7 maa ja mere taga: parim esmaspäev!! :)

Täna tuleb vist natuke pikem postitus jälle. On, millest rääkida. Või siis kirjutada..

Alustan eilsest õhtust, sest lihtsalt on mainimist väärt, et meil olid jälle külalised ja nüüd täitsa normaalsed inimesed isegi, aga mina pidin varakult magama minema. Kahjuks magamisest küll midagi välja ei tulnud, sest nende lärm seal köögis ja hiljem elutoas oli niivõrd kõva, et ma jõudsin ikka mitu korda mõelda, mis täna selga peaks panema ja mis kõik juhtuma hakkab. Äratuskell oli seadistatud 7.15 peale.

07.02 vaatasin kella. Kuulsin juba kuskilt Gabriela askeldamist, aga lihtsalt ei viitsinud end voodist üles ajada ja lubasin endale ikkagi need lisa 13 minutit. 13 minuti asemel sain pikutada ainult 12 minutit, sest 07.14 astus Gabriela minu tuppa, et mind üles äratada. Kõik oli ikka väga täpselt paigas, sest kui hakkasin telefoni kätte võtma, et äratuskell kustutada, siis see jõudis juba helisema hakata. Jõudsin ära käia vannitoas, panna riide, süüa kaks minipirukakest ja veerand õuna, kui kell oli umbes 7.45 ja Patricia maja ette jõudis. Ma oleksin vabalt jõudnud tegelikult, sest ta lubas algul kaheksast tulla.. Aga nüüd pidin kiirustama. Pesin ruttu jogurtiklaasi ja jätsin õuna sinna paika. Jooksin vannituppa hammast küürima ning edasi juba haarasin koti ning läksin majast välja, et istuda Patriciaga autosse ja teele asuda.

Tee pealt võtsime peale veel kirjanduse õpetaja ja sekretäri. Tundsin end räige bossina, sest Patricial on väike kaheukseline auto ja need kaks suurt õpetajat löödi tahaistmetele istuma ja mina sain esiistmel laiutada. Peale selle oli seal taga veel igasugust kola, aga nad said väga kenast hakkama. Teel kooli poole nägime järsku teeääres mitut autot seismas ja tee kõrval põllu peal oli üks auto katuse peal. Oli toimunud avarii. Politseid ega kiirabi sel hetkel veel ei olnud ja ma ei tea, kas nad tulid või mitte, sest me sõitsime edasi. Tunnid olid peagi algamas. Ausalt öelda arvasin, et meie teekond on ikka mitu-mitu korda lühem, kui tegelikult oli. Sõitsime ligi pool tundi sinna kooli juurde.

Esimesed mõtted kooli juures autost välja astudes - kus kurat me nüüd oleme?? Need ei näinud kohe üldsemitte kooli moodi välja. Paistis neli pisikest majakest, mis olid kõik ühe suure aia sees. Aga need kõik olidki kooliruumid ja me olime täitsa õiges kohas. Kõigepealt viidi mind muidugi õpetajatetuppa ning sain tutvuda enamuste õpetajatega ja muidugi direktoriga. Siis näidati mulle, millega need õpetajad seal tegelevad. Ehk siis seal ruumis oli üks kast ja seal kasti sees oli päris mitu kirjakest õpetajate nimedega ja siis Patricia ütles mulle, et õpetajad mängivad ühte mängu.. Neil kõigil on oma kujuteldavsõber ja siis nad saavad neilt kirju :D Ehk siis kirjutavad üksteisele väikseid vahvaid kirjakesi, millega muudavad üksteise päevad palju helgemaks :)

