitnud. Isegi Viljandi – Vana-Võidu maakonnaliini bussid on luksuslikud selle kõrval. Esiteks, see buss haises ikka väga rõvedalt, teiseks, ta kolises ja krigises, ning kolmandaks, mõndadel istmetel olid papilaastud peal, sest bussilaest tuli vett läbi (öine vihm).. Õudne. 53 km möödus piineldes. Ja mis avastuse me tee peal tegime.. KUS ON TAI?!?! Tekkis järsku küsimus suurele ringile. Tai (USA kutt) otsustas minna meie ootamise vahepeal kaubanduskeskusesse pissile ja meie sõitsime ilma temata muidugi ilusti ära. Kõik tema kotid võeti bussi, niiet tal ei olnud ei rahakotti, telefoni ega muud eluks vajalikku.. Huvitav on see, et tavaliselt loeti meid ikka enne ärasõitu üle, aga nüüd oli vist kõigil kõigest kopp ees ja paarislugemiseks ei olnud kellelgi jõudu. Õnneks kaks vabatahtlikku, Lucas ja Federico käisid ise vahepeal oma kodus ära ja ei tulnud meie seltsis bussiga ning Lucas leidis Tai ilusti kiirelt üles :). Lõpp hea, kõik hea.

La Florestas, meie sihtkohas, meie laagris oli esimene asi kohe põsemusiralli ning teine asi WC. Seda kohta polnud ka ammu külastanud. Ja siis tubadesse. Valisin kuldse kiirtee esimesse majakesse.. Vale otsus. Terve tuba oli täis sakslasi.. Ja Annalise USAst sattus ka sinna.. Ta oli samuti pettunud. Käisime kõik pesus ära ja peale pesu viskasin pilgu kõrvalmajja.. Seal oli ruumi küllaga ja kõik erinevast euroopa nurgast.. Ja ainult ÜKS sakslane! Aga ka taanlased.. Etem oli ikkagi ja toimus pisike kolimine. Aijaa, enne pesu käisime kauaoodatud lõunat ka söömas.. Milanesad.. Parem see, kui mitte midagi.. No ja see pesemine.. Külma vett ainult sorises sealt kuskilt alla ja siis pidime end seal küürima suuuuuure sääseparve sees. Väga paha. Vähemalt sai puhtaks. Vaatame asja ikka pisut positiivsema külje alt.

Ja algaski meie esimene tund keskaastaseminaril. Kõigepealt pidime loosi võtma ja saime kõik mingi looma. Mina olin lehm.. Aitäh! Siis pidime saadud looma häälitsusi tegema ja niimoodi oma grupi leidma. Grupp lehmi.. Leidsime oma grupi vist kõige kiiremini üles. Tublid. Ja siis algaski esimene tund. Rääkisime peredest, probleemidest ja kuidas ilusti peres hakkama saada. Meil oli tegelikult väga tore grupp ja nalja sai täitsa palju :).

Kõigil oli tegelikult ka väike hirm sees, sest saabumas oli keeleeksam.. Oh seda piina. Keeleeksami tegime peale „teeaega“. Igal YFU üritusel on hommikusöögiks ja „teeajaks“ võimalik juua teed/kohvi/kakaod aga söögiks on alati sai dulce de leche või võiga. Õudne. Peale teeaega kästi meil söögisaalist natuke eemal olla. Kõik läksid ühe pisikese platsi juurde, osad mängisid jalkad ja osad istusid ja vaatasid neid.. Mina olin selle teise osa seas. Ning varsti meid kutsutigi, kästi seista ukse taga järjekorras ja siis pandi meid ükshaaval istuma. Mina sain alguses super-hispaania keelt rääkiva Tai kõrvale istuma niiet lootused olid kõrged.. AGA Maite nägi, kui entusiastlikult me sel ajal juttu ajasime, kui ta teisi istuma paigutas ning saatis siis Tai kuskile mujale istuma.. Kurb.. Aga no tuli üks saksa poiss. Ega tema hispaania keelel ka väga viga polnd. Ja nii me siis alustasimegi..

