Päev jalgadel

Panin tänaseks taaskord äratuse, aga vot olin laisk ja magasin ikka üheteistkümneni. Tahtsin süüa hommikusöögiks oma krõbinaid, aga vot näe, keegi oli mu piima ära joonud. Rotid. Pidin hoopis kapist leitud pühapäevast torti sööma.
Peale hommikusööki olin lebos ja saabuski juba lõuna. Täna oli lõunasöögiks üks pastaroog, mida on traditsiooniline siin Uruguays süüa iga kuu 29. novembril. Ja taldriku alla tuleb panna alati üks münt ning peale sööki korjatakse kõigi mündid kokku ning selle eest tuleb midagi söödavat kõigile osta. Sain sellest täna alles teada.
Peale lõunasööki vedasin Camila välja ja hängisime kuni kella neljani. Siis pidime koju tagasi tulema, sest ta pidi taaskord õpetaja rolli astuma. Kella kuue ajal läksin mina välja uuesti ja olin taas üks vapper sportlane. Väike mõnus kõnd ja jooks ning peale seda üks veel mõnusam dušš. Peale jooksu avastasin ka, et põletasin vist oma õla ära. Oli ikka väga punane..
Ja nüüd istun jälle siin, hakkan taas üht filmi vaatama, nimeks "Ted". Camila läheb Camila Larossa juurde õhtusööki sööma ja ilmselgelt jääb ka sinna ööseks. Mina jään koju.

Kõik.

Kohvi kohvikus.

Eilse pärast panin täna kohe meelega omale äratuse kella kümneks. Aitab magamisest. Aga midagi tarka ikka teha ei olnud. Vaatasin ühte dokumentaalfilmi tervislikust toitumisest. Pani mõtlema.. Päris palju.. Aga et muutuda selliseks tervist täis plikatirtsuks läheb vaja ikka tohutult palju tahtejõudu. Täna mul seda ei olnud. Ehk tulevikus on. Püüan hoolega! :)

Terve päev ongi tegelikult möödunud toas ja enamus ajast arvuti taga. Kolme aeg tegin natuke keeleõpinguid ja neljast oli keeletund. Sain ühe väga huvitava koduse ülesande. Pean reedeks kirjutama kirja oma kirjanduse õpetajale minu päevast Patricia koolis. Oioi.. Keeruline. Aga proovime ikka!

Siis sain ma teada, et mu armas väike Marie kirjutas oma suure õega mulle kirja ning nad panid selle posti 25. oktoobril. Kiri pole siiani minuni jõudnud. Väga-väga kahju!!! Arvatavasti on keegi paha postitädi/onu selle ära kaotanud.

Ootan juba väga pühapäeva, sest siis toimub meie reis YFUga Rochasse - kõige ilusamasse randa Uruguays!! Saan lõpuks ookeani äärde, arvestades seda, et Mananitaleses olev "ookean" on tegelikult jõgi.. Veel külastame mõnda linna ja tuletorne ning Patricia sõnade järgi üliväga ilusad lossi nimega Santa Teresa! OOTAAAANNN!!! Ja siis ei ole teil mõtet kuni järgmise reedeni siia bogisse tulla, sest arvuti jätan ma koju ja kirjutan võibolla alles järgmine laupäev.. Peab ruttu omale lühikesed püksid ostma!!