Edasi läksime tutvuma tema klassiga ning siis nad kõik näitasid mulle ümbrust. Käisime vaatasime need kanad ka üle, kellel on jäänud veel ainult mõni päevake elada. Vaesed väga paksuks söödetud kanakesed. Ma ei tea, kas olen rääkinud, aga selles koolis gümnaasiumiastme esimese klassi õpilased kasvatavad taimi, teise klassi õpilased kasvatavad kanu, kes siis suureks kasvanuna ära tapetakse ja söögiks maha müüakse ning kolmanda klassi õpilased kasvatavad lammast. Ma ei tea, kas lammas läheb ka söögiks või mitte. Ei mäleta. Peale kanu näidati mulle neid taimi ja siis läksime õpilastega kuskile eemale põllule lambaid otsima, aga Patricia ei tulnud.. Jäin nendega täitsa omapead. Nad teadsid küll oma ülesannet - küsida minult igasuguseis küsimusi ja nad täitsid seda täitsa hästi. Vahepeal tuli mingi piinlik vaikus, aga õnneks need kadusid kiirelt! Varsti tuli Patricia meile ikkagi järele, sest me jäime päris pikaks ajaks sinna põllule. Neli õpilast otsustasid lambaid taga ajama minna ja meie ootasime neid, kuni nad lõpuks tagasi meieni jõudsid, et tagasi kooli juurde minna. Siis läksime kooli laborisse. Issand jumal. See oli lihtsalt Scary Movie 64 tõelises elus. Ma olen siin praegu täiesti pommiaugus omadega, sest kolmes keeles korraga rääkimine teeb pea nii tühjaks ja väga palju mäluauke on seoses sõnadega. Lihtsalt ei tule need õiged sõnad meelde. Praegu siin juba natukest aega juurdlen selle üle, mis nime kannab see ese, mis on nagu klaaspurk ja seal sees on läbipaistvas vedelikus loom ja seda eset kasutatakse bioloogia klassis. Ma ei tea, kas te aru saite, aga neid ESEMEID oli lihtsalt jõhkralt palju seal klassis ja sellistest loomadest, keda mina elu sees purki ei topiks. Usse oli seal ikka meeletult, aga lisaks neile oli seal veel kassipoeg, põrsas, hobune, meritäht ja paljud muud loomad. Väga vastik oli ikka vaadata armast väikest põrsakest kuskile klaaspurki topituna. fuuuhh.

Kui koledus sai silmist pühitud, läksime edasi võimlasse. Nende võimlas ja ka meie kooli võimlas Minases on põrandaks tavaline asfalt, mitte hea mõnus puupõrand. Aga päris valus võib seal ikka kukkuda olla. Edasi läksime sööklasse ning pidime istuma natuke seal, kuni arvutiklassis pandi kõik valmis, et mul oleks neile hea videot ja pilte ekraanilt näidata. Läksime siis sinna ja minu kõige närvesöövam hetk oli käes :D Pidin rääkima ainult hispaania keeles ja kahe klassi suurusele publikule. Video, mis näitasin, on järgmine:

Ülihästi tehtud video minu arust. Olen autorile väga tänulik minu elu lihtsamaks tegemise eest!! :) Õnneks siiski Patricia tõlkis ise neile mitte hästi inglise keelt valdavatele lastele ja kõigile väga meeldis see video. Kuna ma tõmbasin selle video omale arvutisse ja ei öelnud, et see on tegelikult Youtube'st võetud, siis tahtsid õpetajad kohe ka enda arvutisse seda saada :). Nii suurt huvi pole veel keegi siin Eesti vastu tundnud kui nemad ja ma olin sellest väga meelitatud. Peale videot näitasin neile mõningaid pilte meie rahvussöökidest, Viljandist ja mõningai muid asju ka. Siis tuli aeg küsimuste jaoks ja muidugi kästi mul rääkida meie koolist ehk kui palju meil ikka tunde on ja kui palju meile õppida antakse ja kuidas me ikka suudame. Kõiki pani tõsiselt ahhetama meie koolisüsteem ja siis ma tundsin, et tõesti on asi Eestis suhteliselt karm. Siin saavad õpetajad ja õpilased kui vanad semud omavahel läbi ja ükski õpetaja ei ole kunagi nii kuri ja stressis, kui meil seal Eestis. Ja kõik õpetajad teevad oma tööd suure rõõmuga ning alati naeratavad!! Soovitan meie hariduskuningatel ka selle peale veitsa mõelda.. See ei ole ikka päris normaalne, et koolilapsed peavad koolis olema kauem kui tööinimesed tööl ja siis peavad need vaesed õpilased veel poole ööni oma koduseid töid tegema.. Ma võiks sellest veel palju kirjutada, aga seda on juba väga palju tehtud väga paljude teiste inimeste poolt ja ma ei hakka neid kordama ning säästan kõigi aega oma päevast edasi kirjutades.

