LA PALOMAAAAAAAAAAA!!!!!

Tere taas siit poolt ookeani!!! Elu on praegu üks suur lill, sest möödus kõige parem nädal üldse siin vahetusaastal ja mul on väga-väga kahju, et see lõppes. Reis La Palomale oli lihtsalt nii äge ja peaaegu kõik need 40 inimest, kes seal koos minuga olid, muutsid selle lihtsalt ülimaks!
Alustan algusest:

Pühapäeva hommikul oli siis äratus kell 4.45, sest buss väljus juba 5.45. Laupäeva õhtul sain magama alles kuskil kaheteist aeg ja muidugi tuli mingi reisipabin sisse, sest uni ei tahtnud tulla. Ei teagi kui mitu korda panin tule põlema, et kapist jälle mõni meeldetulnud asi kohvrisse visata. Aga lõpuks tuli ka see uni ja oli ka mingi vahva unenägu, aga millest see oli, enam ei mäleta. Kui Gabriela mind äratama tuli, ei saanud ma muidugi alguses midagi aru, aga kõik sujus edaspidi suurepäraselt. Söögiarmastaja nagu ma olen, tahtsin muidugi ka hommikusööki. Kahjuks ei olnud neil midagi rohkemat pakkuda kui küpsised vorstiviiluga ja väike jogurtisuutäis. Asi seegi. Kuni uksest väljumiseni ei teadnud ma, kuidas ma oma kohvriga bussijaama saan. Suur tõenäosus oli ju muidugi taksoga, AGA uskuge või mitte, pidin võtma oma kohvri sülle ja Gabriela viis mind bussijaama oma motikaga ära.. Naljakas oli küll natuke. Bussijaamas pidime natuke ootama minu bussikest. Peale meie oli seal veel päris mitu inimest ja väga paljud tüdrukud olid just tulnud kuskilt ööklubist oma üüberminikleitide või seelikutega ja kõrgete kontsadega. Istusime siis Gabrielaga seal pingil ja järsku tuli minu juurde üks väike tüdruk, tegi kalli ja põsemusi. Siis küsis ta mu käest, kas ma ikka mäletan teda. Ütlesin ja, aga ausalt öeldes ei olnud mul tol hetkel aimugi, kes see pisike plikatirts on. Alles mõnikümmend sekundit hiljem, kui ta oma emaga juba bussipeale astus, tuli mul meelde, et too tidrik õpib seal koolis, kus töötab Patricia. Niiii armaas :) Ja üks tore asi oli veel tol hommikul. Kui meie buss tuli, kartsin väga, et saan kõige halvema koha üldse, sest selline asi juhtub minuga koguaeg, kui bussidega sõidan. Aga vot näe, sain omale perfektse koha ja istusin terve tee üksi ja sain mõnusalt tudida. Montevideo bussiterminali jõudsin 7.35 ja reis läks väga ruttu. Mõtlesin, et raudselt olen üksi nüüd bussijaamas, sest buss La Palomale väljus alles 9.30 ja aega oli palju. Läksin siis sisse ja suures lootuses vähemalt ühte teist vahetusõpilast leida otsisin üles koha, kus pidime kokku saama. Tegelikult olen aus ja mul ei olnud õrna aimugi, kus me pidime kokku saama. Öeldud oli küll koha nimi, aga ma ei teadnud, kus see asub. Lihtsalt äkki nägin kolme vahetusõpilast ja läksin nende juurde. Ja siis paar pingirida tagapool oli veel natuke rohkem kui kümme inimest õhinal juttu puhumas ning läksin ja tervitasin neid enda poolt. Väga armas on see, et kõigile on juba jäänud külge komme teha põsemusi ja kõigil on lihtsalt seda Ladina-Ameerika energilisust sees. Läksin istusin siis Jensi (norra poisi) juurde pingile, rääkisime natuke juttu ja varsti tulid meie juurde ka mõned sakslased ja äsja kohalejõudnud soome tüdruk Johanna, belgia poiss Vic, belgia tüdruk Florane ja meie oma eesti poiss Daniel. Rääkisime juttu, muljetasime ja harjutasime oma hispaania keelt. Uskuge või mitte, aga ma ei olegi kõige halvem, kuigi enamus õpilastest räägib juba superhästi! Kardsin väga, et ei saa hakkama, aga kuna me kõik ühes situatsioonis ja teame, mis läbi elame, siis ikka aidati kui vaja ja oldi lahkemast lahkemad. Ja siis käis ühel hetkel pauk ja hakati rääkima inglise keeles :D. Aga see vist oli alguse asi. Kogu reisi kokkuvõtteks räägiti keelt nimega Spanglish ehk hispaania ja inglise keele segu. Ootasime siis seda poolt kümmet ja vestlesime/muljetasime ning varsti tulid ka meie vabatahtlikud. Neid oli ka ikka väga tore näha, sest nii ägedaid vabatahtlikke, kes on koguaeg ülirõõmsad ja energiast tulvil, pole mina oma elus näinud! Buss väljus meil hoopis kell 10.10 ja läksime La Palomale liinibussiga. Natuke imelik oli kui 40 inimest liinibussi astus, aga ju nii tuli odavam.. Reis möödus aknast välja vaadates ja natuke ka uneledes. La Palomale jõudsime umbes kell üks. Vedasime siis oma suured kotid hostelisse, kus ööbisime kõik need ööd. Hostel ise oli väga armas ja just noortele mõeldud. Väga väike maja ja poiste ning