Tuesday, October 16, 2012

Veider.

16.10.12

Täna on olnud lihtsalt üks veidramaid päevi üldse.. Alustada tuleb muidugi sellega, et KAKS KUUD tagasi nägin viimati oma kodu.. Täitsa hea meelega vaataks ta korra veel üle, aga tuleb veel mõnda aega oodata. Ja homme on see päev, kui ma esimest korda oma jala siia maale tõstsin ja homme möödub aasta sellest, kui saatsin ära oma taotlusankeedi YFUle, et üldse siia saada!! Vot selline suur ajalooline hetk on kätte jõudnud minu vahetusaastal!!

Nüüd siis päevast natuke.. Hommikul ärkasin vääga väsinult. Ikka jõhker uni oli peal.. Aga ajasin ennast siiski püsti. Minu voodi ees on kohe aken ja esimene asi ärgates on muidugi vaadata, mis ilm väljas on. Maja eest paistis pilvine ilm. Oujeee, mulle ju väga meeldib koguaeg sellise ilmaga siin olla. Ma ei saa aru, kuidas viimased kolm päeva said nii ilusad olla ja nüüd jälle siuke saast.. Nojamh.. Tegin vajalikud asjatoimetused vannitoas ja läksin kööki sööma. Ja selle ajaga oli jõudnud õues selline vihmasadu alata, et õudne. Kooli läksime siis taksoga. Cam palus, et võtaksin natuke raha ka kaasa, et ma maksaks taksoga tagasisõidu, sest vihma sadas ikka hullusti ja sellele ei paistnud lõppu ka tulevat.. Koolis jõudsime olla pool filosoofia esimesest tunnist, kui Camila ütles, et tal on nii halb olla ja tahab koju tagasi minna. Mina mõtlesin, et jah, ma olen väsinud, aga ma tahan ikkagi koolis veel olla. Kui seda Camilale ütlesin, vastas tema, et siis ei saa tema ka minna koju, sest tal ei ole takso jaoks raha. Olin talle lahkesti nõus andma, sest mulle oleks väga meeldinud ka jala koju minna, aga ta ei tahtnud. Selle põhjuseks ütles ta, et ta saab teistelt väga palju pahandada, kui niimoodi koolist puudub, aga kui mina ka läheks, siis ta saaks öelda, et meil jäid tunnid ära.. No mis ma siis ikka selle väikse vaese haige Camilaga peale hakkan.. Tulin siis temaga koju ära.. Põhimõtteliselt sõitsime taksoga ainult edasi-tagasi.

Kodus ei tahtnud magama ka enam minna, sest siis tekib tunne, et magan kogu vahetusaasta maha. Vaatasime hoopis filmi minu arvutist, filmi nimeks "The Hunger Games". Päris huvitav oli. Ja tegelikult ol iväga mõnus jälle veeta aega oma hostõega kahekesi ja keegi teine meid ei seganud!

Filmi lõppedes oli peaaegu käes lõuna. Köögikapile oli tekkinud imeilus tort, mis oli šokolaadikihiga kaetud. Ja kaunistuseks olid selle peal šokolaadi laastud. Oii, millised kaabakad me õega oleme. Muidugi pidime meie ju neid laastusid proovima :D Meil ei olnud õrna aimu ka, miks see tort seal oli, aga tundus väga isuäratav. Hiljem tuli välja, et see tort oli mõeldud Gabriela poe sünnipäeva tähistamiseks. Ehk siis me natuke rikkusime seda torti. Õnneks ei saanud Gabriela midagi aru ja kõik oli OK. Lõunasöögiks oli vanaema valmistanud kartulisalatit ja lehmakeeli. Kui mina neid keeli nägin, ütlesin kohe, et ma neid ei söö. JAIKS! Vanaema sai vist natuke pahaseks minu peale, aga tegi siiski mulle eraldi paar hamburgeripihvi. Varsti hakkasid nad Gabrielaga rääkima, et ma ei söö midagi. Nad vist ei jaganud matsu ära, et ma sain neist väga hästi tol hetkel aru. Nad hakkasid kõiki neid asju nimetama, mida nad teavad, et ma ei söö. Vahepeal pidin ma minema meie kööki jäätise järele ja kui ma tagasi jõudsin, käis jutt supist. Camila küsis minult siis, et kas mulle ei meeldi supp. Ma ütlesin muidugi ausalt, et ma armastan suppi. Selle peale tegid Gabriela ja vanaema imestunud näod pähe, aga no kust nad teadsidki, kui mulle seda siin kunagi pakutud ei ole.. Vanaemal oli muidugi suur potitäis suppi valmis tehtud ja ma oleks vabalt võinud seda süüa nende hamburgerite asemel! :D Ehk järgmine kord..