Kella seitsme aeg läksime Camilaga seda "teeaega" välja sööma. Käisime ühes ilusas restoranis meie kooli vastas, kus ma väga palju külastajaid näinud ei ole.. Päevasel ajal on see koguaeg tühi olnud, aga õhtul juba iluvad sinna mõned seltskonnad. Meiegi olime ainsad, kui sinna sisse sadasime. Tellisime capuchinod, mina veel ühe sooja võileiva ning Camila ühe puuvilja koogi. Kõik oli supermaitsev ja veetsime ühe toreda õhtupooliku ainult meie kahekesi. Tegelikult oli natuke imelik ka, sest alguses, kui laua taha istusime, oli päris tükk tegu jutu alustamisega. Piinlikud vaikusemomendid olid pikad ja tihedad. Aga kui juba kohvid ja söögid saabusid, tuli ka jutt niiet lõppkokkuvõttes oli kõik 5+. Ma ausalt ei tea, miks meie jutt alguses ratta peale ei saanud.. Nojamh. Kui meil olid juba oma söögid joogid enam-vähem lõpetatud, astus sinna sisse üks teine kamp. Jeeeii, ei olnudki enam kahekesi terves kohvikus!! Ja siis Camila ütles mulle, et need on väga kuulsad inimesed siin Uruguays.. Need onud on siin lauljad ja humoristid ja neil oli kõrval teatris algamas esinemine. Kui me väljusime sellest kohvikust, oli teatri esine rahvast paksult täis ja kõik olid ärevuses ja kibelesid kangesti juba teatrisaali. Keegi ei teadnud, et tegelikult need suured kuulsused alles kohvitasid kõrval kohvikus. Hihihihiii :)

Ja nüüd oleme taas kodus ning külla tulid Agustina ja Marikena. Toimub vist mingisugune filmivaatamine ja ma lähen uurin asja.

Olge vaprad!
Anni.

Tudu on suur..

Niisiis. Eilne õhtu lõppes sellega, et läksin ikkagi vanaema ja Camilaga filmi vaatama. 16 minutit jäin ainult hiljaks.. :D Sättisin ennast siis nende kõrvale ja proovisin filmi süveneda. Väga välja ei tulnud, sest kohutavalt häiris, et inimesed filmis liigutavad suud inglise keeles, aga räägivad hispaania keeles ning filmi all jooksevad inglisekeelsed subtiitrid. Veider oli. Aga proovisin nii kuis sain. Järsku mina kuulen norskamist enda kõrval - mõlemad magasid. Eino tore filmi vaatamine küll!! :D Natuke aega läks mööda, kui vanaema järsku üles ärkas ja Camilalt küsis, kas ta magab. Vastuseks kõlas ei ja mõlemad olid jälle suunanud oma silmad ekraanile. Möödusid veel mõned minutit ja oli kuulda järgmist ning juba natuke kõvemat norskamist. See kestis ka eelmisest kauem. Kui filmi oli vaadatud juba nats üle tunni, ärkas vanaema jälle üles ja küsis minult, kas ma pole väsinud. Tegelikult olin küll ja nähes neid selle suure une käes vaevlemas otsustasin ka ära tuttu minna, ning pidime filmi täna edasi vaatama. Kahjuks selleni me pole veel jõudnud ja kell on juba pool üksteist öösel. Las jääda. Polnudki kõige huvitavam film minu jaoks.

Hommikul kell seitse toimus midagi. Ma ei tea mis, aga see katkestas korraks mu une ja pani mind kella vaatama. Kell 09.44 ärkas Camila. Mina otsustasin veel pool tunnikest tudida. Imelikul kombel läks minu pool tundi natuke pikemaks ja ma ärkasin 12.22, kui Camila korraks meie tuppa tuli ja kapist midagi võttis. Ehmatasin selle kellaaja peale kohe nii metsikult, et hüppasin kohe püsti, võtsin esimesed kättejuhtuvad riided ning jooksin vannituppa. Kui sealt välja sain, pidin juba lõunasöögilauda istuma.

Peale lõunasööki olin mõnda aega arvutis ning sain teada ühe ülihea uudise! Britta sai pere!! :) Ja kõik tundub siiani ülisuper olevat niiet loodetavasti läheb tal kõik üliüliägedalt!! Hea meel tema üle!!

