Olen siiski veel olemas!! :)

Tsaukipauki!

Mõnda veel orientatsioonist. Eile päeval ehk siis viimasel orientatsiooni päeval käisime mere ääres, mis tegelikult oli vist jõgi..  Ei tea, ei saanud väga hästi sellest aru.. Igatahes mere ääres me kirjutasime taaskord kirjad (tegime seda ka Eesti ELOl) iseendale, kuhu kirjutasime, mida me ootame oma aastalt. Need me saame aasta lõpus tagasi. See meri on seal tänava ääres ja samal ajal, kui meie kirjutasime, läks sealt mingi jooksu maraton mööda ja muidugi me hakkasime kaasa elama, aga üsna varsti me siiski tüdinesime sellest. Pärast kirjade kirjutamist pidid osad vahetusõpilased ära minema, sest nad elavad rohkem põhja pool ja nende bussid sõidavad väga kaua. Meie kõndisime veel mööda mere äärt ja nautisime ilusat ilma. Sel päeval oli nagu tõsiselt palav. Meie suvi. Väga kantis värks selles mõttes, et neil on talvel sama soe, kui meil suvel.

meie mere ääres olemas

Kõik VÕP-d Uruguays :)

 



Rääkisin natuke juttu ka ühe yfukaga, Santiago on nimi. Ta käis üks aasta Eestis interniks ja ta rääkis mulle kõigest, mis talle siin meeldis ja mis ta siin tegi. Tegelikult üldse kõik yfukad teavad siin Eestist hullult palju ja mõned neist oskavad isegi natuke eesti keelt. Päris huvitav oli siin Uruguays rääkida võõramaalasega eesti keeles. Ma pole sellist asja varem kogenud! :) Santiago rääkis mulle ka liiklusest, et miks see nii hull on. Siin saavad inimesed juhiload kätte imelihtsalt. Näiteks tema õppis hommikul ja õhtuks olid tal load käes. Ja arvatavasti sellepärast on siin nii palju õnnetusi. Ta ütles mulle, et iga 17 tunni jooksul on üks inimene Uruguays, kes liikluses surma saab ning 90 inimest, kes saavad liikluses vigastada. Päris hull värk on tõesti.

YFU Uruguay kontoris töötajad ehk siis need kõige tähtsamad ninad. Keskel on Santiago.

Kui me hostelisse tagasi jõudsime, algas lõuna. Sõime hamburgereid, mis me ise valmis tegime. Kahe saia vahele panin siis sinki, juustu, salatilehe, ketšupit ja majoneesi ja see oli nagu parim burger maailmas!!! :) Ükski kiirtoidu söögikoht ei anna nii head burksi. Ahjaa.. Mu isa-ema oskavad ka sama head burksi teha!! Kõige paremad üldse! :D Pärast sööki oli väike puhkeaeg ja siis läksimegi juba bussijaama, et hakata sõitma oma perede poole. Need, kelle pere on Montevideos, neile tuldi muidugi hostelisse järgi. Bussijaamas jätsin teistega hüvasti ja asusingi Minase poole teele. Üksi. Päris hirmus oli tegelikult, kui aus olla. Montevideost lahkusin kella viiest ja buss sõitis 2,5 tundi!! Kuidas saab 120 kilomeetrit nii kaua sõita?? Õnneks läks aeg kiiresti, sest aknast oli päris huvitav Uruguayd vaadata. Ja mõnus oli eesti muusikat Mp3-st kuulata samal ajal..

Bussijaamas olid mul vastas Camila koos oma paljude sõpradega ja Camila ema. Ema pidi kohe ära minema, sest Camila isa oli samuti Montevideost tulemas, aga ta lahkus juba esmaspäeva hommikul, kui ta läks oma puhkuse ajal kalale. Niiet ma ei olegi teda veel näinud. Aga meie läksime Minase kõige tähtsamasse parki istuma, kus me rääkisime natuke juttu ja olime niisama. Pärast seda läksime Camila ja ühe ta sõbraga taksoga koju ning teised tulid jala järele. Istusime siin edasi, rääkisime juttu ja sõime pitsat. Pitsa oli veits imelik, sest seal peal oli ainult see tomati kaste ja muud ei midagi. Isegi mitte juustu. Istusime umbes paar tunnikest ja siis nad said aru, et ma olen väga väsinud :D niiet nad läksid koju ära ja ma sain minna magama. Magada oli väga külm, sest siin ei ole ju majad soojustatud nii nagu Eestis.

Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval pidin juba kooli minema. Yfukad ütlesid küll, et ole mõned päevad kodus ja mine vaata linna, aga kuna Camila pidi kooli minema ja ema tööle, siis ma oleks jäänud vanaisaga kahekesi koju ja ma mõtlesin, et mis seal ikka, alustan kohe :). Kooli sõitsin motikaga :D Tegelikult sõitis ema ja ma istusin tema selja taga KOOS KIIVRIGA!! :D Ma küsisin ka Santiago käest üle, et kas see on lubatud, kui ma ise ei juhi ja istun taga ning kannan kiivrit ning mulle öeldi, et on. Muidu on YFU reeglites kirjas, et ise ei tohi ühtegi mootorsõidukit juhtida. Isegi, kui load on olemas. Kooli jõudes olin ma muidugi kohe räige staar, sest kõik tahtsid minuga tutvuda, minuga rääkida ja minust kõike teada. Võin öelda ka seda, et see ei ole siiani veel lõppenud. Ma käin siin alles viiendas klassis (Eestis on see kümnes klass), kuigi peaksin tegelikult olema kuuendas klassis. Algul ma mõtlesin, et äkki ma saan ära vahetada ja olla koos oma vanustega ja õppida seda, mis mulle ka kasulik on, aga siis selgus, et kuues klass käib koolis õhtul. See tähendab, et nad tulevad kooli alles kella viie paiku õhtul ja lahkuvad koolist umbes kell 11-12 öösel. Ja kuna Camila on väga tore tüdruk ja ütles, et kõik tema sõbrad on minu sõbrad, siis ma arvan, et ta ei muutu kadedaks, kui ma tema sõpradega suhtlen :). Seega otsustasin, et ma jään praegu ikka viiendasse klassi, sest pärast suvevaheaega pean ma niikuinii kuuendasse minema ja siis ma saan kogeda ka öösel koolis käimist :D.

Igatahes, esimene ja teine tund olid meil ajalugu, kus neil oli test nõukogude liidu peale. (Kallis õpetaja Vislapuu, kui Te seda loete, siis pean piinlikusega tõdema, et ma olen selle teema ära unustanud.) Õpetaja andis mulle ülesandeks kirjutada inglise keeles Viljandi ajaloost aastatel 1991-2012. Ma ei osanud midagi kirjutada. Kirjutasin hoopis tervest Eestist, näiteks nagu taasiseseisvumisest, Euroopa Liitu astumisest ja euro kasutusele võtust. Kuna mul oli üpris vähe teksti, siis pidin veel kirjutama meie industriaalmajanduse arengust. Sinna sokkisin ka midagi kokku, mis on üsna loogiline igale riigile. Kirjutasin veel ka meie põllumajandusest midagi kahtlast :D. Ja kui ma oma töö ära andsin, ütles õpetaja, et ta loeb Eesti kohta mingit raamatut, mis kirjutab prostituutidest ja Vene maffiast. Pidi selle järgmiseks ajaloo tunniks kaasa võtma. Ühesõnaga ta teab Eestist päris palju ja kui ma selle töö ära andsin, siis mul hakkas täitsa piinlik, sest mulle tundus, et ma ei tea Eestist mitte muhvigi. Tund ise oli väga lärmakas. Kui meil on tavalises tunnis natuke juttu ja kontrolltöö ajal täielik vaikus, siis siin on kontrolltöö ajal väga palju lärmakust ja tavalise tunni ajal õpetajat enam ei kuule. Kolmas tund oli meil kirjandus. Seal oli grupitöö ja see oli suht igav. Neljas ja viies tund olid keemiad. Keemia õpetaja on ülitore. Ma ei saanud küll väga midagi aru hispaania keelsest keemiast, aga muidu oli tore.  Ja oligi koolipäev läbi. Kool algas 8.30 ja lõppes 11.55. Koduseid töid siin ei ole ja tunnid on väga lärmakad niiet väga lihtne on.

