Heihopsti!

Olen nüüd siin La Palomal ja netiga on natuke pahad lood. Wifit ei ole, saan kasutada vahepeal Leticia netipulka. Proovin ikka iga päev siia saada, aga vahepeal ei pruugi võimalust olla. Ärge pahandage, saate kõigest niikuinii teada.

29.12.12

Ei tea, kas suudate uskuda, aga hommikul ärkasin enne kella helisemist. Äratus oli 12.30 ja mina juba 11.40 üleval. Vat, mis vahva! Läksin üles, kedagi ei olnud, tulin alla tagasi. Üritasin läbi halva interneti ema lõbustada ja passisin täitsa tühja. Varsti tüdinesin sellest interneti lõksutamisest ära ja läksin telekat vaatama. Leticia ja Maria Paz olid ka üleval juba ja varsti läksime nendega ühte kohta valmistoitu ostma. Viimane päev kodus, palju tegemist ja kellelgi polnud aega süüa valmistada. Kodus hakkasin mina sööma ja vaatasin telkut samal ajal. Uruguayle tulid jälle ühed külalised ja nad istusid väljas verandal. Kui mul söödud ja film vaadatud, läksid külalised ka ära ja ma liitusin verandal olijatega. Ehk siis ülejäänud perega. Natuke mängisime Paziga ja siis öeldi mulle, et õhtul hilja paneme kohvrid auto peale, niiet mõne aja pärast võisin vaikselt pakkima hakata.

Ülejäänud aeg läkski pakkimisele, samal ajal kodustega suheldes ja netiga jamades. Ahjaa, korra käisin linnas ka tiiru. Kella  üheksa aeg õhtul läks kõht väga tühjaks. Tulid jälle kakao ja juustusaiad. Meil oli külas ka mingi onu, kes Leticia ja Uruguayga suure laua ääres tähtsat juttu ajas. Silmanurgast nägin nende ees mingit plaani, vist hakkavadki ehitama midagi meile sinna. Ja kell kümme kästi mul juba õhtust süüa. Mul olid juba enam-vähem asjad koos, teised veel askeldasid nõksa. Sõin ära, panime kohvrid auto peale ja siis ütles Uruguay, et nüüd lähme külla. Kell oli juba üksteist ja me pidime järgmisel päeval väga vara lahkuma..

Aga no olgu pealegi. Urgitsesin siis oma kohvrist vähe normaalsemad riided, panin end valmis ja läksimegi nende sõpradele külla. Nende samade juurde, kes meil päeval käisid.. Aga no nende kodu. Täitsa lõpp.. Ikka päris ilus oli see! Mõned miinused olid ka, näiteks köök oli väga väike.. Basseini ka ei olnud :D. Aga selle eest nägi välja nagu tõelises Ladina-Ameerika telenovelas on need rikaste inimeste majad! :D Leidsime sealt veel palju onusid ja ei ühtegi teist naisterahvast peale maja perenaise, kes muide on vist modell, ja Leticia. See majapreila grillis meestele liha ja ma sain ka mõne tükikese maitsta.. Minu arust oli isegi parem, kui ma meie kodus olen saanud.. Aga neile meeldib ka ikka seest veel punane liha.. Mulle see just niiväga peale ei lähe.. Urgitsesin sealt endale meelepärasemaid tükikesi.. :D Muidugi tunti minust jälle palju huvi ja küsiti igasuguseid küsimusi. Üks on oli seal Miamist ja ta ei osanudki perfektselt inglise keelt. Veider. Siis võttis üks onu välja paberi. Uruguay seletas mulle kohe ära, et sellistel koosviibimistel mängivad nad alati ühte mängu, kus keegi on kodus ettevalmistusi teinud ja otsinud välja igasuguseid huvitavaid küsimusi ja kes kõige kiiremini õigesti vastab, saab punkti. Küsimused olid kõik erinevast nurgast, näiteks kes oli mingi filmi produtsent või kus keegi kuulsus sündis või kes on/oli Brasiilia kõige kuulsam F1-e sõitja. Ja siis tuli üks küsimus: Kust, tervest maailmast, mitte Ameerikast, on pärit Nokia. Mis te arvate, kes oli kõige kiirem vastaja??? :D Kõik käib selles mängus lihtsal välgukiirusel ja mul õnnestus ka üks punkt saada!! Mõni teine vastaja pakkus veel näiteks Suur Britanniat.. Olin niii õnnelik ja mängu lõpus tehti mulle sellepärast isegi aplaus! :D Siis oli natuke aega lihtsalt istumist ja jutuajamist ja algas sama mäng uute küsimustega. Seekord oli küsimuse rohkem, aga kahjuks ei osanud ma siis enam midagi vastata.. Lõpus oli kahel mehel võrdne arv punkte ja see tuli ju kuidagi ära lahendada. Ei saa olla kaks võitjat :D Ja nendeks meesteks olid Uruguay ja peo võõrustaja Mario. Tuli igasuguseis küsimusi, millele nad vastata ei osanud. Keegi teine vastata ei tohtinud ja just siis tuli küsimus jälle Soome kohta: Mis lennufirma on Soomes peamine? Eestikeeles kõlab see küsimus veidrana, pole just kõige parem tõlkija.. Aga ehk saite aru, et vastus on Finnair..? :D Ja kui aus olla, siis ei tahtnud mullegi see algul meelde tulla.. Piinlik moment. Aga õnneks lõpuks ikka tuli, aga välja ei saanud kahjuks öelda. Vastajad vastust ei teadnud. Kuskil poole kahe aeg tulime tulema, sest Paz väsis väga ära. Meil olid autos mõned asjad ja siis sain tema käest veel pahandada, et mina seal autos olen, sest tal ei olnud ruumi tahaistmele pikali visata. Oh sa paha Anni küll. Kodus käisin veel pesus ja panin viimased asjad ära, niiet tuttu sain alles pool kolm.

30.12.12

Õnneks lükkus meie minek 40 minutit hilisemaks. Ehk siis kell seitse tuli Leticia mind äratama ja 7.40 sõitsime autoga garaažist välja. Leticia käis veel ühes nurgapeal poes ja ostis mõned pisikesed saiakesed, vett ja šokolaadipiima hommikusöögiks ja tee peale. Uni tahtis ikka kohutavalt peale tulla ja silmad kinni vajuda, aga ümbrus oli lihtsalt nii ilus ja huvitav, et ei lubanud endal neid silmi sulgeda. Mõtlesin, et küll La Palomal saan ühe uinaku teha. Kahjuks issi ma videot ei saanud teha, sest kaamera oli kotis ja mul oli väga palju asju ees, et selle juurde pääseda. Kaks tundi sõitu ja olimegi La Palomal. Ma mõtlesin, et kuna nad siin on varem käinud ja arvestades meie kodu Minases, elame need kaks kuud mingis ilgelt suures ja ilusas häärberis, aga enda eest leidsin armsa pisikese majakese. Koguaeg räägiti seal Minases meie peres, et seda maja nimetavad nad Mustaks Majaks. Aga nüüd on see väljast täitsa kollane ja seest täiesti lumivalge. Absoluutselt kõik toad ja vannitoad ja köögid on valged. Ja siis räägiti mulle, et enne oli see palju väiksem ja siia tehti nüüd väike juurdeehitus. Nüüd on siin juures elutuba! Vot kui vahva! Aga kõik oli alles veel pooleli, niiet me hakkasime vana mööblit puhastama, tõime mööbli sisse, hiljem panime veel natuke katkistele ja koledatele nahkdiivanile ja tumbadele valged riidekatted peale.. Kahjuks saavad need ruttu mustaks, sest siin, kus ookean on kodust kuskil 300 meetri kaugusel, on inimene koguaeg kas liivane või tolmune.. Ja muidugi sattus täna olema kohtuvalt palav ilm. Kuskil üheaeg jõudis ka Uruguay siia ja kahe aeg läksime tema ja Maria Paziga mere äärde. Kui siia jõudsime hommikul, siis käisime Paziga kahekesi ka korraks rannas, aga vette veel ei läinud. Kui mäletate, siis YFUga käisime siin La Palomal kahes rannas, üks hosteli juures ja teine nõksa eemal. See teine on nüüd mul siin kodu lähedal ja siin on see, et vette saab hüppata ja siis on kohe põhi kadunud. Nagu mingi aste läheb ookeanisse. Passid lihtsalt üleni vees ja sinust kaks meetrit eemal mängivad väiksed lapsed liivaga.. Olime seal rannas umbes tunni ja vist nägime mõnd Uruguay kuulsust ka.. Vähemalt Uruguay ütles nii.. Siis tulime koju tagasi.. Olin ikka ülimalt väsinud ja natuke peale nelja viskasin end meie magamistoa ühe voodi madratsile pikali. Pikutamisest sai tubli kolm tundi magamist. Ärkasin üles, käisin pesus ja aitasin veel natuke majapidamistöödega. Lõpuks saime selle elamise siin normaalse kodu moodi korda. Uruguay tahtis siis jooksma minna. Kahjuks oli ta unustanud teha valiku oma kümne paari jooksujalanõude seast ja jätnud koju jooksuks kõlblikud sussid. Läks poodi ja ostis uued. Kutsus mind ka jooksma, aga millegipärast minu jalg valutab täna ja otsustasin mitte minna. Ja ta räägib mulle siin koguaeg, kui suuri ringe ta teeb.. Need on mind väga ära ehmatanud, sest ma ei ole nii suur spordimees.. Nägin hoopis aknast, kuidas päike hakkab loojuma ja otsustasin minna ruttu-ruttu mere äärde päikeseloojangut vaatama. Võtsin kurbusest nõrkeva Maria Pazi ka kaasa, sest isa ei lubanud tal temaga jooksma minna :D. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Ehk siis poole tee peal randa tahtis ta kangesti koju tagasi minna. Mina aga ei teinud tast väljagi ja läksime ikka randa. Sinna oli kogunenud tohutult rahvast ja me jõudsime Paziga täpselt õigeks ajaks. Päike hakkas juba kukkuma. Tegin mõne pildikese, Paz mässas liivas. Üliilus vaatepilt oli.. Ja kui see päevalill lõpuks täitsa merre ära uppus, tegi rannarahvas talle ilusa ja palava päeva eest suure aplausi! :D Kindlasti lähen veel vaatama ja ehk saan filmida ka.. Siis tulime jälle koju tagasi, olime väsinud, istusime nõksa diivanil. Külla olid tulnud ka keegi tädi ja Leticia vend. Selle vennaga sai natuke juttu ka puhutud. Kui nemad ära läksid, hakkasime meie sööma. Suvine hea toorsalat tuunikalaga. Uruguay valmistas! :)

Mõnesmõttes on natuke paha, et meil kõik siin nii valge on, sest nüüd on kõik toad igasuguseid sitikaid, prussakaid, mummusid, satikaid ja muud sarnaseid täis.. Hirmus on magada. Leidsin kaks pisikest mummu isegi salati seest. Loodame, et öösel saab rahu, kuigi kahtlen. Homme pidin neti ka saama vist. Leticia küsis, kas mul ei ole siin netti.. Mingi hotelli ülinõrk wifi ulatub siia, aga muud meil siin ei ole.. Homme pidime kuidagi moodi muretsema. Kui ei saa, siis siin merekaldal on üks ilus restorani moodi asi.. Wifiga..

Aga nüüd tuttu! Tsauksti :)

31.12.12

Viimane päev. Iga aasta olen uut aastat vastuvõtnud oma perega ja vanavanematega, telekast tuleb igasuguseid viperusi täis saateid ja väljas käivad paugud. See aasta on kõik teistmoodi. Olen siin ookeani ääres ja palav on!