tüdrukute osad olid eraldi. Meie tuba iseenesest oli väga väike, aga mahutas ära 11 tüdrukut. Kuna ma olin esimene siseneja (tänan siinkohal oma kiireid jalgu), siis sain ka kõige parema voodikoha ja ei pidanud kuskilt redelist üles ronima!! Olime natuke oma tubades, vahetasime riided ja seadsime end sisse ning läksime siis suurde tuppa, kus oli suur diivan, kamin ja televusser. Tegelikult ei pidanud me seal üldse ootama, aga millegipärast kogunesid kõik sinna. Vabatahtlikud olid vist kuskil eemal meile lõunat valmistamas ja meie rääkisime juttu. Tehti ära ka esimene grupipilt. Siis kõlas see superkauaoodatud sööma kutsumise hüüe. Kahjuks oli esimene lõunasöök suhteliselt kesine oma plaadipirukate ja krõpsudega, aga anname andeks, sest midagi suuremat see korraldustiim (vabatahtlikud) ju valmistada ei oleks jõudnud. Peale sööki oli meie esimene kord minna randa tõelise ATLANDI OOKEANI äärde!!! Algul mõtlesin, et kindlasti lähme ainult korraks ja võtan kaasa ainult fotoka, aga kui nägin, et kõik võtavad kaasa oma rätikud, siis pakkisin ka enda oma kaasa. Ja hea oli, et nii tegin, sest nii kui oma koha seal hostelist 500 meetri kaugusel rannas leidsime, viskasime riided maha ja panime vee poole jooksu. Poleks iial uskunud, et üks ookeani vesi võib niiii soe olla. Tõsiselt mõnus oli, aga ilgelt soolane. Ja minu, kes varem pole ookeani vett näpugagi katsuda saanud, jaoks oli see ikka väga-väga soolane. Kui väike tilgakenegi vett suhu läks, tundus, nagu oleks ära söönud kolm suurt kuivatatud ja väga soolast kala. Ja varsti hakkasid silmad ka natukene kipitama. Aga taaskord anname andeks, sest midagi nii mõnusat nagu ookeanivesi ja päike on ikka nii kirjeldamatult mõnus! Ja siis, kui ma seal ookeanis neid minu jaoks suuri laineid nautisin, tuli meelde, et teil seal on lumi maas, külm ja jäine. Tekkis suur tahtmine teile ilusat esimest adventi tol hetkel soovida, aga ei olnud kahjuks internetti seal ookeanivees käepärast. Kui esimene ujumine oli tehtud ja aeg oli jõudnud natuke sellest hullamisest vees puhata, läksime mõndade inimestega mööda rannaäärt jalutama. Ja peale seda mängisime palli, päevitasime, logelesime, rääkisime juttu ja käisime veel vees. Hahahaa, siis tahtis üks vabatahtlikest teha kätekõverduse võistluse. Minu jaoks tundus see nii naljakas, et otsustasin loobuda ja tegin pilte. Võistlus nägi välja selline, et võeti ringiratast ja iga inimene ütles järjest ühe arvu, mitu kätekõverdust peab tegema. Viiest kaugemale ei jõutud, aga hea seegi :D. Tohutult naljakas, aga tegelikult väga hea idee, kui teha suurema rahvaga trenni :D Peale kätekõverduste tehti ka kõhulihaseid ja oli veel mingi harjutus, aga selle ettenäitamisega lõppes ka kogu treening. Ja siis tuligi aeg meie esimene rannaskäik lõpetada ja läksime kodu poole. Ahõigus, unustasin veel mainida, et kõik need rannad, kus me sellel reisil käisime, olid ainult liivarannad ja ei ühtegi kiviraasugi vees!! MÕNNNNAAAAA!!! Tagasi hostelis ja muidugi tahtsid kõik kohe oma soolased kehad puhtaks saada. Õnneks olin ma esimeste seas taaskord ja sain kohe pessu. Vabatahtlikke oli viis: Pablo (korraldaja), Santiago (kõige ägedam tüüp üldse ja ta käis Eestis YFUga interniks ja läheb veebruaris jälle Eestisse!!), Mauricio, Guillermo ja Valentina. Pablo, Santiago, Mauricio ja Guillermo olid koos majaomanike ja mõne vaetusõpilasega juba jalkat vaatamas ja käis kõva kaasaelamine. Järjekordne elamus minu jaoks, sest Eestis ikka nii kõvasti kaasa ei elata! :D Läksime peale pesu Florane'ga nende juurde ja see ajas meid ikka päris kõvasti naerma. Kui jalka läbi sai, läksime kööki appi õhtusööki valmistama. Söögiks olid viinerid, kartulipuder ja palju salatit. Lootsin väga, et kui neid aitan, siis pääsen nõude pesust, aga peale sööki tuli Pablo ja muidugi hõikas minu nime esimesena välja ning pidin umbes seitsme teise inimesega kõik need määrdunud nõuraasud ära pesema ja köögi ära koristama. Tegelikul oli väga lõbus koristada, sest vabatahtlikud ja ka mõned vahetusõpilased tulid sinna, mängisid gitarri ja laulsid meile seal! Nalja sai palju ja jäin sinna ka, kui köök korda sai. Mõne aja pärast läksin vaatasin natuke ringi ja leidsin sõbrad Vic'i, Florane'i ja Jensi pokkerit mängimas. Ka seal sai nalja väga palju. Ja tuligi aeg oma esimeseks uneks seal hostelis.