Minu klass. Osad on küll puudu, sest nad siin millegi pärast puuduvad, kui väljas vihma sajab.

Koolis on sellised pingid, kus tool ja laud on üksteisega koos ja laud on väga pisike. Kahjuks see sõnastik ei ole väga hea, kui tahaks koolis midagi tõlkida. Seal on väga vähe sõnu sees ja enamus koolis kasutatavatest sõnadest sealt puuduvad.

Pärast kooli tulime koju. Siin on kõigil töölistel lõunapaus korraga. Sel ajal suletakse kõik asutused ja minnakse koju sööma. Niisiis tulime jälle motikaga koos Camila emaga koju ja sõime siin mingit pastat, mis nägi välja nagu pelmeenid, aga liha asemel oli vist see vetikas, mis nad siin söövad. See pasta oli koos mingi kastmega ja sinna peale panin veel juustu ja siis maitses täitsa okeilt. Magustoiduks sõin veel ühe mandariini. Mandariinid muide on siin niiiiiiiiiiii head. Meil saab ainult jõuludel selliseid ja siis nad on ka mingi mürgiga üle pritsitud, et nad seisavad nii kaua. Siin seisavad nad ainult paar päeva ja juba lähevad koledaks, sest need ju kasvavad siin ja neid ei pritsita mingi jurriga kokku. Pärast lõunat olime Camilaga terve päev kodus, rääkisime juttu,vaatasin tema pilte, tema vaatas minu pilte, olin internetis jms. Te ei kujuta ette, millised tordid siin on. Camilal olid enamus pildid oma sünnipäevast või mõnest muust sündmusest, kus oli peal tort. See on ulme. Näiteks olid paar torti sellised, kus barbie nukule oli söödav kleit selga meisterdatud, siis oli ükssarvik tehtud jne. Kui ma kunagi päris ise ka mõnda sellist torti näen, siis saadan teile pilte.

Issi tuletas meelde, et Eesti taasiseseisvus päev oli esmaspäeval. Panime kohe lipu välja ja Camila tegi kohe sellise vahva sildi ka :) PALJU ÕNNE, EESTI!

Üks väga-väga magus magustoit, mille Camila vanaema tegi. Seal on mingi vaht, mida nad kasutavad tortide kaunistamiseks, riis ja siis ma arvan, et palju suhkrut ja piima. Täpselt ei tea. See oli minu jaoks natuke liiga magus, aga kui seda vähem süüa, siis see on väga hea :)

Õhtul andsin kingitused ka üle. Neile väga meeldis leib. Emme, Camila vanaema tahab sult retsepti saada :D. Ma ei tea küll, kust nad rukkijahu saavad, aga sa võiksid mulle siis meilile saata kirjelduse, kuidas sa teed seda maailma parimat leiba, mida ma juba praegu väga igatsen!!!! Pead vist kunagi pakiga saatma :D. Samuti meeldis neile see tassike Viljandi lossmägede pildiga, selle kadakapuust võinoa lõhn ja vanaisa väga-väga kiitis Vana Tallinnat. Kohe mitu korda ütles mulle, et talle meeldis see. TORE! :) Komme nad kahjuks ei avanud veel, kuigi mulle endale tuli väga suur isu peale.. :D Aga ma ei hakanud neil neid käest ära sööma. Saladuskatte all ütlen, et mul on kapis veel.. :D

Eile õhtul jõin ka matet nendega, sest siin on hullult külmaks läinud. Eile ei olnud isegi nii külm, kui praegu, sest mul on seljas kolm kihti riideid ja mul on ikka külm :S. Vihma sajab ka koguaeg. Ma ei saa aru, kuidas see üks päev nii ilus sai olla. Aga varsti tuleb suvi ja siis on SOE!! :D

Ausalt, ma ei tea, miks mul selline kantis nägu siin pildi peal on. Piinlik. Aga mate on hea. Algul tundus küll selline mõtetu, aga see hakkab järjest rohkem meeldima mulle :).