Siis pidin minema ujuma. Kohale viis mind Gabriela, tagasi tulin jala. Sai jälle natuke aega omaette oldud ja seda nauditud. mõnnamõnnamõnna. Kodust leidsin oma hostõe koos kahe klassikaaslasega "filosoofiat õppimast" ja ülikõvasti One Directionit kuulamast. Oh õudust. Oleksin tahtnud tagurpidi tagasi linna minna, aga ei hakanud seda tegema. Läksin lihtsalt oma tuppa, panin uksed kinni ja veetsin aega virtuaalmaailmas. Rääkisime skype's ka Tiinaga, mis oli vääääga tore, sest ma ei olegi veel saanud teiste vahetusõpilastega suhelda. Muljetasime palju ja jõudsime järeldusele, et ladina-ameeriklased on kahtlased ja Eestis on elu ikka vingemast vingem! Aga koju me ikka ei tule! :D

Kell seitse läks asi kiireks, sest kell kaheksa oli algamas Camila poisi sümfooniaorkestri kontsert. Ta mängib viiulit. Väljas vihma sadas, meie läksime motikaga! Oli tore! Kontserdil oli tegelikult kaks orkestrit, üks oli väikeste oma ja teine juba suuremate oma. Kõigepealt mängisid väiksed kõigile tuntud laste laule. Issandjummel, kui kohutav ja naljakas see oli. Osad mängisid ikka väga mööda ja mõni ainult vehkis oma poognaga ja pilli ei puutunudki :D Aga oli ka väga armsaid pisikesi, kes mängisid pilli ikka päris hästi, kuigi ise ei ulatunud tooli peale istumagi, isegi dirigent pidi vahepeal abistama. Aga siis tuli suurte ja tegijate kord. Meie klassist olid seal Gonzalo, Barbara ja Lucia, kõik esireas ja dirigendile kõige lähemal. Tublid. Aga ma vist ei ole nii lahedal sümfooniaorkestri kontserdil veel käinud. Enamus lugudest olid ikka tempokad ja vahepeal tehti vahvat showd ka!! Peale kontserdi oli minu tuju ikka täiega laes, aga minule ja Cecilale teadmata põhjusel oli Camila tuju maas. Ja kui tema tuju on maas, siis see muudab kohe ka teiste tujusid. Tulime sealt üsna ruttu ära, meie motikas oli Cecilia juures ja vihma täiega sadas. Camila, tark nagu ta on, otsustas muidugi kontsad jalga panna ja suure libeduse tõttu väänas ta poole tee peal Ceci juurde jala täiega välja. Oii, kus tuli pisaraid ja valuoigeid. Kutsusime lausa ema järgi ja muidugi rikkusime sellega ära tema ainukese õhtu, mis ta kodunt väljaspool veetis (pidas oma kingapoe sünnipäeva). Camila ja ema läksid motikaga kohe haiglasse jalga uurima, sest kohe on ju maailmalõpp, kui jalg natuke aia saab. Mina läksin Ceci juurde, et sealt mulle siis takso kutsuda. Mina muidugi rahakotti kaasa ei võtnud, aga õnneks sain Gabrielalt raha. Istusin taksos kindlusemõttes ikka tahaistmele, sest suhteliselt õudne on ikka siin pimedal ajal üksi ja ilma telefonita taksoga sõita. Keelt ka ei oska.. Õnneks oli taksojuht tore ja tõi mu otse koju. Natuke pidin teda veel juhatama oma vahvas hispaania keeles :) hihii, naljakas oli.

Koju jõudsin, siis vanaema hakkas muidugi kohe minu pärast muretsema, et kas ma ikka õhtusöögi saan söödud ja kas ma ikka tunnen hästi jne.. Tegelikult on ta üks ülimalt tore ja hooliv tädi!! Järjest enam meeldib ta mulle :) Varsti jõudis Camila ka koju oma haige jalaga. Muidugi on temaga kõik korras, aga sellegi poolest ta homme kooli ei lähe. Algul ei tahtnud Gabriela mind ka kooli lasta, sest vihma sajab ja ta ei taha kahte korda sõita minu pärast. Aga varsti tuli ta siiski minu juurde ja ütles, et homme lähen ikkagi kooli! Vot mis vahva!

Vot selline kantis päev oli mul täna. Ahoi, olge tublid ja mina lähen ära tuttu, sest kell on palju. Ma loodan, et ma saan und, sest kuskil käib mingi räige tümm lambist.. Tavaliselt siin sellist asja ei ole olnud..


No comments:

Post a Comment