ocho-cinco, Manantiales!

18.11.12

Arvasin, et ei jõua siia enne homset, aga näe, jälle eksisin! Manantialesest siis.

Eile hommikul ärkasin kell pool kümme, tegin pesud, pakkisin asjad ja sõin ning oligi juba minek bussi pääle. Ootasime bussi bussipeatuses umbes 20 mintsa ja selle ajaga jõuavad kaks tüüpi ikka päris lolliks muutuda. Kõik möödujad said kuulda meie laulmist, meie eesti-inglise-hispaania keele segu. Ma ei tea, kuidas me selleni jõudsime, aga uus sõnapaar, mille Camila ära õppis, oli EMO LESK. Ma arvan, et nüüd on teil vähe rohkem aimu meie meeleolust tol hetkel.

Kui buss meieni jõudis, siis oli seal täitsa palju rahvast juba ja nende seas ka Eugenia ja Agustina. E & A ees istus meie ujumistrennist üks tüdruk. Ja kuna siin on reegel istuda sellele kohale, mis piletil märgitud, siis pidime selle tüdruku sealt koha pealt minema saatma :D Ja muide tegemist on suhteliselt ülbeloomuga tüdrukuga. hihii!!

Sõit oli umbes kaks tundi pikk ja olin terve see aeg üleval. Silmad tahtsid küll kinni vajuda, aga kuna ma siia kanti peale juulit enam ei satu, siis üritan vaadata kõike, mis antakse! Seega sai seda maaliliselt kaunist maastikku nauditud :)

Lõpuks Manantialesesse jõutud, sõime vanaema kaasa pandud lõunat - kartuliomletti (siin traditsiooniline toit). Natuke aega olime veel kodus ja siis läksime tegime tiiru rannas. Eugenia ja Camilaga. Agustina elas kuskil mujal ja käks bussist ka varem maha, niiet tema meiega ei olnud. Seekord oli ju tuhatmiljonsada korda parem ilm, kui eelmine kord sinna randa sattudes. Vesi sai ka jalgupidi ära katsutud - kuradi külm oli. Aga panime siiski ennast proovile ja olime enamus ajast jalgupidi vees. Oleks päris üleni sisse läinud, oleks suured krambid saanud. Võtsime randa ka mõne pirukalaadse toote ja tegime seal nö mini-teeaja. Kella poole kuue aeg läksime tagasi koju ja panime ennast valmis Punta del Este ostukeskuse kinno minekuks.

Bussipeatuses kohtasime ühte üliarmast väikest plikatirtsu, kes meile agaralt lehvitas ja samal ajal ka ema juurde varju puges. Bussis jätkas ta meile lehvitamist ja meie lolluste üle naermist ning minul tuli tahtmine temast pilti teha. Sain ühe pildi ära tehtud ning samal ajal astus bussi sisse naine, kes kohe meie juurde tormas. Kohe hakkas minule kurjal toonil rääkima, et tema ei taha, et temast pilti tehakse ja et see kuskile üles pannakse. Kõigest ma ausalt öeldes aru ei saanud, aga näitasin talle siis kõik pildid ette ja ta võis rahulikult maha istuda. Vastik tujurikkuja. Rohkem ei saanudki pisikesega nalja teha ja bussisõit jätkus vaikuses.Või noh, kui ta maha läks, siis hakkasime Eugeniaga teda muidugi järgi tegema ja mõtlesime, et teeme temast tema seljatagant nüüd tuhat pilti, aga öeldakse ju, et targem annab järele, niiet see mõte jäi meil teostamata. Las elab oma elu.

Bussiterminalis kohtasime uuesti Agustinat ja jalutasime sihtkoha poole. Täitsa pikk maa oli, aga ei kurda. Meie pundist oli puudu veel Marikena, keda me kannatamatult ootama pidime. Kell oli juba pool kaheksa ja ta ei olnud ikka veel meie juurde jõudnud. Kell kaheksa hakkas film. Õigemini 20.05. Siinmail öeldakse seda kellaaega ocho cinco. Ja kuna Luciano on selline vahva poiss ja ütleb uno-dos-tres (üks-kaks-kolm) asemel ocho-cinco (kaheksa-viis), et tähistada valmisoleku-stardi momenti, siis pani ta sellega ka mind niimoodi ütlema. Ja see sai ka teistele tol õhtul saatuslikuks. Nüüd oleme meiegi Luciano-sugused ja ütleme iga kord autoteed ületades või muud valmisoleku-stardi momenti tähistades ocho-cinco! Ja eile õhtul öeldi meile ka kinokassas meie küsimuse peale, mis kell film hakkab, ocho-cinco. Ocho-cinco everywhere!