Kella viie aeg läksin ja olin üks tubli sporditüdruk. Tegin ühe tiiru - pool maad kõndimist ja pool maad jooksu terviserajal. Väga pikalt seda teha ei saanud, sest väljas oli meeletult kuum ja päike paistis lagipähe. Väga-väga palav. Ja natuke sain ma pahaseks ka, sest vanaema käskis kaasa võtta telefoni, aga mul ei olnud seda kuskile panna ja pidin seda seega käes hoidma. See mulle ei meeldinud. Aga mõnesmõttes on tal ikkagi õigus :)

Tagasi koju jõudsin, siis sain YFUlt kõne. Öeldi, et mulle otsitakse praegu veel pere ja küsiti kohe mitu korda, kas mul on kõik korras ja kas mul on hea tuju.. Ütlen ausalt, tänu viimasele kahele päevale on mul väga super tuju olnud!!

Ja siis rääkisin natuke empsi-issiga ja edasi tuli minu filmiõhtu. Mõtlesin, et teen täna Step Up-i õhtu ehk vaatan ära kõik need neli filmi, aga kahjuks jääb vist asi poole peale, sest kell on juba peaaegu üksteist öösel ja ma olen ära vaadanud ainult esimese filmi. Kohe asun teise kallale :)

Ega muud ei olegi!
Tsauksti!

parim esmaspäev!! :)

Täna tuleb vist natuke pikem postitus jälle. On, millest rääkida. Või siis kirjutada..

Alustan eilsest õhtust, sest lihtsalt on mainimist väärt, et meil olid jälle külalised ja nüüd täitsa normaalsed inimesed isegi, aga mina pidin varakult magama minema. Kahjuks magamisest küll midagi välja ei tulnud, sest nende lärm seal köögis ja hiljem elutoas oli niivõrd kõva, et ma jõudsin ikka mitu korda mõelda, mis täna selga peaks panema ja mis kõik juhtuma hakkab. Äratuskell oli seadistatud 7.15 peale.

07.02 vaatasin kella. Kuulsin juba kuskilt Gabriela askeldamist, aga lihtsalt ei viitsinud end voodist üles ajada ja lubasin endale ikkagi need lisa 13 minutit. 13 minuti asemel sain pikutada ainult 12 minutit, sest 07.14 astus Gabriela minu tuppa, et mind üles äratada. Kõik oli ikka väga täpselt paigas, sest kui hakkasin telefoni kätte võtma, et äratuskell kustutada, siis see jõudis juba helisema hakata. Jõudsin ära käia vannitoas, panna riide, süüa kaks minipirukakest ja veerand õuna, kui kell oli umbes 7.45 ja Patricia maja ette jõudis. Ma oleksin vabalt jõudnud tegelikult, sest ta lubas algul kaheksast tulla.. Aga nüüd pidin kiirustama. Pesin ruttu jogurtiklaasi ja jätsin õuna sinna paika. Jooksin vannituppa hammast küürima ning edasi juba haarasin koti ning läksin majast välja, et istuda Patriciaga autosse ja teele asuda.

Tee pealt võtsime peale veel kirjanduse õpetaja ja sekretäri. Tundsin end räige bossina, sest Patricial on väike kaheukseline auto ja need kaks suurt õpetajat löödi tahaistmetele istuma ja mina sain esiistmel laiutada. Peale selle oli seal taga veel igasugust kola, aga nad said väga kenast hakkama. Teel kooli poole nägime järsku teeääres mitut autot seismas ja tee kõrval põllu peal oli üks auto katuse peal. Oli toimunud avarii. Politseid ega kiirabi sel hetkel veel ei olnud ja ma ei tea, kas nad tulid või mitte, sest me sõitsime edasi. Tunnid olid peagi algamas. Ausalt öelda arvasin, et meie teekond on ikka mitu-mitu korda lühem, kui tegelikult oli. Sõitsime ligi pool tundi sinna kooli juurde.

