Cerro del Verdun

Eile õhtul sain magama alles kell kaks öösel. Lihtsalt ei tulnud und ja ma pidin filmi vaatama.. Mis puutub sellesse õhtusööki, mis meil olema pidi. Kui ma poole kümne aeg õhtul Camilalt küsisin, et kas lähme siis sööma, sain vastuseks, et tal ei ole raha ja Gabrielal ka mitte. Leppisin siis sellega, et lähme mõni teine kord. AGA kui kell oli saamas juba üksteist öösel, siis tuli Camila minu juurde ja küsis, kas lähen tema ja ta sõpradega välja sööma. Siis juba keeldusin, sest minu jaoks on see kellaaeg söömiseks juba ääretult hilja ja ma ei oleks saanud öösel magada täiskõhuga. Ja ma ütlen ausalt, olin temas natuke pettunud - siis kui mina tahan temaga kuskile välja minna, siis ta leiab igasuguseid vabandusi, aga kui keegi teine teda kuskile kutsub, siis on ta kohe mineja.. Seega jäin üksi koju, ei söönud õhtusööki ja vaatasin filme. Tagasi tuli ta kell pool kolm öösel. Millegi pärast tuli Gabriela tema voodisse meie tuppa magama ja Camila läks üksi ema suurde voodisse. Nagu kuningas meil siin.. :D

Hommikul, või õigemini päeval ärkasin pool kaksteist. Tegin jälle minihommikusöögi ja läksin välja istuma. Istusin seal ligi pooltundi ja lihtsalt olin. Vahepeal käis Chico minu juures ja nurus nagu hullunud kass paitust ja silitust. Tõstis isegi oma peaga minu jalad enda selja peale toeks. Naljakas tegelane. Selle istumise käigus avastasin, et puu, mis meil aias kasvab, kannab vääga palju ploomi taolisi vilju ja mõni neist oli isegi valmis. Kui ma tahtsin minna tuppa neid söömiseks puhastama, siis ukse pealt voolas vastu mulle suuuuur vesi. Ehk siis Gabriela oli oma suure koristamistuhina käigus unustanud vee äravoolu vooliku pesumasina küljest lahti nii et kogu see vesi, mis pesumasinast välja tuli, voolas põrandale. Saime Camilaga natuke naerda ja põrandat koristada sellest veest. Peale seda tegelesin natuke Lucianoga ja kella kahest algas lõunasöök. Tehtud oli jälle suur kana ja natuke liha pluss hunnik salatit ja muidugi ei puudunud ka tort. Kahjuks tordist pilti ei saanudki täna teha, aga pole hullu. Peale lõunasööki oli väike vedelemine ja filmi vaatamine arvutist ning kell viis sain majast välja.

Kell viis läksime Gabriela ja vanaemaga bussipeatusesse, et mulle meelelahutust pakkuda ja sõitsime Cerro del Verdun'i poole. Kauaoodatud trip minu jaoks. Kõigepealt tegi buss mingi meeletu ringi. Ja kui me olime äärelinna jõudnud, siis oli minu imestus ikka suur, et me kõik urkad selle bussiga läbi sõitsime. Aga samas oli väga põnev näha ka sealset elu. Mida rohkem äärelinna, seda rohkem vaesemaid elamisi.. Kui juba üle poole tunni selle bussiga jukerdatud oli, jõudsime sihtkohta. Ja algas see meeeletu ronimine. Minul oli muidugi tahtmine väga suur ja seepärast ka jõudu rohkem, aga vanaema vajas ikka mitut puhkepausi. Sel ajal sain mina rahulikult pildistada! :) Ning iga sammuga mäest ülespoole avanes üha ilusam vaade Minasele ja selle ümbrusele!! Sattusin hullupööra vaimustusse ja olen väga õnnelik, et sinna sattusin. Mäe all oli üks väike palvetamise koht ja mäe tipus oli üks suur kuju, mille ees ka sai muidugi palvetada. Mäe tippu viis kohutavalt halb tee.. Enamus maad oli väikeste kivide all, siis jõudsime väga ära lagunenud treppideni, millede vahepeal olid suured ja libedad kivid. Vaesed vanakesed, kes seal käia tahavad. Mõnda aega uudistasime seal ringi ja kui tagasi bussipeatuse poole hakkasime kõndima, siis sõitis meist mööda keegi Pablo (vanaema ja Gabriela tuttav) ning võttis meid peale. Saime temaga koju - vot, milline vedu! :)

Ja nüüd olengi terve see aeg kodus olnud.. Ja jälle tulid külalised.. Üritan ennast mitte segada lasta, aga pean siiski varsti magama minema.. Homme juba varakult äratus, sest kell kaheksa tuleb mulle Patricia järele ja me lähme tema kooli.. Närv on juba vaikselt sees, sest pean seal tema klassile endast ja Eestist rääkima. Õnneks leidsin netist ühe video, mis näitab väga palju asju juba minu eest ära :)

Soovige mulle edu ja olge tublid!

Pildid:

Ootame bussi

Mäe all

Tee on pikk

Salakäik või siis sealt saab lõigata.

Vanaema puhkas veitsa.

Sellised lagunenud trepid olid.

Või siis sellised libedad.

Vanaemaga

Gabrielaga

Selliseid mega suuri tarantleid pidi siin suvel väga-väga palju olema. Õnneks mina ei näinud ühtegi elusat isendit ja see siin on nii surnud ja nii laiali rebitud, et kahju kohe.

All palvetamise kohas.

Peaks vist mingitmoodi väike purskaevukene olema, aga see ei töödanud.