Ühesõnaga, kuna Marikena oli selgelt hilinemas, siis läksime Agustinaga ees, et osta ära kinopiletid ning jätsime Camila ja Eugenia tee äärde ootama. Saime ostukeskuses siis natuke Agustinaga ringi ka vaadata aga ei leidnud miskit erilist. Mõnes poes oli allahindlus lausa 25% ja selline tunglemine käis. Siin on ka poodidel see paha asi, et nad ei tee üldse suuri allahindlusi. Ma pole veel näinud, et üle 50% miski asi allahinnatud oleks. Kitspunnid-kadekopsid.

Kell kaheksa läksime siis kauaoodatud kinosaali ja oli algamas teiste poolt veel kauem oodatud film - Videviku saaga "Koidukuma" 2. osa. Ohõudust. Ise juba sellest videviku-vaimustusest väljakasvanuna sain ka lõpuks kinnitust sellele, kui saast võib üks film olla.. Õigemini kõik need viis. Raamatud olid täitsa põnevad, aga filmid on kuidagi magedad. Ja tõsiselt imelik oli vaadata, et saal oli täitsa tühi ja sealolnud inimesed ei olnudki kõik tüdrukud. Kui minu mäletamist mööda meesterahvad lausa vihkavad seda filmi, siis seekord nägin saali sisenemas lausa mitut poistekampa. Veider. Oiiii, ja nii naljakat asja ma kinosaalis pole varem näinud. Muidugi need tüdrukud, kellega ma koos olin, väljaarvatud Eugenia, olid kõik suured Videviku fännid. Ehk siis Marikena, Agustina ja Camila elasid ikka väga sellele filmile kaasa. Ja mina istusin Marikena ja Agustina vahel. Agustina isegi suutis täitsa normaalne olla, aga see Marikena on püstihull. Küll nutab, küll kiljatab, küll aww-itab ja kõike muud veel. Ja no Camila... Kui tuli stseen, kus ühel heal vampiirikutil pea maha võeti, siis see hakkas seal ikka väga hullusti ahastama, nuttis karjudes ja haaras eesolevatest toolidest väga kõvasti kinni ja kus hakkas siis neid raputama. Ma pole eales ühtki inimest niimoodi käituvat näinud ja seda veel filmi vaadates. Eugenia tema kõrval pidi mitu korda talle meelde tuletama, et see on film. Ja kui siis tuli välja, et see pea maha võtmine oli ühe inimese ettekujutuspilt, siis hakkas terve saal lihtsalt naerma ja plaksutama. Ja mina vist olin see kõige kõvemini naerev inimene seal, sest nähes, kuidas need inimesed minu kõrval kogu sellele pullile kaasa elavad ja siis näevad, et kõike seda tegelikult ei juhtunudki, siis oli ikka pääääris naljakas. Vabandused siinkohal inimeste ees, kes plaanisid seda filmi vaatama minna ja ma nüüd siin rääkisin mõned asjad ette ära.. Ärge pikka viha pidage!

Peale kino oli teistel muljetamist palju ja meie Eugeniaga lihtsalt vaatasime neid veidra pilguga. Edasi suundusime Camila ja Eugeniaga McDonaldsisse õhtusööki ostma, sest mis ostukeskuse külastamine see on, kui mäkis ei käi.. Aga kuna meil tegelikult oli täitsa kiire, et jõuda viimasele bussile Manantialese poole, siis pidime söögi kaasa ostma. Ja kuna teekond ostukeskusest bussiterminali oli päris pikk, siis Camila oli see kes hoidis käes meie Coca-Colasid ja Camila oli see, kes enda dressipluusile Coca-Colat ajas. Kiired sammud terminali poole tasusid siiski ennast ära, sest meie kohalejõudes oli buss juba ees ja ka Gabriela oli närvivapustust meid ootamisepärast saamas. Okei, nii hull asi ei olnud.. Närvivapustust ta ei saanud.

Selles linnas ja tegelikult vist ka kõigis teistes linnades on tänavatel neid lamavaid politseinike väga palju (vähe suuremad, kui eestis, ikka korralikud jõnksutamised käivad auto/bussiga sõites), siis iga kord, kui olime taas jõudnud ühe sellise juurde, siis karjusime Eugeniaga ocho-cinco! Oli lõbus, oli veider. Ja ma eelmine kord peale Manantialesest tulekut lubasin vist siia panna ka pildi sellest vahvast lainelisest sillast, mis siin linnas on. Nüüd ma sain selle lõpuks tehtud, aga natuke paha on pilti bussiaknast teha. Igatahes, kui me seda silda ületasime, siis muidugi pidime Eugeniaga käed üles tõstma ja käituma nagu oleks ameerika-mägedele sattunud. Teistelgi oli meid imelikke vaadates nalja palju.

Kodus sõime oma mäkist ostetud asjad ära ja kebisime tudile. Hommikul pidime Eugeniaga ärkama selle peale, et Camila rääkis kõrval toas väääga kõva häälega telefoniga ja muidugi oli teiselpool telefoni tema vanaema. Muidu ta ei oleks nii kõvasti karjunud. Peale hommikusööki läks suureks rahaotsimiseks, sest vaene Eugenia kaotas ära 2000 peesot (u. 76 euri) ja kahjuks me ei leidnudki seda üles. Natuke totu ka, sest kui me eile välja läksime, siis ta pani selle raha oma püksitaskusse. Keegi sai vist ikka päris õnnelikuks.

Peale lõunasööki läksime tibidega randa. Seekord lausa päevitama. Peale meie oli veel isegi mõni inimene, kes lumivalge, kes šokolaadipruun. Mina kuulun muidugi esimeste sekka. Ja siis otsustasid mingit neli kutti tulla ja istuda meis umbes 10 meetri kaugusele. Neil oleks olnud ruumi minna ükskõik kuhu seal rannas, sest rand oli täitsa tühi, aga nemad millegipärast valisid just selle koha. Ja oh seda itsitust, mis Camila ja Eugenia suust tuli :D Mina magasin. Või no olin poolunes, poolärkvel. Mõni aeg hiljem läksid Camila ja Eugenia bussipeatusesse, et minna vastu Marikenale ja Agustinale, kes tulid ka meie juurde randa :). Siis läks suureks fotosessiooniks ja nalja sai täitsa palju. Ehmatasime vist need kutid ka ära, sest üsna pea peale tüdrukute tulekut nemad lahkusid.

Ja varsti läksimegi koju, et võtta oma asjad, minna bussipeatusesse ja sõita Minase poole. Taaskord olin ma lummatud nendest imelistest vaadetest, mis siin "mägede" vahel tekkisid. Kahju hakkas ainult neist, kes pidid terve tee bussis püsti seisma, sest nagu ma enne mainisin, siis bussis istutakse bussipiletil märgitud kohtade peale ja kui sa varem pole bussipiletit ostnud ja ostad selle alles bussist, siis võid istuda ainult vabale kohale ja kui see puudub, pead püsti seisma. Haige süsteem. Aga bussiistmed see-eest olid hullult mõnusad. Ja ma ei tea, kas te seda suudate uskuda, aga jalgadel oli nagu megalt ruumi. Jalad sai vabalt välja sirutada ja istme sai ka alla lasta seljataga istujat segamata.

Bussipeatusest koju jalutades rääkis Camila mulle, et läheb ühe sõbra sünnipäevale ja mul oli valida, kas lähen kaasa või jään koju. Kiusatus oli suur koju jääda, aga kuna tahan võtta siit maksimumi, siis otsustasin kaasa minemise kasuks. Jõudsin ära käia pesus, lõhna peale lasta ja kui vannitoast väljusin, siis oli Camila ümber otsustanud ja sünnipäevale minek jäi ära. Põhjus: ta oli väsinud ja kõht valutas. Oki. Teine kord.

Ma vist ei olegi seda täpselt maininud, aga mul algas nüüd NELI KUUD VAHEAEGA!!! Seega homme tudime kaua, siis lähen trenni ja eks näeb, mis hiljem saab. Praegu on küll lihtsalt üli mõnus olla ja tegelikult ma ei ole praegu teie peale seal Eestis üldse kade. See tunne peale päevitamist ja rannas olemist on ikka üliheaa!!! Ja mis veel parem, soe on! Ei pea mingi paksu jope ja saabastega käima ning koolis radika kõrval kükitama. Mina saan siin nautida pikka vaheaega ja mõnusalt soojasid ilmasid!! Kuigi sellised jõulud tunduvad mulle endiselt imelikuna.. Jõulukaunistused ja kuused on juba igal pool väljas ja lund ei ole ning väljas on 30 kraadi sooja ja päike paistab.. Väga veider..

Loodan, et te ei pahanda, aga panen pildid homme. Kell on juba pool üks öösel, silm vajub kinni ning siia nende mitmete piltide üleslaadimine võtaks kohutavalt palju aega. Varuge kannatust. :)

Ah õigus. Palju õnne mulle!!! 3 kuud sai ka täis :)

Oii, ja nüüd väljas müristab ja vihma sajab.. Liiga muutlik ilm..

Tervitused teile!