Esimesed mõtted kooli juures autost välja astudes - kus kurat me nüüd oleme?? Need ei näinud kohe üldsemitte kooli moodi välja. Paistis neli pisikest majakest, mis olid kõik ühe suure aia sees. Aga need kõik olidki kooliruumid ja me olime täitsa õiges kohas. Kõigepealt viidi mind muidugi õpetajatetuppa ning sain tutvuda enamuste õpetajatega ja muidugi direktoriga. Siis näidati mulle, millega need õpetajad seal tegelevad. Ehk siis seal ruumis oli üks kast ja seal kasti sees oli päris mitu kirjakest õpetajate nimedega ja siis Patricia ütles mulle, et õpetajad mängivad ühte mängu.. Neil kõigil on oma kujuteldavsõber ja siis nad saavad neilt kirju :D Ehk siis kirjutavad üksteisele väikseid vahvaid kirjakesi, millega muudavad üksteise päevad palju helgemaks :)

Edasi läksime tutvuma tema klassiga ning siis nad kõik näitasid mulle ümbrust. Käisime vaatasime need kanad ka üle, kellel on jäänud veel ainult mõni päevake elada. Vaesed väga paksuks söödetud kanakesed. Ma ei tea, kas olen rääkinud, aga selles koolis gümnaasiumiastme esimese klassi õpilased kasvatavad taimi, teise klassi õpilased kasvatavad kanu, kes siis suureks kasvanuna ära tapetakse ja söögiks maha müüakse ning kolmanda klassi õpilased kasvatavad lammast. Ma ei tea, kas lammas läheb ka söögiks või mitte. Ei mäleta. Peale kanu näidati mulle neid taimi ja siis läksime õpilastega kuskile eemale põllule lambaid otsima, aga Patricia ei tulnud.. Jäin nendega täitsa omapead. Nad teadsid küll oma ülesannet - küsida minult igasuguseis küsimusi ja nad täitsid seda täitsa hästi. Vahepeal tuli mingi piinlik vaikus, aga õnneks need kadusid kiirelt! Varsti tuli Patricia meile ikkagi järele, sest me jäime päris pikaks ajaks sinna põllule. Neli õpilast otsustasid lambaid taga ajama minna ja meie ootasime neid, kuni nad lõpuks tagasi meieni jõudsid, et tagasi kooli juurde minna. Siis läksime kooli laborisse. Issand jumal. See oli lihtsalt Scary Movie 64 tõelises elus. Ma olen siin praegu täiesti pommiaugus omadega, sest kolmes keeles korraga rääkimine teeb pea nii tühjaks ja väga palju mäluauke on seoses sõnadega. Lihtsalt ei tule need õiged sõnad meelde. Praegu siin juba natukest aega juurdlen selle üle, mis nime kannab see ese, mis on nagu klaaspurk ja seal sees on läbipaistvas vedelikus loom ja seda eset kasutatakse bioloogia klassis. Ma ei tea, kas te aru saite, aga neid ESEMEID oli lihtsalt jõhkralt palju seal klassis ja sellistest loomadest, keda mina elu sees purki ei topiks. Usse oli seal ikka meeletult, aga lisaks neile oli seal veel kassipoeg, põrsas, hobune, meritäht ja paljud muud loomad. Väga vastik oli ikka vaadata armast väikest põrsakest kuskile klaaspurki topituna. fuuuhh.

Kui koledus sai silmist pühitud, läksime edasi võimlasse. Nende võimlas ja ka meie kooli võimlas Minases on põrandaks tavaline asfalt, mitte hea mõnus puupõrand. Aga päris valus võib seal ikka kukkuda olla. Edasi läksime sööklasse ning pidime istuma natuke seal, kuni arvutiklassis pandi kõik valmis, et mul oleks neile hea videot ja pilte ekraanilt näidata. Läksime siis sinna ja minu kõige närvesöövam hetk oli käes :D Pidin rääkima ainult hispaania keeles ja kahe klassi suurusele publikule. Video, mis näitasin, on järgmine:

Ülihästi tehtud video minu arust. Olen autorile väga tänulik minu elu lihtsamaks tegemise eest!! :) Õnneks siiski Patricia tõlkis ise neile mitte hästi inglise keelt valdavatele lastele ja kõigile väga meeldis see video. Kuna ma tõmbasin selle video omale arvutisse ja ei öelnud, et see on tegelikult Youtube'st võetud, siis tahtsid õpetajad kohe ka enda arvutisse seda saada :). Nii suurt huvi pole veel keegi siin Eesti vastu tundnud kui nemad ja ma olin sellest väga meelitatud. Peale videot näitasin neile mõningaid pilte meie rahvussöökidest, Viljandist ja mõningai muid asju ka. Siis tuli aeg küsimuste jaoks ja muidugi kästi mul rääkida meie koolist ehk kui palju meil ikka tunde on ja kui palju meile õppida antakse ja kuidas me ikka suudame. Kõiki pani tõsiselt ahhetama meie koolisüsteem ja siis ma tundsin, et tõesti on asi Eestis suhteliselt karm. Siin saavad õpetajad ja õpilased kui vanad semud omavahel läbi ja ükski õpetaja ei ole kunagi nii kuri ja stressis, kui meil seal Eestis. Ja kõik õpetajad teevad oma tööd suure rõõmuga ning alati naeratavad!! Soovitan meie hariduskuningatel ka selle peale veitsa mõelda.. See ei ole ikka päris normaalne, et koolilapsed peavad koolis olema kauem kui tööinimesed tööl ja siis peavad need vaesed õpilased veel poole ööni oma koduseid töid tegema.. Ma võiks sellest veel palju kirjutada, aga seda on juba väga palju tehtud väga paljude teiste inimeste poolt ja ma ei hakka neid kordama ning säästan kõigi aega oma päevast edasi kirjutades.

Peale seda presentatsiooni viis Patricia mind seal kõrval asuvasse majja, kus õpivad õpilased põhikoolis - esimene kuni kuues klass. Tegelikult oli seal kaks klassi, lasteaed ja esimene, teine ja kolmas klass koos  ning neljas, viies ja kuues klass koos. Esimesena läksime suurtemate juurde. Küll nemad esitasid mulle palju küsimusi. Mõned näited: Kas Eestis on ka lehmalüpsmismasinad? Kas ma võtan Patricia endaga kaasa, kui Eestisse tagasi lähen? Mitu kilomeetrit on Eestist Uruguaysse? jne. :D Väga armsad olid nad!! Ja siis läksime pisikeste juurde. Kuna Patricia õpetab ka neile inglise keelt, siis esimese asjana klassi sisenedes lauldi mulle üks armas laulukene, mis nad olid just ära õppinud inglise keeles. Ühestki sõnast aru ei saanud, aga hullult armas oli ikka!!! :D Neil mulle väga küsimusi ei olnud, häbenesid natuke. Aga siis selgus, et klassis olid ühed vennad, kelle isa on nagu minu omagi, mehaanik ja tegeleb autode ning ralliga. Jutuks tuli ka, et minu vennaraas sõidab rallit ja et me oleme külastanud F1-e rada Monacos. Väike kutt (üks vendadest, kes rääkis) teadis autondusest ikka vääga palju.

Siis tuli aeg näidata minu presentatsiooni teisele grupile. Ja muidugi ei puunud ka küsimused. Neid oli jälle igast nurgast -alustades tavapärase kas sul on poiss-sõber küsimusega ning lõpetades küsimusega, mis aasta Eestis on? Oleks väga tahtnud viimase küsimuse küsijale vastata, et me elame aastas 3154, aga kahjuks Patricia jõudis ette ja ütles, et me oleme samuti aastas 2012. Peale teist presentatsiooni läksime koolisööklasse lõunasöögile - riisisalat ja magustoiduks mingi kreem. See kreem ei näinud kohe üldse hea välja - mingi rõve pruun blöga, aga maitses imehästi. Ja peale söömist võtsime oma asjad ning algaski sõit tagasi kodu poole. Muidugi sain ma sealt palju Facebooki-sõpru juurde, sest kõik lubasid suure tuhinaga mind lisama hakata, aga eks näeb. Praegu on seda teinud ainult kaks. Teepeal tuli meile vastu puksiirauto, mis vedas endaga seda hommikul katuse peale sõitnud autot. Masin oli ikka päris koledas seisus.