Esmaspäeval oli äratus kell pool üheksa ja üheksast hommikusöök. Sain omadega juba varakult valmis ning läksin jälle kööki appi. YFU hommikusöögid on alati ühesugused: sai dulce de leche ja/või võiga ning kohvi/tee/kakao/piim/vesi. Sõin oma söögi ära ja nõusid pesema ei pidanud (milline luksus!) ja siis panime ennast valmis taaskord randaminekuks! Vesi oli juba külmem ning taevas veidi pilves, aga hiljem läks paremaks ja kõik oli super! Vedelesime niisama ja lõunasöögiks läksime tagasi koju. Riis, salat, viinerid. Kui te söökidest veel vaimustatud ei ole, siis hiljem lähevad need paremaks! :) Meie reisi korraldaja on ikkagi kokkamist Indias õppinud ja seepärast olid mõnel päeval toidud ikka täitsa vürtsised, aga ülimalt maitsvad! Pablo on masterchef! Peale lõunasööki läksime teise randa, kuhu pidime umbes kümme minutit kõndima. Sel ajal ütles Santiago mulle, et läheb veebruaris uuesti Eestisse ja kuna meiega kõndis ka üks soomlane, siis läks jutt kohe leivale ja kohukestele! Teine rand oli täiesti liivarand. Kui esimesed oli kõva pinnas, siis selles teises rannas oli väga kuum liiv ja vesi oli ikka palju sinisem. Vesi oli ka väga soe jälle ja seal oli veel selline naljakas asi, et vee äärest umbes kahe meetri kaugusel pidi nagu kuskile auku astuma ja juba olid rinnuni vees.. Sealt toimusid ka mitmed vettehüpped. Ainuke asi, mis mulle selles rannas ei meeldinud väga, olid mitmed koerad. Ja need haukusid väga palju ja kui me oma grupiga maha potsatasime, siis tulid paar koera meie vahele ja meie linadele lesima. Ära ka ei läinud. Aga kõik muu oli jälle ülimalt tore. Ja need lained.. Niiiii mõnusalt suured ikka!! Olime seal umbes kella kaheksani ja siis kõndisime tagasi hostelisse. Mina, Johanna ja Vic olime jälle eesotsas kolmekesi. Teised jäid meist ikka päris kaugele maha. Aeglased on nad ikka küll. Aga selle-eest sai meil väga palju nalja, taaskord!, ja me olime ka jälle esimesed, kes pessu said. win! Peale pesu oli vaba aeg ja mängisime Yatsit, mille kohta siin maal öeldakse Generala. Mõni asi oli natuke teistsugusem küll, aga me oskasime ta ikka osavalt meielikuks muuta ning mäng oli tore. Peale mängu läksin jälle kööki appi. Seal on alati mõnus seltskond ja kuna kõht on ka selleks ajaks juba väga tühi siis tavaliselt oli seal ka midagi suhu pista! :) Õhtusöögiks olid burgerid päris grill-lihaga. Pablo, meie superkokk, tegi ka midagi ülimaitsvat. Ta grillis pannil ära juustu koos vürtsidega ja kõik, kes tol hetkel seal olid, said seda proovida. Mine hulluks, kui hea see oli!!! Peale sööki istusime natuke veel ja siis juba tuttu.

Teisipäeval pidime ärkama juba pool kaheksa, kaheksast oli hommikusöök ja peale seda ootas meid juba buss, mis viis Santa Teresa kindlusesse ning Punda del Diablo linna ja randa. Buss väljus kuskil kella üheksa aeg ja toimus paaritunnine sõit kindluse poole. Sõidu alguses said osad veel natuke noomida, sest olid hommikusöögile hilinenud veerand tundi ja sellepärast jäid nad ka põhilisest hommikusöögist ilma. Sõidu ajal tuli tudu. Kohale jõudnud, bussist väljunud ja kindluse poole kõndima asunud, kiljatas Florane. Kõigil näod tema poole, et mis nüüd siis lahti?? Nägime päris looduslikku madu-ussi!! Minu jaoks esimene ja muidugi olid kõigil kohe fotokad väljas. Kaasaarvatud minul. Suure pildistamise peale läks maokene maa alla ja ei näidanud meile enam oma nägu. Tore. Ka minule ei meeldi kuulus olla! :D Vaatasime siis kindluses ringi ja olime muidugi kõvasti vaimustatud sellest vaatest ja kindlusest endast ka. Inglise keele valdajatele on täpsem info siin. Peale kindlust läksime ühte parki, kuhu oli kasvama pandud väga paljud ja väga erinevad taimed. Kui ma õigesti aru sain, siis leidusid seal kõik Uruguays olemasolevad taimed. Kahjuks me ühte majja sisse ei saanud, sest jäime kaks minutit hiljaks. Seal tehti ka grupipilt. Kui selle kuskilt saan, näitan teile ka. Siis sõitsime edasi ühte piknikupaika, kus kunagi vist oli või alles ehitati restorani. Seal toimus meie lõunasöök - hamburgerid singi/vorsti