Õhtusöök on siin kella 21-22 ajal. Pärast seda ollakse veel mõned minutid üleval ja siis minnakse magama. EMME! Ma olen siin tubli ja ma lähen juba kell kümme magama! :) Võid mind nüüd kiita! Aga õhtusöögiks sõime me taaskord vanaema tehtud sööki, milles oli liha, porgand, kartul ja mingi kastme moodi asi. Umbes nagu ühepajatoit, aga mitte ükski ühepajatoit ei ole muidugi nii hea, kui minu emme oma. See on parim. Igatsen ka seda tohutult! Kuid see söök oli ka väga-väga hea.

Täna läksime kooli varem, sest nüüd hakkasid tunnid 7.45. Pidime minema 7.25 bussiga, sest vihmaga on päris halb motikaga sõita. Kui kell oli 7.20 ütles Camila, et peame kiirustama. Mina panin ennast kohe valmis, et juba bussile joosta, aga tema istus veel söögilauas edasi ja jõi oma kohvi. Ja nii me jäimegi bussist maha. Õnneks hommikul vihma ei sadanud ja saime ikka motikaga kooli minna. Seekord viidi mind esimesena kooli ja kõik kohe küsisid, et kus Camila on. Õnneks ta varsti tuli ja siis ma sain jälle läbi tema kõigitega suhelda. Peale tema on veel üks inimene, Manuel, meie klassivend, kes oskab inglise keelt. Ta on ülitore ja vahva sell. Tema pere on ka mõne vahetusõpilase varem enda koju võtnud ja ta teab täpselt, mida ma tunnen, seega on tore temaga suhelda :).

Esimene tund oli täna filosoofia, mis oli igav, sest ma ei saanud midagi aru. Siis oli füüsika. Mõnda sain isegi aru ja see oli täitsa suur ime, sest ma ei saanud eelmine aasta ikka millestki aru ja nad õpivad sama asja, mis meie kunagi.

See valem, kuhu poole on nool tõmmatud ja selle taga on üks rõõmuhõiskeline tekst. Selle valemi suutsin ma kirjutada enne oma vihikusse, kui õpetaja jõudis selle tahvlile kirjutada, seega ma sain asjast aru ja ma olin tohutult õnnelik!!! :D Ka Camila sai aru, et mina sain sellest teemast aru ja ta kohe teatas tervele klassile sellest ja mulle plaksutati :D

Koolis on üldse nii, et kui ma õpin ära mõne uue sõna, siis kõik plaksutavad ja on rõõmsad. Kaasaarvatud mina muidugi :D.

Üks klassivend tegi mulle sellise pildi, et ma saaksin natuke sõnu õppida. Nii armas, kas pole?! :)

Siis tuli keemia. Jeee, see oli väga tore jälle. Õpetaja andis mulle inglise keelsed tekstid ja ülesanded, mis olid täpselt samad, mis nemad tunnis tegid ja see aitas mind tohutult. Õppisin kirjutama aineid hispaania keeles. Tegime seal mingeid ülilihtsaid võrrandeid ja ma sain jälle tarka panna. Ma sain õpetajalt väga palju kiita ja ta tegi isegi naerunäo mulle vihikusse selle eest :D. Veel kirjutasime aine nimetusi ja pärast pidime nimetuse järgi aine tegema. Ülilihtne. Sain keemias targemaks nii inglise keeles kui ka hispaania keeles. TORE!! :). Ja siis tulid kaks bioloogiat. Kui see oli juba meil Eestis üliigav ja arusaamatu, siis siin ma pidin ära surema sinna :D. Muhvigi aru ei saanud. Ainult sellest sain aru, et nad õppisid baktereid ja mitokondreid ja selliseid asju ja ma ausalt öeldes ei üritanudki aru saada sellest, sest mind tõesti ei huvita see tund. Aga selles tunnis oli isegi vaikus vahepeal, sest õpetaja otsustas rääkimise lõpetada, kui klass lärmas. Aga ju selle õpetaja jutt oli väga huvitav ja kõigile meeldib bioloogia, sest kõik esitasid küsimusi ja nad vist said isegi sellest teemast aru. Ma ei saanud Eestiski aru sellest niiet minust bioloogikut ei saa.. :D