Ohõudust. Esimene ülesanne oli muidugi lugemistekst. Jeesusmaria, kus see oli alles keeruline. See tekst oli isegi täitsa arusaadav, aga need kolm küsimust.. Need olid sellised: mis sa arvad, miks ta nii tegi. Ja selle teksti põhjal sellisele küsimusele vastata oli ikka väga-väga keeruline.. Jätsin selle ülesande viimaseks. Teine ülesanne oli valikvastustega lausete lünkade täitmine. No see oli enam-vähem aga jamaks tegi asja see, et seal oli ikka päris mitu apsakat nende poolt sisse tehtud. Aga olgu.. Ja viimane ülesanne – kirjuta oma seni veedetud vahetusaastast (pere, sõbrad, kool, YFU jne..). Viimased kaks ei olnudki teab mis keerulised, aga selle esimese juures piinlesid kõik. Isegi kõige targemad ütlesid, et see oli keeruline.. Ja mina paharett kirjutasin kohustusliku 8-10 rea asemel 6 rida.. Nüüd ma kukun kindlasti sellest eksamist läbi.. :( Aga kes üle 65% ei saa, peavad eksami mais uuesti tegema.. Tulemusi ei tea me siiani.. Üks asi oli veel – me võisime alati vabatahtlikelt küsida, kui me midagi aru ei saanud, tarvis oli ainult käsi üles tõsta. Mina aga tõstsin vist käe üles kokku kaks korda. Esimese korraga ma ei saanud ühest vabatahtlikust aru ja teine oli siis eelmise selgitamiseks :D. Aga need vabatahtlikud ise käisid meil koguaeg ringi ja millegipärast nad kõik küsisid minult alati, et Anni, kuidas sul läheb.. Ja muidugi ma kaebasin siis alati esimese ülesande üle. Ja alati sain ma ka igasuguseid selgitusi sellele ülesandele. Teha ma ikkagi väga ei osanud seda.. Ja vahepeal tuli üldse Federica minu kõrvale istuma (kui Maitet sel ajal seal saalis ei olnud), võttis lahti mu teise ülesande (valikvastused) ja hakkas mu vastuseid kontrollima.. Esimesed 20 vaatas üle ja parandas mu vead ära öeldes, et see on vale ja see on vale. Enamus küsimustel oli valikvastuseid kaks niiet siis mul ei olnud enam raske arvata, mis õige vastus on.. Mulle sellised vabatahtlikud meeldivad :).

Peale eksamit pidime nõksa jälle ootama ja siis oli õhtusöögi aeg. Hamburgerid. Jee.  Sattusin kolme sakslasega ühte lauda. Oiõudust. Nad seal lollitasid nii kõvasti, et varsti kutsus Maite ühe neist enda juurde ja sakslane sai vist nõksa pahandada.. Mina lõpetasin ilusti oma söömise ja läksin istusin teise, vähe lõbusamasse lauda, kus räägiti ka minule arusaadavas hispaania keeles. Selles lauas ulatus nali nabast kaugemale, ütleks isegi, et põlvedeni. Ning siis saime süüa mingit väga halba jäätist.. Vist vanillimaitseline mahlapulk.. Ei olnud väga hea..

Söömise ajal ma juba avastasin, et meile oli kiirabi sinna tulnud, aga ma väga ei teinud sellest välja.. Ka vabatahtlikud istusid ja naersid seal oma lauas.. Peale söömist ja kui tekkis aeg juba magama minemiseks, tuli Maite meie juurde ja tegi ühe kõne. Meie seas levis viirus, mis pani viis inimest kõhust lahti kõhtu vastiku valu.. Ja muidugi ka iiveldus.. Mina olin sel ajal veel suhteliselt okei ja võtsin kuulda õpetust, et käsi tuleb korralikult pesta ja peale pesemist ka kraan seebiga üle pesta. Ja siis mina läksin vetsu.. Oh sitt.. Sõna otseses mõttes.. Olin saanud ka selle kõhutaudikese ja kiirabikene oli juba lahkunud. Rohtu ma siis ei saanud.. Suur ebaõnn minu jaoks.. Aga sain magama mindud. Hommikul pidime vara ärkama, aga minu toakaaslased kõik otsustasid veel üleval olla ja õues juttu ajada.. Imekombel see mind väga ei seganud.

Nendest voodidest.. Meil ei olnud seal mingeid linu ja sellepärast kästi ka kõigil oma linad või magamiskott kaasa võtta. Olin tubli, võtsin. Aga ma võtsin linad lootuses, et tekk peaks seal kindlasti olema.. Ei olnud ja mõnes voodis ei olnud patjagi.. Pluss need padjad ja madratsid olid nii rõvedalt määrdunud ja täis soditud.. Kohe kahju hakkas linu sinna voodisse panna, aga no mis sa teed.. Aga öösel hakkas mul ikka minu linakesega külm. Algul tuli Johanna ka minu juurde tuttu, sest tal ei olnud peale nelja kleidikese midagi kaasas. Aga kui me nendest miljonitest sääskedest ära tüdinesime ja ta vahendit läks küsima, kadus ta vist isegi tunniks. Ja hiljem läks juba oma voodisse tuttu. Aga jah, öö oli külm ja kõle.  Ja siis, kui me juba kõik, väljaarvatud Ellen Taanist (see tüütu tüdruk), magama läksime, tuli üks vabatahtlik meie tuppa ja küsis, kas me teame, kes väljas ringi jooksis ja Maitet kolm korda hõikas. Muidugi me olime üsna kindlad, kes see oli, aga mina juba olin pool unes ja teised talle ei öelnud.. Meie Ellen oli kuskil Julianiga (teine kutt USAst).. Las noored möllavad.