Peale seda presentatsiooni viis Patricia mind seal kõrval asuvasse majja, kus õpivad õpilased põhikoolis - esimene kuni kuues klass. Tegelikult oli seal kaks klassi, lasteaed ja esimene, teine ja kolmas klass koos ning neljas, viies ja kuues klass koos. Esimesena läksime suurtemate juurde. Küll nemad esitasid mulle palju küsimusi. Mõned näited: Kas Eestis on ka lehmalüpsmismasinad? Kas ma võtan Patricia endaga kaasa, kui Eestisse tagasi lähen? Mitu kilomeetrit on Eestist Uruguaysse? jne. :D Väga armsad olid nad!! Ja siis läksime pisikeste juurde. Kuna Patricia õpetab ka neile inglise keelt, siis esimese asjana klassi sisenedes lauldi mulle üks armas laulukene, mis nad olid just ära õppinud inglise keeles. Ühestki sõnast aru ei saanud, aga hullult armas oli ikka!!! :D Neil mulle väga küsimusi ei olnud, häbenesid natuke. Aga siis selgus, et klassis olid ühed vennad, kelle isa on nagu minu omagi, mehaanik ja tegeleb autode ning ralliga. Jutuks tuli ka, et minu vennaraas sõidab rallit ja et me oleme külastanud F1-e rada Monacos. Väike kutt (üks vendadest, kes rääkis) teadis autondusest ikka vääga palju.

Siis tuli aeg näidata minu presentatsiooni teisele grupile. Ja muidugi ei puunud ka küsimused. Neid oli jälle igast nurgast -alustades tavapärase kas sul on poiss-sõber küsimusega ning lõpetades küsimusega, mis aasta Eestis on? Oleks väga tahtnud viimase küsimuse küsijale vastata, et me elame aastas 3154, aga kahjuks Patricia jõudis ette ja ütles, et me oleme samuti aastas 2012. Peale teist presentatsiooni läksime koolisööklasse lõunasöögile - riisisalat ja magustoiduks mingi kreem. See kreem ei näinud kohe üldse hea välja - mingi rõve pruun blöga, aga maitses imehästi. Ja peale söömist võtsime oma asjad ning algaski sõit tagasi kodu poole. Muidugi sain ma sealt palju Facebooki-sõpru juurde, sest kõik lubasid suure tuhinaga mind lisama hakata, aga eks näeb. Praegu on seda teinud ainult kaks. Teepeal tuli meile vastu puksiirauto, mis vedas endaga seda hommikul katuse peale sõitnud autot. Masin oli ikka päris koledas seisus.

Kodus tagasi, leidsin siit Camila koos Agustina ja Marikenaga, kes meile eile ka ööseks jäid ja osalt kelle tõttu mul ilgelt suur väsimus peal oli. Ehk siis magamata öö, varajane tõusmine ja see pool päeva väsitasid ikka kõvasti ära. Aga, tugev nagu ma olen, otsustasin ikka ujuma minna. Ja hea oli, et läksin. Täna oli ikka väga vahva ujumine. Erines täiesti meie igapäevasest krool-konn-selili ujumisest. Treener andis meile harjutusi teha:
1. pool basseini krooli, pool vee all. nii mitu tiiru.
2. jalad ujuvad krooli, käed ujuvad konna.
3. jalad ujuvad konna, käed ujuvad krooli - ikka vääga keeruline oli alguses :D lõpus juba läks lihtsamaks.
4. selili, jalad ujuvad konna, käed krooli.
5. selili, jalad ujuvad krooli, käed teevad korraga krooli. nagu tagurpidi liblikas.