ja juustuga. Kui vabatahtlikud hamburgereid valmistasid, siis oli meil vaba aeg natuke ringi uudistamiseks või lihtsalt istumiseks. Mina ja Florane läksime vaatasime ringi ja leidsime ühe üli ilusa pisikese kohakese, kuhu viis trepp ja seal oli üks pisike juga või midagi sellist. Kahjuks oli see koht suhteliselt ära laostunud, aga kui see korda teha, oleks see ikka üks väga ilus kohake! Siis läksime tagasi sööma. Peale sööki tengis kange vajadus kasutada toaletruumi, aga kahjuks oli kogu kambale kasutada ainult üks vets ja järjekord oli väga pikk. Mina ja Johanna jäime viimasteks, sest täpselt siis, kui jõudis kätte Johanna kord, tuli Santiago ja ütles, et peame minema. Aga kuna me olime seal ikka väga kaua oodanud, siis ma lihtsalt ei saanud sealt ilma vetsu külastamata ära minna. Tagasi bussi jõudsime viimastena ja täpselt ülelugemise ajaks. Edasi sõitsime Punta del Diablo linna, kus olime mõnda aega rannas. Ilm oli tol päeval väga pilves ja isegi tibutas natuke, aga oli soe. Ookeanis olid jälle megalt suured lained ja kohe nii suured, et see kuradima külm vesi ei heidutanud meid minemast vette. Kahjuks ei leidu siin randades riietevahetuskabiine ja seega oli pärast tükk tegu nende rannariiete ärasaamisega. Aga sai hakkama. Siis läksime Florane'i ja ühe saksa tüdrukuga kõndima. Natuke eemal olid ookeani ääres meeega suured kivid ja seal paljajalu ronida oli väga pull! :D Kahjuks sai mul fotoka aku siis tühjaks ja ei saanud enam pilte teha :(. Siis läksime tagasi teiste juurde ja meil oli veel tunnijagu vaba aega. Otsustasime minna teisele poole kõndima ja natuke linna ka näha. Meiega liitus veel Vic. See linn on selline väga väiksekene ja vaesemad ning rikkamad majapidamised on segamini. Tänavad on väga vanad ja kaetud liivaga, ei ole ühtegi asfaltkattega teed. Aga linnake areneb oma rikkamate elamistega. Tundus lihtsalt üli armas linnake olevat! Rannas nägime veel ratsanikke, kes möödusid ka Santa Teresa kindlusest, kui me seal olime. Väga äge oleks isegi selline matk hobustega ette võtta! Kõndisime tegelikult täitsa pika maa maha ja kui bussi tagasi jõudsime olime täitsa väsinud. Teised olid ka juba seal ja sõid midagi poestostetut. Ostsin ka ühe maitsva jäätise ja küpsisepaki, sest kõht oli väga tühi. Ja algaski sõit tagasi hostelisse. Hostelis toimus jälle pesu ja peale seda rääkisime juttu ja olime niisama. Õhtusöögiks oli imehea Pablo valmistatud riis koos oakastmega, milles olid lihakuubikud! Ja see oli ikka mõnusalt vürtsine! Aga niiiii heeaaaa!!! Seda jäi isegi üle ja lootsin, et äkki sööme teinekordki, aga tuhkagi! Ja oli ka järjekordne aeg meie grupil nõusid pesta. Seekord lõbustas meid muusika Pablo iPodist ja peab ütlema, et peale väga hea söögitegemisoskuse on tal ka imehea muusikamaitse. Peale nõudepesu tekkis minul tahtmine pokkerit mängida, aga just siis, kui mina olin võitmas, kadus teistel see motivatsioon. Kell oli juba üks ja pidime minema magama. Aga tuhkagi. Istusime seal Rebecca (saksatüdruk), Johanna ja Viciga ning jutt läks ära pereprobleemidele. Lihtsalt niii mõnus oli rääkida teistele oma probleemidest inimestele, kes täielikult mõistavad seda olukorda. Ja mis veel, Rebecca oli just kaks nädalat tagasi pere vahetanud ja tema põhjused olid enam-vähem samad mis minulgi. See tähendab, et ma ei ole ainuke, kes nii tunneb ja mu argumendid perevahetuseks on igati õigustatud. Ja siis läks jutt ka yfukatele ning eriti Maitele. Keegi ei taha ju midagi halba öelda, aga Maite, kes on siin see kõigetähtsamnina kontoris, on natukene liiga karm meiega. Ütleb küll, et me peame talle oma probleemidest rääkima, aga kui ta kohe iga asja peale ütleb, et just meie oleme kõiges süüdi ja ei kuula meid üldse lõpuni, siis väga ei teki tahtmine talle midagi rääkida. Ja kõik olid nii õnnelikud, et ta pidi samal ajal USAs olema ja ei saanud meiega sinna La Palomale tulla!! Aga samas teised yfukad, ütlen veelkord, on lihtsalt üliägedad!!! Lõpuks, kui kell oli pool kolm ja südamed olid puhtaks räägitud, läksime tuttu.