Kodus tagasi, leidsin siit Camila koos Agustina ja Marikenaga, kes meile eile ka ööseks jäid ja osalt kelle tõttu mul ilgelt suur väsimus peal oli. Ehk siis magamata öö, varajane tõusmine ja see pool päeva väsitasid ikka kõvasti ära. Aga, tugev nagu ma olen, otsustasin ikka ujuma minna. Ja hea oli, et läksin. Täna oli ikka väga vahva ujumine. Erines täiesti meie igapäevasest krool-konn-selili ujumisest. Treener andis meile harjutusi teha:
1. pool basseini krooli, pool vee all. nii mitu tiiru.
2. jalad ujuvad krooli, käed ujuvad konna.
3. jalad ujuvad konna, käed ujuvad krooli - ikka vääga keeruline oli alguses :D lõpus juba läks lihtsamaks.
4. selili, jalad ujuvad konna, käed krooli.
5. selili, jalad ujuvad krooli, käed teevad korraga krooli. nagu tagurpidi liblikas.

Väga-väga äge oli täna tund. Meid oli ka palju, kaheksa, kui täpne olla. Minu rajale tuli veel mingi kutt, keda ma seal esimest korda nägin. Tundsin ennast räige profesionaalina, sest ma ujusin talle koguaeg selga :D See tähendab, et ma olin lihtsalt nii võimsalt kiire ujuja. Tavaliselt ma jään esimestest ikka täiega maha, aga nüüd suudsin nendega sammu pidada! Olen uhke. Viiendast harjutusest see kutt loobus, mis tähendas, et mul oli rohkem ruumi!! :) Tegelikult ajasid need harjutused väga naerma, sest me ei ole varem midagi sellist teinud ja mulle meeldis see palju rohkem, kui see igav krool-konn-selili ujumine.

Peale trenni käisin poest läbi, ostsin omale krõbinaid ja piima hommikusöögiks. Krõbinad on siin ikka suht kallid ja keegi neid väga siin ei söö. Pole vahet, mina söön. Kassas küsiti mult mingisugust kohaliku poe säästukaarti. Algul ma ei saanud kassapidajast üldse aru ja ütlesin talle, et ei räägi väga hispaania keelt. Siis ta näitas mulle ja sain selgelt öelda, et seda mul ei ole. Siis pidin tšekile allkirja panema ja samal ajal küsis ta, kust ma pärit olen. Vastasin siis ausalt, et Eestis. Tädi tegi küll ilusa naeratuse pähe, aga tegelikult ma sain aru küll, et tal ei ole õrna aimu ka, kus see Eesti asub. Vahepeal ma tõesti mõtlen, et lihtsam oleks öelda, et olen Ameerikast või Saksamaalt. Siis saaksid kõik kohe aru! :) Aga väga tore kassapidaja oli ikkagi ja sain oma ostud kenasti sooritatud. Siis tulin koju, Camila sõitis mulle teepeal vastu, tervitasime. Kodus olin mõned tunnikesed üksi ja vedelesin lihtsalt voodis, sest jalad on endiselt kohutavalt haiged. Osalt eilse mäekülastuse pärast ja osalt tänase seismise ja ujumise pärast. Vahepeal tulid siia ka kaks Camila sõpra (erinevatel aegadel) ja nad olid väga pettunud, kui kuulsid, et Camilat ei ole kodus ja ma ei tea, kuhu ta läks. Õnneks üks neist sõpradest ei pidanudki kaua ootama, sest Camila tuli ja hakkas talle jälle midagi õpetama. Siis lisandusid veel mõned inimesed ja meil käis ukse taga isegi keegi võõras tüüp oma emaga, sest nad olla kuulnud, et Camila aitab siin väga paljusid inimesi õpingutega eksamiks. Lepiti kokku, et ka see tüüp hakkab siin käima. Veel rohkem külalisi!!

Siis vedelesin jälle arvutis, vaatasin lõpuks ära kauaoodatud filmi Step Up Revolution, mis oli ilmselgelt ülihea nagu kõik eelmised kolm filmi. Vahepeal käisin teeajal ja õhtusöögil ning nüüd olengi siin blogi kirjutamas. Camila läks vanaemaga!! filmi nimega The Avengers vaatama ja ma ei tea, kas liituda nendega või mitte. Raudselt jään teleka ette tuttu.. Aga lähen uurin siiski asja..
Küsisin uuesti YFU käest seda uue pere asja, vastuseks sain, et peret alles otsitakse ja selle kallal käib suur töö. Vähemalt tegelevad asjaga!!

Pildikesed:

Patricia kiri nähtamatult sõbralt.

Kõik põnevusega lugemas..

Kanad viimset päeva ootamas.

Kool seal.

See kaevati põhjusega, et siia vette kalad panna. Kaladeni asi ei jõundud.

Taimekasvatus

Patricia õpilastele porgandit tutvustamas :D

Keka riietusruumid

Ajavad lambaid taga

Mina ja Patricia klass

USSID

Põssa

Kassipoeg

See on see kole loom, mida ma Eugenia juures maal käes hoidsin, aga nime ei mäleta.. Proovin järgi uurida.

See pidigi olema hobune.. Ei tea, kas ka tõsi..

See purk on kõige tavalisem moosipurk. Ehk siis konnad siin on ikka vääääga suured!! vääkk

Võimlas

Sööklas

Palju rahvast!!!

Arvutiõpetaja paneb videot käima

4-6 klass

Kõige pisemad ja kõige nunnumad

Pahad lapsed jäävad oma mobiiltelefonidest ilma ja need pannakse sinna karpi. Ühe leidsin :)

Vot seal olingi

Olge muskinid ja tsauksti!

Cerro del Verdun

Eile õhtul sain magama alles kell kaks öösel. Lihtsalt ei tulnud und ja ma pidin filmi vaatama.. Mis puutub sellesse õhtusööki, mis meil olema pidi. Kui ma poole kümne aeg õhtul Camilalt küsisin, et kas lähme siis sööma, sain vastuseks, et tal ei ole raha ja Gabrielal ka mitte. Leppisin siis sellega, et lähme mõni teine kord. AGA kui kell oli saamas juba üksteist öösel, siis tuli Camila minu juurde ja küsis, kas lähen tema ja ta sõpradega välja sööma. Siis juba keeldusin, sest minu jaoks on see kellaaeg söömiseks juba ääretult hilja ja ma ei oleks saanud öösel magada täiskõhuga. Ja ma ütlen ausalt, olin temas natuke pettunud - siis kui mina tahan temaga kuskile välja minna, siis ta leiab igasuguseid vabandusi, aga kui keegi teine teda kuskile kutsub, siis on ta kohe mineja.. Seega jäin üksi koju, ei söönud õhtusööki ja vaatasin filme. Tagasi tuli ta kell pool kolm öösel. Millegi pärast tuli Gabriela tema voodisse meie tuppa magama ja Camila läks üksi ema suurde voodisse. Nagu kuningas meil siin.. :D

