Ära kurat mõtle!

Niisiis. Eile, kui kirjutasin oma blogi siin ja hakkasin vaikselt pilte laadima, tuli Valentina ja küsis, kas tahan minna jäätist sööma. Ei saanud kohe päris täpselt aru, sest kell oli väga hiline ja tavaliselt süüakse jäätist ikka varem. Aga minu uurimise peale ütles ta siis, et lähme sinna heasse jäätisekohvikusse. Algul pidime vist minema ratastega, aga saime Leticia ja tema sugulase nõusse ning saime minna autoga.. Kõik lapsed (va Paz, kes magas), külalise poiss kah, ronisid kasti. Mina ka. Vahva oli. Linnas oli melu jälle vaiksemaks jäänud ja tsirkus oli ka läbi.. Popis nagu alati oli ka seekord järjekord.. Aga see oli tol hetkel hea, sest nii suurest jäätisevalikust oli päris keeruline kahte välja valida. Aga minu maitsemeel ütles mulle kaks kõige huvitavama nimega jätsi ja need osutusid ka lihtsalt megaheaks. Üks oli vaniljejäätis dulce de leche ja mingite küpsistepallidega ja teine oli mingi kohvi oma, kus olid ülisuured kreekapähklid sees. Täitsa lõpp, kui hea see oli. Ja see vahvel.. Njampsik! Sõime siis oma jäätiseid seal (kõik vist võtsid ühe selle vaniljemaitselise mis minagi) ja siis see külalisepoiss hakkas mult küsimusi küsima, et kust ma pärit olen ja mis keeles me seal räägime ja kui külm seal on jne.. Ikka need samad küsimused, mis kõigil..

Koju saime teile juba teada kellaajal, 01.45 ning siis läksin muidugi kohe magama. Valentina jäi vist veel emaga ja ta sugulasega jutustama.. Mina igatahes ei kuulnud, millal ta magama tuli.

Hommikul kell üksteist ärkasime Paziga, siis tuli Tomas ka ja sõime hommikust.. Ja muidugi kohe randa jälle.. Andsin veel magavale Valentinale ka teada, et me lähme ja siis ta ajas ka end püsti. Läksime jälle sinna paremasse randa. Ja muidugi sattusime me jälle mingite imelike kõrvale. Meil kohe üldse ei vea kohavalikuga.. Seekord oli meie kõrval siis mingi perekond, kus oli vist vähemalt neli last ja kui need kõik neli meie väikest taksikoera Peterit nägid, hakkasid nad teda taga ajama, tema tähelepanu võitma ja üle meie tekkide ja asjade jooksma. Nad ei jätnud teda silmapilgukski rahule ja koguaeg olid nad seal meie juures ja kilkasid nagu segased.. Ja need perepead ei teinud ka mitte midagi.. Õudne.
Täna aga tuli mul selle ujulauaga sõitmine juba paremini välja. Harjutamine teeb meistriks :). Tahtsin surdilauda ka proovida, aga Tomas oli sellega täna jälle absoluutselt koguaeg vees ja kui ma talt küsisin, et kas võin ka korra proovida, siis sain ma eitava vastuse.. Lubati homme ja hiljem parandati, et järgmine aasta, niiet ei teagi, kas mul võimalust on.. Tahaks väga :)

Eile unustasin veel kirjutada, et nad oleks eile ujulaua peaaegu ära lõhkunud.. Hakkasime siis rannast ära minema, panime asjad kasti ja minu käes oli algul peale paljude muude asjade ka see ujulaud.. Panin selle siis auto najale toetama ja mõtlesin, et kui ma muid asju kasti viskan, et äkki siis keegi neist paljudest vabade kätega ümber auto jooksvatest inimestest aitab mind ja paneb selle kasti.. Uruguay kusjuures seisis selle kõrval lihtsalt. Peale muude asjade kasti panemist nägin omast arust, et kõik asjad on kastis ja istusin koos teistega autosse. Ja kui Uruguay sõitma hakkas käis üks väga kõva krigin.. Korra nad mõtlesid, et mis see oli, aga siis jätkas ta sõitu. Siis ma vaatasin korra aknast välja ja mis ma nägin - meie ujulaud vedeleb seal maas. Käskisin siis neil oodata ja läksin tõin selle laua ära.. On ikka pimedad meil siin.. Isegi kastisolijad, Valentina ja Tomas, ei näinud seda.. Ja üks päev ma päästsin samamoodi sõidu ajal aknast välja lennanud raha ära..  Hea, et ma neil ikka olemas olen..