Väga-väga äge oli täna tund. Meid oli ka palju, kaheksa, kui täpne olla. Minu rajale tuli veel mingi kutt, keda ma seal esimest korda nägin. Tundsin ennast räige profesionaalina, sest ma ujusin talle koguaeg selga :D See tähendab, et ma olin lihtsalt nii võimsalt kiire ujuja. Tavaliselt ma jään esimestest ikka täiega maha, aga nüüd suudsin nendega sammu pidada! Olen uhke. Viiendast harjutusest see kutt loobus, mis tähendas, et mul oli rohkem ruumi!! :) Tegelikult ajasid need harjutused väga naerma, sest me ei ole varem midagi sellist teinud ja mulle meeldis see palju rohkem, kui see igav krool-konn-selili ujumine.

Peale trenni käisin poest läbi, ostsin omale krõbinaid ja piima hommikusöögiks. Krõbinad on siin ikka suht kallid ja keegi neid väga siin ei söö. Pole vahet, mina söön. Kassas küsiti mult mingisugust kohaliku poe säästukaarti. Algul ma ei saanud kassapidajast üldse aru ja ütlesin talle, et ei räägi väga hispaania keelt. Siis ta näitas mulle ja sain selgelt öelda, et seda mul ei ole. Siis pidin tšekile allkirja panema ja samal ajal küsis ta, kust ma pärit olen. Vastasin siis ausalt, et Eestis. Tädi tegi küll ilusa naeratuse pähe, aga tegelikult ma sain aru küll, et tal ei ole õrna aimu ka, kus see Eesti asub. Vahepeal ma tõesti mõtlen, et lihtsam oleks öelda, et olen Ameerikast või Saksamaalt. Siis saaksid kõik kohe aru! :) Aga väga tore kassapidaja oli ikkagi ja sain oma ostud kenasti sooritatud. Siis tulin koju, Camila sõitis mulle teepeal vastu, tervitasime. Kodus olin mõned tunnikesed üksi ja vedelesin lihtsalt voodis, sest jalad on endiselt kohutavalt haiged. Osalt eilse mäekülastuse pärast ja osalt tänase seismise ja ujumise pärast. Vahepeal tulid siia ka kaks Camila sõpra (erinevatel aegadel) ja nad olid väga pettunud, kui kuulsid, et Camilat ei ole kodus ja ma ei tea, kuhu ta läks. Õnneks üks neist sõpradest ei pidanudki kaua ootama, sest Camila tuli ja hakkas talle jälle midagi õpetama. Siis lisandusid veel mõned inimesed ja meil käis ukse taga isegi keegi võõras tüüp oma emaga, sest nad olla kuulnud, et Camila aitab siin väga paljusid inimesi õpingutega eksamiks. Lepiti kokku, et ka see tüüp hakkab siin käima. Veel rohkem külalisi!!

Siis vedelesin jälle arvutis, vaatasin lõpuks ära kauaoodatud filmi Step Up Revolution, mis oli ilmselgelt ülihea nagu kõik eelmised kolm filmi. Vahepeal käisin teeajal ja õhtusöögil ning nüüd olengi siin blogi kirjutamas. Camila läks vanaemaga!! filmi nimega The Avengers vaatama ja ma ei tea, kas liituda nendega või mitte. Raudselt jään teleka ette tuttu.. Aga lähen uurin siiski asja..
Küsisin uuesti YFU käest seda uue pere asja, vastuseks sain, et peret alles otsitakse ja selle kallal käib suur töö. Vähemalt tegelevad asjaga!!

Pildikesed: