Thursday, November 15, 2012

Suhted ja draamad

15.11.2012

Täna käisime koolis ainult sellepärast, et Camila saaks joonestamises oma töö ära anda ja füüsika hinde teada. Veetsime koolis lausa kaks tundi aega, lihtsalt istusin ja rääkisin teistega juttu. Kui koolist ära hakkasime tulema, siis Camila läks korraks millegi pärast eemale, minu juurest ära. Ja siis tulid mingid kolm tüdrukut ja hakkasid minuga jutustama. Mina neid ei tundnud. Ja hiljem liitusid meie vestlusega ka kaks possi. Esimene küsimus mulle oli muidugi, et mis mu nimi on. Ja sellele järgnes kohe, kas mul poiss-sõpra on.. Kui ütlesin, et ei ole, siis selle peale küsiti kohe suurte silmadega MIKS?? Siin on kõigil lihtsalt oma tüdrukud ja poisid ja nende arust on vist natuke imelik, kui sa oled täitsa vallaline.. :D Muidugi need peikad ja pruudid vahetuvad kõigil ikka väga tihti, aga olgu neil huvitav!

Peale kooli lõuna ja siis trenni. Isegi Camila tuli, aga leidus ikka põhjus, et lahkuda sealt veerandtundi varem. Seekordseks põhjuseks oli tema kutt Gonzalo, kes tahtis, et Camila korra temaga kuskile kaasa tuleks.

Peale trenni käisime mõnes poes, kus Camila omale jälle asju valis, mida osta ja siis tulime koju. Kui me oma koduvärava juurde jõudsime, nägime, et aias sees olid kaks meie klassikaaslast, mis tähendas, et meil olid jälle külalised. Mina tulin oma tuppa arvuti taha ja hoidusin kuni oma keeletunni alguseni siin. Täna sai keeletunnis kinnitust minu minek koos Patriciaga tema kooli :D Tuleb ikka palju närvi koguda, et seal teiste ees meie riigist ja minust hispaania keeles rääkima hakata.. Oi, kardan juba praegu :D

Peale keeletundi mõtlesin, et lähen vaatan, mis need külalised seal köögis teevad. Kui mäletate, siis eile ostsin omale eraldi krõbinaid, et neid hommikul süüa. Nii kui ma nende juurde sinna kööki astusin, nägin oma krõbinate pakki TÜHJANA laual. Ja mis te arvate, kas keegi üldse minu käest küsis, kas võib mu krõbinaid süüa?? Muidugi et mitte. Siis tekkis minus vihaplahvatus, võtsin oma Mp3-e ja fotoka ning läksin välja. Ütlesin veel Camilale ukse pealt, et lähen välja, tsau. Need krõbinad muidugi ei olnud põhiline asi, miks mul selline vihahoog tuli. Lihtsalt kõik see kokku tahtis minust välja tulla ja sellepärast tahtsingi natuke aega toast väljas olla. Ma veel ei teadnud, kuhu ma suundun, aga pöörasin suuna paremale ja umbes saja meetri pärast oli siht selge - lähen vaatan selle kurikuulsa Artigase kuju üle, mida ma korra juba pimedas olen näinud, kui see suur festival siin oli ja pidu ja kus ma koos Victoriaga käisin. Täitsa ulme ikka kui suuuuuur see kuju on. Ma arvasin, et ta on ikka väga palju väiksem. Pimedas ei saanud üldse aru, et ta ikka siuke lahmakas on.. Selle kuju lähedale ronides hakkas lausa hirmus.. :D Sattusin sinna täpselt ilusal ajal, päike oli just loojumas ja linna tuled läksid järjest põlema. Ja muusika mu kõrvas oli ka väga hea :)

Ja pärast mõnda aega seal mäel ja kuju juures olemist otustasin koju tulla. Ma juba teadsin tegelikult, et sellest tuleb mingi jama, aga ma loodan, et nüüd nad said aru, et ma ei tulnud siia arvutisse passima ja et ma tahan näha seda riiki, kuhu ma tulnud olen. Nii kui ma välisukse avasin, lendas Gabriela mulle peale, et kus ma olin ja miks ta midagi ei tea ja miks Camila midagi ei teadnud.. Ütlesin selle peale, et ma ütlesin Camilale, et lähen välja ja siis tulin lihtsalt oma tuppa ja ei teinud tast lihtsalt välja. Camila muide on jälle kuskil väljas ära niiet üht juttuajamist ei ole meil veel olnud.. Aga selle-eest olen mina palju õnnelikum!!

Pilte ka õhtust:





























Kuna siin juhtus vahepeal midagi väga imelikku ja ma ei viitsi seda kõike uuesti kirjutada, siis panen siia selle teksti, mis ma oma vennale kirjutasin..

mina, väga näljane, läksin kööki omale puuvilja salatit tegema. Kõik jumala rahulik ja vaikne, gabriela tegi oma toimetusi ja vanaema oli oma toas.. ja siiis tuli Camila koju, viskas ühe kiivri, mis tal käes oli, kuskile nurka, läks ema juurde ja hakkas lihtsalt niimoodi karjuma ja läks isegi emale kätega kallale kuni jooksis vanaema oma toast neid lahutama. siis rebis vanaema Camilalt kiivri peast ja hakkas ka lõugama. Kõik kolmekesi korraga karjusid ja mina vaatasin neid ammulisui pealt endal nuga ja virsik käes. kõigest sellest sain ma nii aru, et mananitalesesse minek jääb millegi pärast ära ja vanaema ei luba camilal enam enda juures süüa.. 
ja millegi pärast on mul tunne, et ka mina olen kuidagi asjasse seotud, aga sellest ma aru ei saanud väga täpselt, sest, kordan, jutt käis väga kõvasti ja kiirelt ja vihaselt karjudes..



ja nüüd jooksis camila kodust välja, kiiver peas ja sõitis kuskile ära.. kuhu, seda mina ei tea.. mina lihtsalt olin nagu mingi post kogu selle värgi keskel..

ma arvan, et ta ei tule tagasi täna ööseks..

Eks homme kuulete, mis siis lõpuks sai, sest ma ise ei saa endiselt aru, mis praegu juhtus..

Päikest!

No comments:

Post a Comment