Pärast kooli tulime jälle koju sööma. Seekord sõime risottot kananagitsatega. Nad siin koguaeg imestavad, et ma söön nii vähe. Aga nemad ise söövad siin meeletult palju. Kui ma Minasse jõudsin, siis Camila sõbrad ütlesid ka mulle, et ma saan siin väga palju süüa ja nii see ka on. Mitte küll hommikuti. Praegu olen ma hommikuti söönud ainult ühe leivaviilu võiga ja joonud tassi lahustuvat kohvi. Seega lõunaks on kõht väga-väga tühi.

Kui olime ära söönud, läksime linna sinna kuulsa pargi juurde kohvikusse. Seal oli Wifi, mida mul siin kodus ei ole. Me üritasime küll kaabliga netti ühendada, aga millegi pärast ei õnnestunud. Aga mul oli kangesti enda arvutiga netti vaja, sest ma tahtsin Skype minna ja omadega jutustada. Kahjuks aga ei õnnestunud mul seal ka millegi pärast netti ühendada. REIO!!! Mul on sind väga vaja, sest sa ju tead, kui loll ma nendes asjades olen.

Kohvikusse tulid ka Camila kaks sõpra (nüüd ka minu sõbrad). Neil mingi äri värk, millega nad vist kuskil võistlevad, ma ei olegi täpselt aru saanud. Igastahes nad teevad seepe ja müüvad neid siis 50 peeso eest (umbes 1,9 eurot). Camila on selle värgi president. Ka mina nö ühinesin nendega, sest millegagi peab ju vabal ajal tegelema, kuigi ma ei ole nagu midagi veel teinud :D. Igastahes kahe nädala pärast lähevad nad selle äriga Montevideosse, kuhu tulevad kõik sellise õpilaste ärid kokku ja siis ma ei teagi, mis saama hakkab. Eks näeb. Ma loodan, et YFU lubab mul minna, sest see on ühel koolipäeval ja ma pean igakord, kui tahan linnast välja minna, YFU Uruguayle teatama.

Istusime natuke aega kohvikus, jõin ühe capuchino (? Ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse) ja sõin ühe võileiva, selle kõrvale anti ka väike klaasike mineraalvett. 131 peesot läks kokku (u. 5 euri), aga kuna see oli mingi väga kuulus ja uhke kohvik siin, siis pole ime, et nii palju. Muide, siin on selline värk, et pangakaardid on väga vähestel ja seda saavad teha ainult isikud, kes on vanemad kui 18. Ja pangakaardiga ostetakse ainult väga kalleid asju, nt mööblit ja arvuteid jne. Ja siin ei tohi selle pangakaardiga väga lehvitada, sest makstes pin-koodi ei küsita, tuleb ainult allkiri anda ja mina pean ka dokumenti näitama. Paljudes kohtades kaardiga üldse maksta ei saagi :(.

Ma ei oska üldse fotogeeniline olla :(. Paremal on Manuel, laua otsas Gonzalo ja minu kõrval Camila. Väga toredad inimesed kõik! :)

Siis läksime neid seepe müüma ja käisime ka ühes videomängude poes. Sealt leidsin sellise asja:

Ma millegi pärast arvan, et see ei ole õige asi.. Seal oli veel sama mäng siil sonickuga ja veel igasuguseid väga kahtlaseid mänge.

Kui seebid olid müüdud, läksime poodi ja ostsime mulle vajalikke asju pluss veel milka oreo. Ülihea oli. Aga teie seda ei saa, sest Eestis seda ei oleee :D.

Nüüd siis oleme kodus ja istume arvutis. Varsti üritan jälle kirjutada. Ja üritan teha seda vähe tihedamini, aga praegu ei ole mul üldse võimalust olnud.

Tahaks teid kõiki kallistada praegu, sest igatsen väga Eestit, peret ja oma kalleid sõpru. Siin on küll väga tore, aga väike igatsus on siiski peal..

MILJON KALLIT JA MILJON MUSI TEILE KÕIGILEEE!!!

Anni.

21.08.12