Kolmapäeval toimus meie teine trip Cabo Poloniasse. Linnake, või siis õgemini külake, mis on maailmast nii eraldatud, et seal ole elektrit, asub täiesti ookeani ääres ja sinna saab ainult special off-road autodega. Kõigepealt tegime väikse tiiru ühes teises väikses linnakeses, kus tahtsime nautida vaadet, aga udu oli lihtsalt niivõrd paks, et väga midagi nautida ei olnud.. Aga siis oli veel paar tundi sõitu ja jõudsimegi sinna paika, kus edasi pidime minema nende eriliste autodega. Enne seda pidi kõik endale kaasa tegema kaks hamburgerit milanesadega ja siis pidime neid seal ookeani ääres sööma. Aga enamus inimestel olid kõhud nii tühjad, et nad sõid seal samas bussi juures juba oma burksid ära. Mina ja Johanna ja mõni üksik veel suutsime oma nälga taltsutada. Siis vahetasime seal asuvas mingis kohviku moodi asja vetsus riided ka ära või no panime selga päevitusriided ja siis juba istusimegi nendesse autodesse. Või õigemini autode peale, sest osad inimesed said sõita auto katusel. Kaasaarvatud mina. Algul istus Santiago mu kõrval, aga siis pidin jääma üksi, sest ta läks istus ette koos teiste yfukatega. Annan talle andeks, sest siis ei pidanud oma asju käes hoidma :). Reis nende autodega oli täitsa pikk.. Kümme minutit kindlasti. Aga see oli niiii pulll ja nii ägeeee!! Reio tahaks kindlasti sinna Mazdaga peale minna!! :D Väga-väga vahva künkaline ja hüplik oli. Ja see kõik liiva sees. Ja siis jõudsimegi randa selle autoga ja ma ütlen teile, ma arvasin, et ma ei satu kunagi paradiisi. Aga see oli täpselt see ja lihtsalt liiga ilus ja kirjeldamatu!! Ilus puhas liivarand, ei ühtegi koera ja me olime põhimõtteliselt ainukesed, kes seal olid!! Terves suures rannas. Ja vesi oli jälle täitsa mõnus, aga kõige mõnusam oli ikka esimesel päeval. Käisime vees, päevitasime ja tegin pilte. Mõned mängisid palli ja mõned hakkasid igasuguseid akrobaatilisi trikke tegema. Ühel hetkel otsustas Jens liivaingleid tegema hakata, sest on ju ometigi jõulud ja sel ajal tehakse ingleid. Muidugi lume sisse, aga kahjuks ei ole meil siin lund kuskilt võtta.. Selleks ajaks oli ilm ka superilusaks läinud ja päike võttis tohutult! Olime mõned tunnid rannas ja siis läksime kõndima. Seal lähedal, umbes 500 meetrit eemal olid suured kivid ja nende peal veeääres oli meeletult palju merelõvisid!!! Ja see ei olnud loomaaed. Nad päriselt elasid seal. NIII nunnud!! Ja nad tegid nii ägedaid hääli meile seal! Väga-väga ägedad elukad! Siis läksime sinna linnakesse. See oli tõesti koht pärapõrgus, sest majade juurde ei viinud ühtegi teed, olid ainult muruplatsid, näha ei olnud ühtegi autod välja arvatud need suured autod, mis meid sinna tõid, oli ainult kaks väiksemat külateed ja üks väike ringtee nende vahel. Aga sellised asjad nagu suveniiripoed sellest külakesest ei puudunud. Kohe läks suureks ostmiseks. Mina ostsin sealt ainult ühe ilusa võtmehoidja selle koha pildiga ja Uruguay kaardiga. Oleksin ostnud ka ühe kujukese, aga need kõik kaalusid nii palju ja minu mõtted lendasid selle kuju kojuviimise peale. Ei saanud osta, sest kohver kaaluks siis liiga palju ja mul on vaja ohtralt dulce de lechet ja alfajoreseid koju viia!! Ei teagi, kas riidehilbud mahuvad üldse.. Natuke saime ka jalga puhata ja siis läksime edasi liivamägesid külastama. Kõndisime sinna mööda ranna äärt. Ilm oli läinud jälle väääga uduseks ja nägi ainult maksimum saja meetri kaugusele. Peale selle oli rannas mitme merelõvi laip ja leidus ka mõni pingviini laip. Seega see rand haises väga. Ütlen üle veel, et tegu ei olnud selle paradiisirannaga.. See asus teisel pool linnakest. Kui olime jõudnud juba esimese liivamäe alla, saime lõpuks aru, et oleme kohal. Tee sinna oli täitsa pikk. 2 kilomeetrit kindlasti. Mina, Johanna, Vic, Florane, Pablo ja Guillermo olime esimesed, kes kohale jõudsid. Ronisime siis mäe otsa, aga kahjuks vaadet ei näinud selle suure udu tõttu. Kui kõik kohale jõudsid, tekkis kellelgi selline imelik ide joosta kõik korraga üksteiselt käest kinni hoides mäest alla! Loll mõte = yfukad ja vahetusõpilased teevad teoks! Tegime seda lausa kolmekordselt. Väga paljud inimesed kukkusid poole mäe peal juba, mina jõudsin kõigil kolmel korral ilusti alla! Viimasel korral tegi üks tüdruk ka pilti, loodan, et saan selle kunagi! Pean ennast taas kordama - väga äge oli!! Jooksud tehtud, hakkasime küla poole tagasi kõndima. Olime jälle esimeste seas ja seekord jäid teised meist ikka väga kõvasti maha. On ikka aeglased rotid küll :D Siis hakkas natuke ka uduvihma sadama, aga temperatuur oli endiselt mõnusalt soe. Ootasime siis neid seal autode juures natuke ja kui kõik kohal, algas sõit tagasi meie bussi juurde. Seekord sain ka seal auto katusel eesotsas istuda. Seal oli kõik ikka 3 korda ägedam! Tagasi bussis ja sõit hostelisse võis alata. Aga vot poole tee peal otsustas meie buss töötamise lõpetada ja pidime jääma tee äärde seisma. Mõned yfukad ja vahetusõpilased läksid välja ning yfukatel algas kohe muidugi jälle tants ja trall. Neil on koguaeg elu nii lill, et kadedaks teeb lausa! Meie jäime oma kambaga: mina, Johanna, Vic, Florane, Daniel ja Jens. Läbi töötati kõik minu kaamera pildid ja lollitati niisama. Vahepeal nägin ka meie bussijuhti telefoniga rääkimas, matet joomas ja korra bussi tagaotsas kõndimas. Ülejäänud aja istus ta bussis. Ja siis läks meie buss järsku jälle tööle ja võisime jätkata oma  reisi hosteli poole. Minu arvamus - bussijuhil tekkis lihtsalt kange matejoomise isu ja ta ei tahtnud seda sõidu ajal teha.. Kodus oli jälle pesu, jutuvestlus ja õhtusöök ning siis jälle tudile.

