7 maa ja mere taga: Laiskus vs aktiivsus

08.11.12

Eile õhtul ütles mulle Camila, et täna lähme hiljem kooli, sest ta tahab magada ja kuna esimesed kolm tundi olid joonestamised, siis oli tal plaanis osaleda neist ainult viimases. Minule see ei meeldinud. Mina mõtlesin kohe, et mis ma tulin siia magama või?? Mõtlesin veel natuke aega ja siis ütlesin Camilale, et ta võib magama jääda, aga mina lähen ikka kooli, sest see tund on ka üks vähestest, mis mulle meeldib.. Hehee, aga siis tuli välja, et ka Camila peab ikkagi minu pärast varem kooli minema, sest kui ma ei oleks läinud, siis ta oleks oma hoolekandjatele öelnud, et tunnid jäävad ära. Niiet minu sõna jäi peale ja läksimegi kooli ikka õigeks ajaks. Saime oma skatepark'i tööd kätte ja mina sain 9. Olen ülimalt rahul, sest kui ma vaatasin nende töid, kes said 12 või 11, siis seal oli ikka suur vahe võrreldes minu tööga.. Kui ma mõtlesin, et savi, värvin kuidagi ära selle töö, siis neil oli kohe ikka nagu profesionaalselt värvitud.. Raske on seda seletada, aga nende tööd olid lihtsalt superilusalt tehtud. Võtan ühe vabanduse ka - me ei ole sellist tööd oma koolis teinud ja värvipliiatsid sattusid minu kätte ikka väga ammu aega tagasi.. Ja mulle ei meeldi värvida :D. Okei, aitab vabandamisest. Järgmised tunnid pidid olema füüsikad, aga need jäid ära. Camila ütles, et ta tahab minu kiivrit laenata, et ta saaks Gonzaloga (tema kutt) minna era-matemaatikaõpetajat otsima, kes Gonzalot targemaks teeks. Algul mõtlesin, et eks ma siis jalutan koju, sest peale füüsikaid pidi tulema ajalugu, kus nad saavad ainult oma kontrolltööd kätte ja see oleks olnud kõik. Aga siis ma mõtlesin ümber ja otsustasin ikka linna jääda. Mis ma siin kodus ikka oleks teinud - vääga igav oleks olnud. Niisiis mõtlesin, et olen koos Lucia ja Eugeniaga, aga nemad tahtsid koju minna korraks ja kedagi teist ka ei jäänud sinna. Sellest tuli suur jama, sest Eugenia arvas, et ma ei saa üksi sinna kooli juurde jääda. Helistas kohe Camilale ja tema sõitis sellepärast kohe kooli juurde ja ütles, et viib mu koju. Ma ütlesin, et ma ei taha koju minna. Ja oi kus siis tuli sealt kuri hääl: "Aga miks nad siis mulle helistasid ja mu siia kutsusid??!!" :D Minu jaoks oli see naljakas, sest mõned inimesed, mis mõned, enamus inimesed endiselt arvavad, et ma mingi väike poolearuline plikatirts, kes millegagi hakkama ei saa ja kes ei tea, miks ta siin üldse on.. See on juba väga tüütuks muutunud, sest nad ka käituvad vastavalt. Vahepeal tulevad sulle nina alla ja karjuvad: "Hola, Anni!!" Ja siis kui kuskile on minek ja mind tutvustatakse, siis öeldakse, et ma ei saa üldse hispaania keelest aru veel, aga ausõna, ma saan juba enamusest aru, kui ma ikka tahan aru saada. Täna oli ka esimene kord, kui mulle Lucia ütles, et tegelikult ma saan tõesti juba enamus asjadest aru, mis mulle räägitakse ja see tegi tuju kohe heaks :D Vähemalt mõni märkab minu arengut! Vanaema on ka muide üks nendest, kes arvab endiselt, et ma millestki aru ei saa. Nojamh.. Las ta olla oma mõtetega, kus ta on.
Peale seda imelikku intsidenti Camilaga jäime kooli juurde istuma ja varsti tulid ka mõned teised klassiõed-vennad. Rääkisime juttu ja olime niisama, kuni algas ajalugu ja minu sudoku-aeg. Oli tore. Siis said tunnid läbi ja kui me hakkasime koolist väljuma, tuli kirjanduse õpetaja ja tahtis ka neile kontrolltööd kätte anda. Jeeiii - veel sudoku-aega.

Lõpuks siis saime koju lõunale, siis tegin väikse 45-minutilise piku-piku ja peale seda läksime Camilaga trenni :) Panin kohe jalad nii kõvasti tööle kui võimalik, sest lühikesed püksid on vaja ikka jalga suruda. Palav on :D Andis kohe tunda kah! Peale trenni pidin natuke aega selle spordiklubi ees ootama, sest kell neli viisime vanaemaga selle suure ja karvase Chiko pügalasse! Aega võttis see 1,5 tundi ja samal ajal käisime meie mõnes poes ja siis läksime istusime vanaemaga keskväljakul ja tegime aega parajaks. Sinna tuli ka vanaemal mingi sõbranje niiet puudus see piinlik vaikus meie vahel.. Nemad said palju rääkida ja mina sain palju teisi inimesi vaadata!

Kell pool kuus läksime Chikole järgi.. Algul ma ei tundnud teda äragi!!! :D Tal karvkate peaaegu et puudub :D Ja tal vist oli sellepärast päris piinlik, sest ta lamas ja püsti ei tõusnud. Tavaliselt ta jookseb kohe, kui mõnda inimest näeb.. Sikutasime rihmast päris mitu korda ja proovisime ta jalule tõsta, aga ei aidanud. Tema oli nagu vorst ja jalgu alla ei võtnud. Lõpuks sõitis loomaarst autoga ukse ette ja Chiko tõsteti autosse ning meid sõidutati koju. Kodu ukse ees otsustas ta endiselt liikumatu olla ja me kuidagi moodi lohistasime ta taga hoovi. Seal maandus ta ühe koha peal ja sinna ta jäi. Nüüd, mõned tunnid hiljem nägin, et ta on paigalt mõne meetri liikunud :D Naljakas koer..

Ja muud ei olegi. Täna on endiselt kohutavalt palav nagu eile, aga õnneks on täna mingi tuuleke ka puhumas.. Homseks lubas vihma ja nüüd õhtul juba tuul vaikselt tõuseb.