Eile öösel toimus meil siin üks väike trallitamine. Maria Paz ei ole harjunud võõras kohas magama ja ärkas mitu korda ehmatusega üles ning hakkas nutma. Sellepärast pidi ka Leticia terve öö tema juures voodis magama, et asi päris hulluks ei läheks. Ma ei teagi, mis kell nad ärkasid, aga mina tõusin enamvähem juba kell 11. Siis tuli panna ruttu riide, süüa ruttu krõbinaid, juuksed ruttu kammida ja läksime jälle mere äärde. Seekord olid meil päevitustoolid ka kaasas :) Olime rannas umbes kaks tundi, mega palav oli ja palju rahvast. Õnneks oli pisike tuuleke ka, et päris ära ei kuivand sinna liivale. Kuskil nats peale ühte tulime tulema ja läksime ostsime midagi natuke süüa. Mina ja Paz ootasime autos ja kuulasime Madonnat. Tüdruk teab ikka, mis on hea :D. Siis käisime läbi kõik nurgapealsed külapoed, sest terves linnas puudus lehtsalat. Kaks korda pidin mina küsima minema ja mõlemal korral tundsin piinlikust. Esimesel korral tulin poest välja, aga Uruguay oli juba natuke eemale sõitnud, sest autosid oli palju ja parkida ei olnud kuskile. Mina aga, peast kuum, tahtsin istuda täiesti võõrasse autosse. Tegin auto ukse lahti ja mõtlesin, miks seal kedagi sees ei ole.. Täitsa lollakas.. Õnneks taipasin kiiresti ja otsisin õige auto üles. Teisel korral oleks ma peaaegu auto alla jäänud :D. Uruguay pani mind sõiduteel poe ees maha, astusin kaks sammu, et küsida poemüüjalt, kas neil on salatit, ja kui sain vastuseks ei tahtsin ümber pöörata ja tagasi autosse istuda, aga nad olid juba jälle eemale sõitnud ja üks teine auto sõitis sinna.. Niiet me ei saanudki täna lehtsalatit kuskilt. Eile olla probleem olnud tomatitega, aga need ei ole minu jaoks nii tähtsad. Tulime koju ja hakkasime sööma. Külla tulid jälle Leticia vend ja tema tütar, kes on sama vana kui Paz. Need said mängida ja koos vaatasid jälle Jacksonit. :D Mul varsti peas see film..

Peale lõunat tegime uinaku. Ma küll mõtlesin, et ei lähe tuttu, sest nii palav on ja sellise kuumusega on paha magada. Tulin hoopis arvutisse kaarte mängima. Ja minu lõunauinakud on ikka vähemalt kolm tundi pikad.. Uruguay ütles mulle täna ka, et nad hakkasid eile juba Leticiaga mõtlema, et ma võtsin unerohtu või miskit, et nii kaua oma lõunauinakut tegin..  Aga umbes poole tunni pärast murdusin ja tegin ikka väikse piku. Jätsin ukse igaks juhuks lahti, et ikka kuuleks, kui teised ärkavad. Mõni minut peale viite ärkasin siis üles, sest nägin, et Uruguay on üleval. Ning kuulsin väljas ka suurt müristamist. Läksin siis asja uurima ja nägin, et mere peal oli kõik tumetumesinine.. Ja välku lõi. Leticia ärkas ka üles ja siis tõime väljast kõik riided tuppa. Ja siis hakkaski hullupööra sadama. Uruguay ütles jooksu pealt, et tema läheb tormi vaatama. Seda kuuldes jooksin oma tuppa, võtsin fotoka ja hüppasin ka autosse ning läksin temaga kaasa! :) Üliäge oli seda merd vaadata. Algul oli kõik ilusti näha, aga hiljem läks juba halliks ja siis enam nii hea vaade ei olnud. Pildid ei tulnud ka just kõige paremad, aga midagi ikka. 

Natuke on see paha ka, et selline vihmane ilm nüüd on, sest õhtul pidime grillima ja nüüd ei saagi.. Mul ei ole õrna aimugi, mis me siis teeme, aga eks see näha ole!

Tervitan teid siit La Palomalt ookeani äärest! Olgu teil kõigil võrratu uus aasta!!