Jõudis kätte neljapäev, viies reisipäev, eelviimane päev. Hommikul saime jälle natuke kauem tududa ja ärkasime jälle kell pool üheksa. Peale hommikusööki läksime randa, aga ilm oli tegelikult väga paha. Puudus päike ja ei olnud nii soe kui tavaliselt. AGA sel päeval tuli kellelgi äge idee võtta kaasa hosteli surfilaud ja muidugi tahsin mina ka seda proovida. Peale minu oli veel tahtjaid palju ja toimus suur ühine soojendamine ja surfiõping. Väga mõnus oli tegelikult rannas võimelda ja madalas vees joosta! Soojendus ja õppimine oli suur, aga kahjuks oli meid nii palju, et osad meist ei jõudnudki surfilauale. Kaasaarvatud mina. Seega see jäi proovimata. Vähemalt nüüd ma tean, kuidas seal püsti peab hüppama. Kas see mul ka välja tuleb, seda ma ei tea.. Aga selle eest oli see kõige vahvam rannaskäik, sest kaasa võeti ka gitarr ja Santiago hakkas mängima. Mõtles kohapeal välja ka laulu meie kohta, mis kummitab endiselt ja mida lauldi ka hiljem. Meie liitusime tema lauluga, või no ma tegin videot ja vaatasin, kui lahedad võivad ikka inimesed olla! Ilm oli küll paha, aga inimesed tegid selle mõnusalt päikseliseks! Siis tuli jälle aeg lõunasöögiks ja suundusime tagasi hostelisse. Peale sööki, kella viie aeg õhtul, pidime minema ühte majakat külastama, aga kahjuks muutus ilm nii vihmaseks, müristas ning lõi välku ja see trip jäi ära. Selle asemel olime toas ja mängisime lauamängu, mis on umbes sama nagu Eesti, aga hispaania keeles ja kogu maailma kohta. Leidus ka mõni küsimus Uruguay kohta! :) Eesti kohta ei leidnud ühtki, aga väga huvitavad küsimused olid siiski. Ja siis tõi üks vahetusõpilane saksamaalt nimega Björn poest kolmeliitrise jäätise ja kes lusika kuskilt leidis, võttis ka kohe suutäie. Mina kaa!! Oli maitsev! Ja kuna see oli meie viimane õhtu seal, siis oli see ka õhtu täis üllatusi. Esimene üllatus oli see, et sel õhtul pidi toimuma pidu! Seda öeldi meile juba päeval rannas. Teine üllatus oli see, et kõik poisid pidid minema pool üheksa kööki süüa tegema ja tüdrukutel oli sel ajal vaba aeg. Meie midagi erilist ei teinud. Muidugi ei viitsinud Vic, Daniel ja Jens kööki minna ja istusid koos Johannaga arvutis. Vaatasin ka kõrvalt, mis nad teevad ja hiljem läksin suurde tuppa istuma. Kui sealt tagasi tulin, oli hosteli eesruum, kus on mitu lauda ja see arvuti, täitsa pime, laudadel põlesid küünlad ja valmis olid pandud ka praed ja sööginõud. Tüdrukutel paluti siis lauda istuda ja poisid läksid ise suurde tuppa sööma. Oi, milline romantilisus. Söögiks oli karrikana, kartulipüree ja salat. Sõime oma söögid ilusti ära ja enne kui kõik tüdrukud pidid minema nõusid pesema, ütles Pablo meile järgmise üllatuse. Algamas oli iludusvõistlus La Paloma 2012! Ta pidi ütlema välja nende inimeste nimed, kes pidid võistlusel osalema ja minul lõi kohe närv sisse, sest ei oleks mina tahtnud seal ennast näitama hakata. Kui ta oli paari inimese nime välja öelnud, sain lõpuks aru, et ta ütles poiste nimesid lisades kõikidele nimedele lõppu tähe "a". Siin Uruguays lõppevad peaaegu kõikide naiste nimed tähega "a". Tüdrukutel palutis siis poisse aidata, et nad ilusateks naisteks teha. Pidime seda tegema peale koristamist, aga kuna ma jõudsin kööki suhteliselt hilja ja abistajaid oli juba üleliiagi, siis läksin tagasi majja, et vaadata, kas sealt on kõik nõud võetud. Seal nägin aga Santiagot, Guillermot ja Mauriciot hosteli eesruumis ja sattusime Florane'iga seal olema täpselt sel ajal, kui Santi ja Guillermo käskisid Mauriciol