Pühapäev 03.02.13

Hommikul olin mina jälle esimeste seas. Täpselt ei mäleta, aga vist pool kaheksa oli hommikusöök.. Käisin siis vetsus ja lood olid ikka halvad.. Väga halvad.. Pluss oli väga suur nõrkus peale tulnud. Natuke oli meil veel aega ja läksin siis istuma, kus istusid teised sakslased. Aga mõni neist mõtleb ikka oma hariduse peale ka ja jutt käis hispaania keeles! Tore! Ja siis ma sain teada megatoreda uudise. Üks vahetusõpilane tuleb Minasesse elama!! Kui toredaks see mu päeva tegi! Mul on üks sõber siin Minases juures! Ainult et ta tuleb veebruari lõpus.. Aga lahe siiski! Saksa tüdruk nimega Jule. Viis like’i. Aga siis kutsutigi meid sööma. Ma ei hakanud oma tervisega söögi poole vaatamagi. Lihtsalt ei olnud isu. Küsisin köögist ainult pudeli vett ja jõin seda. Siis tuli Federica ja küsis, kas ma juba rohtu võtsin. Ei olnud mina seda saanud. Anti. Tore. Ja siis ütles ta Maitele, et üks on juures ja Maite käskis mul kohe teed juua. Tee vastu polnud mul midagi..

Hommikusöök söödud, algasidki meie tunnid taaskord. Teemaks sõbrad ja tuju. Kui pidime järjekordset tujugraafikut joonestama, tuli minul kange vetsumineku tuhin peale. Nad teadsid minu situatsiooni ja andsid loa minna. Ütleme nii, et jõudsin väga napilt vetsu. Ja kui ma tagasi jõudsin oma grupi juurde, olid nad juba rääkimise ametis ja minu paber oli kadunud. Tuuleke oli selle ära viinud ja keegi ei teadnud, kuhu. Rääkisin siis peast. Sain hakkama. Ja kui kõigil oli räägitud, lõppes meie tund ja minu paber leiti kellegi teise paberite hulgast üles. Ei pole hullu.

Siis anti meile natuke aega ja tuli lõunasöök. Mina läksin koos kahe teise meie toast haige tüdrukuga magama. Lõunasöögi ajal läksin Maitelt igaks juhuks luba küsima, et kas ma võin magada, kui süüa ei taha. Parem küsida, kui hiljem hullusti pragada saada.. :D Sain loa ja pöördusin oma majakese poole tagasi. Magasime. Järgmine kord äratati meid üles, sest kõik pidid minema maakondade kaupa Maitega rääkima. Oi seda piina. Me pidime muidugi seal mega kaua ootama. Lõpuks pidin ma siis üksi minema. Ja kõik mis minuga tehti oli see, et anti üks paber, kuhu ma pidin kirjutama oma emakeeles, mida ma tulevalt poolaastalt veel ootan. Oli ka võimalus isiklikult oma muredest rääkida, aga need mul puudusid. Võtsin oma paberi ja läksin kirjutama. Need saame aasta lõpus vist kätte.. Me oleme juba kolm sellist kirja kirjutanud.. Tuleb veel mõni...? :D

Ning siis saadeti meid asju pakkima ja kella viiest algas sõit kodupoole.. Või õigemini Montevideo bussiterminali poole. Ostsime Rebecca ja ühe teise Saksa tüdrukuga oma piletid ära ja jäime haigetena ootama. Kell lõi 19, jätsime kõigiga hüvasti ja läksime bussi. Oli tore nädal natuke kehvavõitu lõpuga :).

normaalsed vahetusõpilased oma igapäevaseid normaalsusi tegemas. Taga paistavad meie hütikesed, kus magasime laagris..

Üks kotike.. Reede hommikul ootamas ärasõitu.

Jens (norrast) on hoos.

Tai ja Carlotta väsisid ära..

Florian (saksast) ja Daniel

Federica

Kuratlikult haisva bensiinijaama ilu ja võlu..

Indiaanlaste juures. Need pisikesed putkad, millest mööda kõndisime Sonjaga.

Kaunis päikeseloojang.

Federico ja Johanna. Mina niisama valgust söömas..

Federica ja Daniel H (saksast)

Pilt oli tehtud suhteliselt irooniaga, teemaks "beibäd maal".. Kui fotoke väiksemaks lõigata, on tulemus vastupidine.. Täitsa kena pildike..

Söime.

Florane ja Vic. Johanna ebarealselt tugevad prillid läksid kõigile peale.

Mina seal keskel.. Tundsin end suhteliselt kehvalt tol hetkel. Mainin ka ära, et ilm oli teiste jaoks kohutavalt palav ja siis mina pakkisin end korralikult sisse, sest mul oli ikka väga külm olla.. Vastik tõbi..

Ootame lahkumist.

Photobomb oli väga poes sel reisil..

Vampiirid käisid õhtul hilja ujumas.. Ma just lõpetasin eksami, kui nad sealt ära otsustasid tulla..

Kuna mul on neid pildikesi veel tekkinud, siis mingi aeg panen need siia ka.. Aga siis, kui juba enamus käes on.. Vaja veel otsida.. Aga siis tuleb juba segapudru ja kapsad.. :D 

Olgem lahedad!