Kodus sõime lõunat ja peale seda läksid suured ja kõige pisem lõunauinakule ning meie jäime kolmekesi üles. Mängisime tehnikasajandi leiutistel igasuguseid mänge ja passisime tühja. Lõpuks hakkas nii igav ja mitte midagi huvitavat polnud teha. Paz ärkas ka täna kuidagi väga vara üles. Siis tuli Valentinal mõte minna uuesti minuga randa. Muidugi tahtis Paz ka kaasa tulla ja mõne aja pärast läksimegi kolmekesi. Leticia ütles, et tuleb ka meile kohe varsti järgi.. Jõudsime randa, mõtlesime vette minna, aga minu jaoks oli vesi liiga külm ja mul ei olnud tegelikult palavgi niiet läksin tagasi pikali. Ei tea, kas Valentina solvus või miskit, aga siis ei läinud tema ka ja nad tulid Paziga varsti minu juurde. Saime pikali olla kõige rohkem kümme minutit kui Valentina ütles, et tal on igav ja ta tahab koju tagasi minna. No mis ma siis ikka peale hakkan. Leticiat ei olnud ka veel tulnud ja tulimegi siis koju tagasi. Kodus Leticiat ja Tomast ka ei olnud, ei teagi, kus käisid. Istusime siis teleka ette ja passisime natuke tühja. Ikka väga igav oli. Käisime pesus ka vahepeal.

Siis tuli järgmine jama. Mina tulin oma tuppa juukseid kammima ja siis Leticia kõndis vannitoast mööda ja küsis, kes viimasena pesemas käis, sest vannituba ujus. Muidugi olin mina see paha, kes sealt viimati väljus. Meil on nimelt jälle selline dušš, kus on üks väike seinake küll ees, aga sellest ei aita. Väga palju vett lendab sealt mööda.. Niiet põrandal oli seekord palju vett. Aga enne mind käisid duši all Valentina ja Paz ja nemad enda järelt põrandat ära ei kuivatanud. Ma ei ole märganud, et seda  ka keegi teine teeks. Siia maani olen mina enda järelt koguaeg ära kuivatanud, aga seekord ma siis mõtlesin, et ju ei ole vaja kuivatada. Aga see vesi oli selleks ajaks, kui ma kammima läksin, nii laiali voolanud ja seega tundus seda väga palju.. Ja muide meil ei ole vannitoas peale ühe pisikese rätiku millegagi seda vett kuivatada. Pesed ennast ilusti puhtaks ja siis pead selle musta rätika seal musta põranda peal ukerdama.. Tõeline tuhkatriinu... Nüüd siis pandi kõigile käsk peale, et peale pesemist peab enda järelt selle vee ära koristama..

Peale pesu oli mul jälle väga igav. Oleksime läinud ratastega välja, aga nüüd on teine ratas kuskile kadunud.. Koguaeg kaovad need kuskile. Niiet ma ei saanud minna. Pühkisin hoopis meie õues seda katusealust. Kohe nii igav oli.. Siis, kui see nüüd tõele vastab, tuli Tomase ja Pazi vahel jutuks, et õhtul lähme ühte söögikohta siin meie kodu lähedal, mis asub merekaldal. Ilus :) Oleks vahva..

Aga nüüd siis pildid.

liivalaudurid

Leticia sugulane Peteriga

"oiii, koer!"

Leticia

Selle telgi peale tegi meie Peterike väikse pahanduse ka.. Oli vaja ju ära märgistada koht..

Meie liivalaudur

õelus ja vendlus.

Käis tagaajamine.

Ühe ikkagi sain pildile!! :) jeii

minu varbad :)

Nii numpsik põngerjas oli meil seal rannas :)

Peter peab plaani.

Midagi huvitavat

Poiss kartis seda pisikest. On ju hirmus kah!

murdja

Leticia

Kavalus.

Õhtune jäätise sööma minek.

lollikesed

Kõige parem jäätis üldse!!!

njam-njam-njam

külalispoiss

Kui kunagi siia satute, võtke tramontada ja cafe vienes.

paadike.

Pazike

Sellel koerakesel oli täna suur vajadus endale ilus partner leida.. Õnneks jõudsime talle enne ei öelda, kui asi tõsiseks läks..

Ja mis vahva, täna sai 5 kuud täis :) Sama palju ja natuke peale veel! Hakkame jõudma juba poole peale.. Väga kiirelt läheb aeg.. Õudne.

Nüüd, kui pildid laadisid, käisime Valentina ja Paziga ratastega sõitmas. Nüüd hakkas nii palav, et peaks vist uuesti pessu minema..

Aga ilusat päeva teile!