ka sellest võistlusest osa võtta, sest iga aasta on keegi vabatahtlikest osa võtnud. Ja seega anti Mauricio minu ja Florane'i kättese ning me pidime ta ilusaks naiseks tegema. Mauricio on õnneks nii väike ja kribu mees, et talle läksid kõik Florane'i riided selga, panime talle veel ehted ka külge ja meikisime ära ja saime täitsa kauni naise. Natuke karvane oli, aga mis seal ikka. Ta veel ajas sellepärast oma suure habeme ka ära!!! :D Issand ja kui me temaga valmis saime ja vannitoast väljusime, siis pidin saama naerukrambid. Kõik need poisid olid lihtsalt liiga naljakad ja liiga naiselikud. Ja mõned kohe automaatselt käitusid ka nagu naised!! Kõigil olid kleidid või lühikesed püksid seljas, suured rinnad ja näod kõikvõimuliku meigiga koos! Ja mõnedel neist olid ka küüned roosaks, punaseks või roheliseks lakitud! :D Naljaninad! Päris tükk aega pidid nad seal suures toas seisma ja kuulsust nautima, sest kõik tüdrukud tahtsid neid kangesti pildistada! Hosteli eestoas käisid samal ajal show'ks ettevalmistused. Valentina tegi meie ärajoodud vee kanistritest küünlalaternaid. Lõikas neile augud sisse ja pani pikad küünlad sinna sisse põlema. Hiljem leidsime ühe seest konna!!! :D Ja siis oligi käes aeg suursündmuseks. Tüdrukud võtsid istet, Pablo oli õhtujuht ja kutsus kohale žürii. Žüriiks oli ei keegi muu kui meie yfukate ülejäänud seltskond ehk Valentina, Santiago ja Guillermo. Muidugi pidid nad selleks natuke ka švipsis olema, ehk siis nende vahel käis ringi ka veiniklaas, mida pidevalt täideti, aga see tegi kogu värgi ikka ulmeliselt lõbusaks!! Pole ammu nii palju naernud! :D Mõtlesin, et pildistamisest ei aita ja seega filmisin peaaegu kogu selle aja. Vahepeal tahtis fotoka aku ka tühjaks saada ning kaks "naist" jäid filmimata, aga nad ei olnudki õnneks nii huvitavad kui teised. Muidugi kuulutati võitja ka välja ja meie Mauricio sai finaali!!!! Kahjuks esikohast jäi ta ilma, aga teine-kolmas koht tuli vist ära! :) Esikoht läks USA poisile, kes nägigi täpselt nagu naine välja. Hiljem oli väga raske tegelikult neid kutte tõsiselt vaadata, sest silme-ees olid endiselt nende pildid naistena. Peale show'd käis kiire riietevahetus jälle poistel ja algas diskens. Tantsisime Johannaga põhimõtteliselt koguaeg! Kahju oli see, et teiste inimeste muusikavalik ei lange kokku minu omaga ja põhimõtteliselt koguaeg lasti mingit jura muusikat. Kui tuli ka üks hea pala, siis poole laulu pealt pandi ikka järgmine lugu. Aga see ei morjendanud, lõbus oli ikkagi. Ka hostelitöötajad (kes, kui ma veel ei maininud, olid täitsa ägedad noored inimesed) tulid meiega sinna lõbutsema. Kahjuks üks neist jäi päris täis (vist) ja hakkas mind  ühel hetkel jälitama.. Hoidsin siis nii võimalikult palju Johanna, Vic'i, Rebecca ja ühe saksa tüdruku ligi ning siis polnud hullu midagi. Sai veel Santiagoga ka üks tantsulka tehtud ja kõik oli väga suurepärane! Oli ka õnnetuid inimesi, näiteks üks saksapoiss Björn, kes oli ka täitsa täis ja väga meeleheites, sest ükski tüdruk ei tahtnud temaga museleda.. Kurb, eksole?! Aga minu jaoks oli seeikkagi üks unustamatu õhtu! Magama läksin alles peale kuute hommikul ja ma ei olnud viimane! Proovisin ka natuke enne kuute minna, aga millegipärast ei õnnestunud :D Viisin küll juba hambaharja vannituppa, aga mööda maja vetsupaberit otsima minnes (mis tol hetkel oli täitsa otsas) sattusin ikka tagasi hosteli eesruumi, kus mõni inimene endiselt pidutses. Aga selliseid mitukorda magamaminejaid oli teisigi.