Hommikul, või õigemini päeval ärkasin pool kaksteist. Tegin jälle minihommikusöögi ja läksin välja istuma. Istusin seal ligi pooltundi ja lihtsalt olin. Vahepeal käis Chico minu juures ja nurus nagu hullunud kass paitust ja silitust. Tõstis isegi oma peaga minu jalad enda selja peale toeks. Naljakas tegelane. Selle istumise käigus avastasin, et puu, mis meil aias kasvab, kannab vääga palju ploomi taolisi vilju ja mõni neist oli isegi valmis. Kui ma tahtsin minna tuppa neid söömiseks puhastama, siis ukse pealt voolas vastu mulle suuuuur vesi. Ehk siis Gabriela oli oma suure koristamistuhina käigus unustanud vee äravoolu vooliku pesumasina küljest lahti nii et kogu see vesi, mis pesumasinast välja tuli, voolas põrandale. Saime Camilaga natuke naerda ja põrandat koristada sellest veest. Peale seda tegelesin natuke Lucianoga ja kella kahest algas lõunasöök. Tehtud oli jälle suur kana ja natuke liha pluss hunnik salatit ja muidugi ei puudunud ka tort. Kahjuks tordist pilti ei saanudki täna teha, aga pole hullu. Peale lõunasööki oli väike vedelemine ja filmi vaatamine arvutist ning kell viis sain majast välja.

Kell viis läksime Gabriela ja vanaemaga bussipeatusesse, et mulle meelelahutust pakkuda ja sõitsime Cerro del Verdun'i poole. Kauaoodatud trip minu jaoks. Kõigepealt tegi buss mingi meeletu ringi. Ja kui me olime äärelinna jõudnud, siis oli minu imestus ikka suur, et me kõik urkad selle bussiga läbi sõitsime. Aga samas oli väga põnev näha ka sealset elu. Mida rohkem äärelinna, seda rohkem vaesemaid elamisi.. Kui juba üle poole tunni selle bussiga jukerdatud oli, jõudsime sihtkohta. Ja algas see meeeletu ronimine. Minul oli muidugi tahtmine väga suur ja seepärast ka jõudu rohkem, aga vanaema vajas ikka mitut puhkepausi. Sel ajal sain mina rahulikult pildistada! :) Ning iga sammuga mäest ülespoole avanes üha ilusam vaade Minasele ja selle ümbrusele!! Sattusin hullupööra vaimustusse ja olen väga õnnelik, et sinna sattusin. Mäe all oli üks väike palvetamise koht ja mäe tipus oli üks suur kuju, mille ees ka sai muidugi palvetada. Mäe tippu viis kohutavalt halb tee.. Enamus maad oli väikeste kivide all, siis jõudsime väga ära lagunenud treppideni, millede vahepeal olid suured ja libedad kivid. Vaesed vanakesed, kes seal käia tahavad. Mõnda aega uudistasime seal ringi ja kui tagasi bussipeatuse poole hakkasime kõndima, siis sõitis meist mööda keegi Pablo (vanaema ja Gabriela tuttav) ning võttis meid peale. Saime temaga koju - vot, milline vedu! :)

Ja nüüd olengi terve see aeg kodus olnud.. Ja jälle tulid külalised.. Üritan ennast mitte segada lasta, aga pean siiski varsti magama minema.. Homme juba varakult äratus, sest kell kaheksa tuleb mulle Patricia järele ja me lähme tema kooli.. Närv on juba vaikselt sees, sest pean seal tema klassile endast ja Eestist rääkima. Õnneks leidsin netist ühe video, mis näitab väga palju asju juba minu eest ära :)

Soovige mulle edu ja olge tublid!

Pildid:

Ootame bussi

Mäe all

Tee on pikk

Salakäik või siis sealt saab lõigata.

Vanaema puhkas veitsa.

Sellised lagunenud trepid olid.

Või siis sellised libedad.

Vanaemaga

Gabrielaga

Selliseid mega suuri tarantleid pidi siin suvel väga-väga palju olema. Õnneks mina ei näinud ühtegi elusat isendit ja see siin on nii surnud ja nii laiali rebitud, et kahju kohe.

All palvetamise kohas.

Peaks vist mingitmoodi väike purskaevukene olema, aga see ei töödanud.