Reedel oli äratus kell 10.30, sest hommikusöök pidi olema kell 11. Ärkasin siis kohusetundliku inimesena üles, uni oli küll peal, aga kõht oli ka tühi. Panin ennast siis valmis ja mõtlesin, et lähen jälle kööki appi, aga votnäed, Pablo alles magas suures toas diivanil. Kell oli 10.45. Tavaliselt nad alustavad ikka palju varem selle söögitegemisega. Minuga koos ärkasid ka kaks sakslast ja me olime ainukesed inimesed, kes üleval olid sel ajal. Ja kuna öösel tekitatud läbu oli suur ja endiselt koristamata, siis me asusime innukateks koristajateks ja tegime kõik ilusti puhtaks. Hiljem liitus meiega veel see jälitajast hostelitöötaja ja väga unine Florane, sest tema sai alles kella seitsmeaeg tuttu. Kui kõik korras, mõtlesime Floranega, mida edasi teha. Sakslased kadusid ka kuhugi ära ja me olime kahekesi. Kuna kõhud olid mõlemal tühjad, mõtlesime, et hakkame siis kahekesi hommikusööki valmistama. Kui me köögis kuivama pandud nõud kokku olime korjanud, ärkas ka Pablo ja läks poodi saiade järele. Varsti ta tuli tagasi ja kolmekesi tegime kogu seltskonnale selle hommikusöögi valmis. Ja kui me Floranega jõudsime maha istuda ja sööma hakata, ärkasid järsku kõik teisedki üles ja päev võis ilusti alata. Kell oli selleks ajaks juba peaaegu 12. Kella poole kaheks pidime oma toad korda seadma ja kotid kokku pakkima ning umbes kahe aeg toimus väike koosviibimine, kus kõiki tänati ja osad veel pidi ütlema, mis neile meeldis, mis mitte. Viimase osa kohta poleks ma midagi osanud öelda, sest kõik oli lihtsalt niiiii super ja koju ei oleks üldse tahtnud tulla. Minuga olid päris väga paljud teisedki! Ja siis asusimegi teele bussijaama poole. Enne käisime veel kõigi oma kottidega poest ka läbi, et teepeale midagi kaasa osta. Bussis kõik lihtsalt vajusid ära jälle, sest öö oli väga lühike. Montevideosse jõudsime täpselt pool kaheksa. Pidin veel ostma omale bussipileti tagasi Minasesse ja uskuge või mitte, aga minu bussipilet Minasest Montevideosse maksis 157 peesot, aga bussipilet Montevideost tagasi Minasesse maksis 226 eurot. Päris kõva vahe ikka, peaks mainima.. Aga bussipileti ostmisega sain täitsa üksi hakkama! OLEN TUBLI!! Siis tuli hakata järjest hüvasti jätma inimestega, kes said väga suurteks sõpradeks selle reisi ajal ja see oli kurb. Aga need kõigekõigemad lähevad ka Brasiiliasse veebruaris, kuhu ka mina lähen!!!! JEEE OLEN ÕNNELIK!!! Ootan juba.. Kahjuks on siis Santiago the best Eestis ja raudselt tuleb Maite meiega kaasa, mis enam nii tore ei ole, aga me ei lase end sellest segada!! :D Naudime kõike, mis antakse! Ja siis tuligi aeg minul lahkuda. Jätsin veel bussijaama allesjäänutega hüvasti ja läksin otsima oma bussi. Bussi väljumiseni oli veel umbes 13 minutit aega. Vaatasin siis bussipiletilt, kust mu buss väljuma peaks, märgitud oli number kaks. Aga kuna number kaks asus hoopis teises kohas ja tavaliselt sealt minu bussid ei ole väljunud, siis küsisin ühelt onult igaks juhuks üle, et äkki ta teab, kust mu buss läheb. Tema näitas mulle hoopis teist suunda. Bussifirma oli küll sama, mis piletile märgitud ja koht, kus buss seisis oli ka see, kus ta tavaliselt on seisnud, aga ikkagi tundus asi kahtlane. Kuid läksin ikkagi ja selle firma busse oli näidatud suunas kolm. Küsisin siis järgmiselt onult, et milline neist kolmest on minu oma ja ta näitas mulle täpselt ette. See number kaks tähendas hoopis kolmest samasugusest bussist number kahte ja piletil ei olnud üldse märgitud, kust ta väljuma peaks. Aga sain õnneks õige bussi peale ikkagi ja kõik laabus hästi. Alles bussis taipasin, et unustasin nendele onudele aitäh öelda ja siin on see aitäh ütlemine väga tähtis inimeste jaoks! Ups. Kuna tegu oli Minasest läbisõidubussiga, siis hoidsin ennast igaks juhuks kogu sõidu aja üleval, et ikka õiges kohas bussist maha saada. Tegelikult oleksin võinud isegi magada, sest bussijuhiabi (bussis töötavad kaks inimest, bussijuht ja teenindaja/piletikontroll ehk bussijuhiabi) äratas need inimesed üles, kes pidid maha minema. Olin siis jõudnud Minase bussiterminali ning pidin ootama Gabrielat, et ta mu motikaga jälle koju viiks. Kohe üldse ei tahtnud minna. Aga siia ma jõudsin reede õhtul umbes kell kaksteist. Tuppa sisse astusin, siis muidugi leidsin paar külalist siit ja Camila, kes oli millegipärast väga tõsise näoga. Ja kui ma siis oma tuppa jõudsin, tuli Camila mulle järgi ja pani ukse kinni. Siis hakkas mulle seletama, et ta kutsus ühel õhtul jälle omale siia külalised (päris mitu-mitu kohe), aga kui nad siin olid, siis Camila jäi magama, sest ta oli oma ühte sõpra õpetanud terve päev otsa. Ja kui ta ärkas, olid külalised juba läinud. Siis, ma ei tea kas järgmine päev või mõni päev hiljem, leidsid nad mu karu Kalle, kes on mulle väääga kallis ja kes on öösiti minu kaisus juba alates kolme-aastasest peale. Nad leidsid ta ja nägid, et Kalle riided on väga räbaldunud ja katki. Nad olid kohe 100% kindlad, et need sõbrad olid seda teinud samal ajal, kui Camila magas. Ma siis vaatasin oma Kallet, kes lebas voodi peal täpselt sellisena nagu ta viimased kuud olnud on ja temas ei olnud midagi teistsugust. Asi oli lihtsalt selles, et ei Camila ega ka Gabriela ei olnud kogu selle minu siinolemise ajal märganud, et mu Kalle ongi vana, räbal ja katkine. Võino õigemini tema riided on. Camilal langes kohe suur kivi südamelt. Ta veel küsis mult mitu korda üle, kas olen kindel, et ta on selline koguaeg olnud. Ärge põdege, kõik on hästi minu Kallekesega. Siis pakkisin oma asjad lahti, sõin natuke puuviljasalatit ja läksin ära tuttu.

VOT SELLINE OLI MINU SIIANI PARIM NÄDAL URUGUAYS!!

PS! tegin üle 600 pildi ka, aga nendega läheb natuke aega..